Jodorowsky avastamine on ühtepidi nagu issanda õnnistus, kuid teiselt poolt jällegi parajaks nuhtluseks edaspidisel filmimaailmaga tutvumisel. Ühest küljest pakkuvad Jodorowsky tippfilmid ülipõnevat avastamisrõõmu ja üllatusterohket vaatamist, kuid samas tekib tahtmine ja isu samaväärset kraami vaatama jäädagi ning siis on edaspidised pettumused kindlustatud. Ja pettumusi leiab ka Jodorowsky enda filmiograafiast.
Kui sa oled mõtlev inimene (
Homo sapiens sapiens) ja vähegi huvitatud „huvitavatest“ filmidest siis ei ole ette kujutatav, et vähemalt kaks Jodorowsky filmi („El Topo“, „Holy Mountain“) võiksid sind külmaks jätta. See ei tähenda, et tema filmid peavad kindlasti 100%-liselt meeldima, kuid ajurakud võiks natuke tööd ja varasemad tõekspidamised vähemalt kergelt riivatud saada küll. Kui lisaks eelnevale oled ka horrorisõber võid vaatamisnimekirja lisada veel ühe kohustusliku filmimaterjali („Santa Sangre“).
Paljude sümbolistlike ja sürrealistlike lavastajate teoste märkimisväärsus piirdubki tihti sellega, et nende filmid on „sümbolistlikud“ (uuh, kõrgkunst) ja „sügavamõttelised“ (uuh, mõistetamatu, järelikult intelligentne), kuid kainelt hinnates suhteliselt igavad, et mitte öelda mõttetud ajaraiskamised pseudoprobleemide teemal. Jodorowsky paremate päevade linateosed on oma sümbolite maailmas lisaks kõigele muule ka meelelahutuslikud, tempokad, tõepoolest huvitavad ja vahet pidamata üllatusi pakkuvad. Sellist kokteili ei kohta just tihti ja kui aus olla siis ei olegi seni midagi võrdväärset silma jäänud (kuigi otsingud on olnud meeleheitlikud: Bunuel, Zulawski, Greenaway, Fellini jne). Võibolla üksikud Hongkongi ja Jaapani filmitööstuse kurioosumid on vähegi võrreldavad.
Need kes Jodorowsky kõrval soovitavad sarnaste filmidena näiteks Federico Fellini teoseid on lootusetult eksiteel. Fellini (ja teiste sarnaste „sürrealistide“) filmid on tihti staatilised, üllatustevaesed ja justnimelt „niiöelda“ sügavamõttelised (raisatakse 3 tundi filmilinti sellele, et näidata, kuidas keskeakriisis filmilavastajal on igav ja ta vaevleb ideedepuuduse käes...). Tuntumatest režissööridest oleks David Lynch võibolla parem võrdlus ja soovitus, kuid ka see ei ole päris täpne. Lynchi teosed on reeglina aeglasema tempo ja mitte niivõrd sürrealismi (kuigi on ka seda) vaid müstikasse kalduvad. Lynchi puhul jääbki palju tihti mõistetamatuks, ent Jodorwosky oskab oma fantastilisi mõttelende ka arusaadavalt esitada ja reeglina ka selgitada/põhjendada (muidugi väikeste eranditega). Ise soovitan ligilähedaselt samaväärsena hoopis tsehhi animatsioonimeistri Jan Svankmajeri filme, näiteks "Conspirators of Pleasure" (1996) aga ka tema savianimatsioone („Food“, 1993) ja varajasi lühifilme („Flat“, 1968).
Järgmisel korral juba Jodorowsky filmidest eraldi, neid ei ole õnneks (kahjuks) liiga palju ning jõuab üksipulgi ette võtta küll.
Kärbs
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar