Filmi
põhiline osa kulub nagu juba arvata
võib ikka tunneli kaevamisele. Eks selles pole ka midagi
imestamisväärset
kuna film on tehtud maha jäänud mehe mälestuste põhjal. Ei
kujuta ette kuidas on originaalne lugu ja palju seda muudetud – ei
viitsinud mingit pikemat uuringut ka sellel teemal teha. FIlmis on
põgenemise lugu igaljuhul kujutatud tugevas komöödia võtmes.
Tegevuskohaks olev kinnipidamisasutus annaks enda puhtuse ja mugavusega mõlene skaudi või pioneerilaagrile ka silmad ette. Meestel oli seal olemas isegi tilluke raamatukogu ning jõusaal. Natsid kes seda valvama pandud paistsid silma aga oma erakordse heasüdamlikuse poolest. Komandant oli näiteks isalik onuke kes lootis pidevalt, et hea sõna võidab võõra väe. Kõige paadunumad “muttmehed” pisteti lihtsalt nädalaks isolaatorisse ja isegi kui üks tunnel viimaks avastati ei toonud see endaga lenduritele kaasa mingeid mainimisväärsemaid represioone. Ühesõnaga kord oli laagris sedavõrd käest, et sealsed asukad lammutasid viimaks täiesti avalikult hütte, ajasid kartulitest puskarit ja jõid keset päiset päeva sellest kollektiivselt end jokki. Raske uskuda, et spetsiaalselt eriti kavalate ning põgenemishimuliste sõjavangide jaoks loodud laagris oli tõesti sedavõrd nõrk kord. Põhimõtteliselt oleks mõni suurem inventuur või keset ööd ootamatu rivistus ning läbiotsimine meeste plaani suure pauguga lõhki löönud – no katsu sa mitmesaja meetri pikkusest tunnelist minutiga end välja vingerdada. Aga kuna filmi tehnilisteks konsultantideks olid reaalselt neid samu tunneleid kaevand mehed ju ta siis väga vale või kunstiliselt liialdatud ei saanud olla. Säh sulle kuulsat Saksa täpsust.
Kui tunnel valmis ja sõjavangid
Saksamaa peale valla pääsenud võtab aga film hoopis teise tooni. Kerge
muhe huumor asendub pingelisemate taagajamiste maal, õhus ja vees ning
sakslaste eest varjamistega mis omakorda kulmineerub üsna ootamatult
draamaga. Gestaapol saab mõõt täis ja ohvitseride väikesele
naljategemisele ja põgenemismängudele tõmmatakse resoluutselt kriips
peale. Raske pole ka ära arvata näitlejaid vaadates juba alguses kes
neist viimaks kuiva nahaga minema pääseb. Aga kokkuvõtteks igati viisakas ajasisustus. 8/10Tegevuskohaks olev kinnipidamisasutus annaks enda puhtuse ja mugavusega mõlene skaudi või pioneerilaagrile ka silmad ette. Meestel oli seal olemas isegi tilluke raamatukogu ning jõusaal. Natsid kes seda valvama pandud paistsid silma aga oma erakordse heasüdamlikuse poolest. Komandant oli näiteks isalik onuke kes lootis pidevalt, et hea sõna võidab võõra väe. Kõige paadunumad “muttmehed” pisteti lihtsalt nädalaks isolaatorisse ja isegi kui üks tunnel viimaks avastati ei toonud see endaga lenduritele kaasa mingeid mainimisväärsemaid represioone. Ühesõnaga kord oli laagris sedavõrd käest, et sealsed asukad lammutasid viimaks täiesti avalikult hütte, ajasid kartulitest puskarit ja jõid keset päiset päeva sellest kollektiivselt end jokki. Raske uskuda, et spetsiaalselt eriti kavalate ning põgenemishimuliste sõjavangide jaoks loodud laagris oli tõesti sedavõrd nõrk kord. Põhimõtteliselt oleks mõni suurem inventuur või keset ööd ootamatu rivistus ning läbiotsimine meeste plaani suure pauguga lõhki löönud – no katsu sa mitmesaja meetri pikkusest tunnelist minutiga end välja vingerdada. Aga kuna filmi tehnilisteks konsultantideks olid reaalselt neid samu tunneleid kaevand mehed ju ta siis väga vale või kunstiliselt liialdatud ei saanud olla. Säh sulle kuulsat Saksa täpsust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar