Tegelikult osutus Das indische Grabmal(1959) venivaks melodraamaks India moodi. Maharadža on armunud tantsijasse, tantsija on aga põgenenud paleest koos oma suure armastuse – Saksa soost inseneriga. Radža vend käib rahutult ringi ja koostab keerukaid ja peamiselt vaid talle lõpuni arusaadavaid plaane kuidas ise sultani asemel sultaniks saada. Inseneri vanem õde ja tema mees hiilivad samal ajal dünamiidikastidega mööda paleealuseid käike ning leiutavad viisi kuidas armunuid päästa jne.
Kogu film tundus, et miski on puudu, ja välja mõtlesin. Loomulikult laulu ja tantsunumber. Kuidas siis saab olla, et filmis kus tegevuskohaks India ei laulda ega tantsita. Üks tõsine Gumnaami stiilis estraadinumber oleks siia istunud nagu rusikas makku. Teine mõte mis veel vaadates pähe tuli oli see, et näe, kirume tänapäeval kuidas kunagised vihased rezisöörid kelledel varemalt originaalseid suisa ideid ninast ja muudest kehaõõnsustest välja pressis on hakanud massidele meeldivad sousti tegema, kuid selgub, et see pole sugugi vaid moodne tõbi. Seda filmi vaadates hakkab tahtmatult mõtlema/kõhklema, et kas puldis on tõesti seesama filmikunsti pioneer Fritz Lang kes tegi Metropolise, Woman in moon või dr Caligari kabineti.
Dekoratsioonid olid iseenesest väga kaunid, need olidki peamised mis selle filmi päästsid ja koondhindele mitu punkti juurde lisavad. Mul tekkis pidevalt nostalgiahägune paraleel ammuloetud Kuningas Saalomoni kaevanduste ja Seeba kuninganna sõrmusega – eriti just viimasega, seal sebiti ka tunnelites dünamiidiga. Aga lõppkokkuvõtteks leidsime mõlemad Kalveriga, et tulnuks lisada törts maagiat. Seda müstilist joont isegi veidi lubati ühe algusepoole toimuva koopastseeniga milles hea ämblik armastajatele appi tuleb, kuid hiljem jäi see jumalate soosingu-viha teema ebaõiglaselt kõrvale. Üks asine kummipeletis või vril jõudu kummardav salakultus oleks siia suurepäraselt passinud, praegu jäi nende puudusel justkui tühimik filmi. Ainult silmailmuga välja ei vea. Muide avastasime onuga alles peale vaatamist, et tegemist oli teise osaga ja filmi alguses tehtud tagasivaadet esimese osale nimega Der Tiger von Eschnapur pidasime esiti lihtsalt kultuuriliseks eripäraks või katseks originaaliseda. 6/10
Küsimus kuidas need riided küll tal seljas püsisid pakkus mulle unetutel õhtutel pikalt mõtemisainet
Kesmine mees oli kõva poiss, ta sooritas lõpuks nimelt Indiapärase seppuko kasutades lõhkeainet, voolavat vett ning krokodilli.
Mao ära lõhkumise eest sai kohalik valitseja veel palju suuremat draamat
6 kommentaari:
Kellel suhu peab võtma, et Joonasele paar ahelat juurde virutataks ning talle seltsiks mõned skorpionmaod visataks ?
:)
minu jaapani fopaa kõrval muidugi väike näpukas, aga dr. caligari on ühe teise mehe film.
mul on muideks üks uus põnev teos ka sulle välja pakkuda (kohe kui SoFF peetud). dr Caligari (1989), vaata või seda klippi.
http://www.youtube.com/watch?v=BnA8riK5SYA
Tito. Kuule ma arvan, et pead mõne kohaliku isanda msn või meiliaadressi hankima, äkki lahked mehed aitavad. Isiklikult sooviks webcami ka sinna.
OK. Kurat, ma mäletasin raudselt, et Caligari oli ikka Langi film, paistab, et ta oli seal vaid mingi kõrvane pisike nõuandja kui sedagi. Minu viga sest ei viitsind kontrollida.
OK lisa. See teine psühedeeline Caligari on mul muide juba plaadil olemas, anna aga teada kui himu vaadata.
Ma mäletan enda maakoha suvekinost nostalgilistel 80ndatel legendaarset India oopust "Dzungli kuningas".
Ei tea kas keegi leiaks imdb-st või kuskilt selle üleks...?
Meenub katse teismelisena "Eschnapuri tiigrit" saksa kaablikanali pealt vaadata, olematu keeleoskuse kiuste.
Ilus värviline pilt oli, aga dialoogi ei mõistnud ja mingi aja pärast läks tüütuks, sest tegevust ka vähe.
Postita kommentaar