Das indische Grabmal (1959)

Onu Kalveri puhul kahtlustan vahel, et ega temas pole juhuslikult paari õllepudeli jagu juudiverd. Ta suudab lihtsalt sedavõrd osavalt kliendi õigele nupule vajutada ning määrida pähe ühtviisi edukalt nii pesumasinaid kui vanu filme. Käesolevat lugu meelitas ta mind vaatama demonstreerides klippi kus esinesid nii kummaline kultus, napis riides neiu, fantastilise dekoratsoonid ja (nööridest juhitav) kummielukas ning mainides maagilisi võlusõnu Fritz Lang ja Techncolor. Peale sellist reklaami tundus juba, et olen leidnud endale uue lemmikfilmi, kuid vaadates selgus kurb tõsiasi, et nimetatud lõik oli pärit filmi kõrgpunktist.

Tegelikult osutus Das indische Grabmal(1959) venivaks melodraamaks India moodi. Maharadža on armunud tantsijasse, tantsija on aga põgenenud paleest koos oma suure armastuse – Saksa soost inseneriga. Radža vend käib rahutult ringi ja koostab keerukaid ja peamiselt vaid talle lõpuni arusaadavaid plaane kuidas ise sultani asemel sultaniks saada. Inseneri vanem õde ja tema mees hiilivad samal ajal dünamiidikastidega mööda paleealuseid käike ning leiutavad viisi kuidas armunuid päästa jne.

Kogu film tundus, et miski on puudu, ja välja mõtlesin. Loomulikult laulu ja tantsunumber. Kuidas siis saab olla, et filmis kus tegevuskohaks India ei laulda ega tantsita. Üks tõsine Gumnaami stiilis estraadinumber oleks siia istunud nagu rusikas makku. Teine mõte mis veel vaadates pähe tuli oli see, et näe, kirume tänapäeval kuidas kunagised vihased rezisöörid kelledel varemalt originaalseid suisa ideid ninast ja muudest kehaõõnsustest välja pressis on hakanud massidele meeldivad sousti tegema, kuid selgub, et see pole sugugi vaid moodne tõbi. Seda filmi vaadates hakkab tahtmatult mõtlema/kõhklema, et kas puldis on tõesti seesama filmikunsti pioneer Fritz Lang kes tegi Metropolise, Woman in moon  või dr Caligari kabineti.

Dekoratsioonid olid iseenesest väga kaunid, need olidki peamised mis selle filmi päästsid ja koondhindele mitu punkti juurde lisavad. Mul tekkis pidevalt nostalgiahägune paraleel ammuloetud Kuningas Saalomoni kaevanduste ja Seeba kuninganna sõrmusega – eriti just viimasega, seal sebiti ka tunnelites dünamiidiga. Aga lõppkokkuvõtteks leidsime mõlemad Kalveriga, et tulnuks lisada törts maagiat. Seda müstilist joont isegi veidi lubati ühe algusepoole toimuva koopastseeniga milles hea ämblik armastajatele appi tuleb, kuid hiljem jäi see jumalate soosingu-viha teema ebaõiglaselt kõrvale. Üks asine kummipeletis või vril jõudu kummardav salakultus oleks siia suurepäraselt passinud, praegu jäi nende puudusel justkui tühimik filmi. Ainult silmailmuga välja ei vea. Muide avastasime onuga alles peale vaatamist, et tegemist oli teise osaga ja filmi alguses tehtud tagasivaadet esimese osale nimega Der Tiger von Eschnapur pidasime esiti lihtsalt kultuuriliseks eripäraks või katseks originaaliseda. 6/10

Küsimus kuidas need riided küll tal seljas püsisid pakkus mulle unetutel õhtutel pikalt mõtemisainet

Kesmine mees oli kõva poiss, ta sooritas lõpuks nimelt Indiapärase seppuko kasutades lõhkeainet, voolavat vett ning krokodilli.

Mao ära lõhkumise eest sai kohalik valitseja veel palju suuremat draamat

Blogija Joonas Indias.