Dark Waters (1993)

Film algab, näidates koleda näopildiga savitahvlit hoidvat nunna kaljudel turnimas. Pärast väikest mägironimist on nunn võtnud Moosest meenutava, kuid kõhklusi täis poosi kuristiku serval. Vaatajal ei lasta aga kaua mõtiskleda, kas tahab ta hakata nüüd mõnd iidset välja kutsuma, sahvitahvlit purustama, enesetappu tegema või kõike korraga; äkitselt ilmub välja mingi nähtamatu ja metrookiirusel liikuv “tume” jõud, kes nunnale “maksaka” annab nii, et see ühes savilatakaga alla juppideks pudeneb.

Edasi jätkuvad sündmused kakskümmend aastat hiljem, kus üks neiu passib mingis koopa seinaorvas pealt nunnade üsna ebakristlikku rituaali. Neiu üritab neidsamu kalju otsast alla prantsatanud savitükke kaljusse uuristatud aukudest välja noppida, kuid saab ootamatult nuga ja sureb. Varsti selgub aga, et sellel naisterahval oli ka sõber, kes üsna pea pärast nimetatud intsidenti sündmuspaigale saabub.

Olgem ausad - tegevuskohaks olev klooster, mis asub üksikul lakkamatust paduvihmast uuristada oleval saarel, on iga gootihoora ja Lovecrafti-sõbra märg unistus. Selle raamatukogu on pungil tolmustest nõiaraamatutest, kloostri alla uuristatud koobastes käib pidevalt mingi vilgas tegevus, kuskil kongis askeldab (inim?)nahkmaskis Richard Upton Pickman, kes vuhib hinge tõmbamata erinevaid jõledusi lõuendile maalida. Mööda kloostri hämaraid koridori hiilivad rituaalsete nugadega nunnad, ümber kloostri elavad üksikud hullumeelsed, näiteks habemik, kes söödab inimjäänuseid kajakatele ning pime memm, kes tikib Cthulhu pildiga linikuid ja saare alusmüüride vahel istub kinni üks nimetu iidne deemon. Seesama, kelle pilt on ka savitahvlil. Kohalik mandril elav rahvas eitab üldse kloostri olemasolu ning ainus meremees, kes on nõus sinna paadiga sõitma, peab enda laeval toorest kala süüa armastavat meest põhjendusega “hoiab veidrikud eemal”.

Sellise muinasjutulise ja - mis seal salata - kohati suisa kõheda tegevuskoha ja atmosfääri potentsiaal jääb taas toppama liiga segase süžee taha. Saarele saabunud neiu sugulussidemed ajasid mul pea sassi. Kuskilt ilmusid välja õde ja vanaema, kes oli aga see salapärane neiu, kes alguses surma sai? Mis osa tema mängus täitis? Enamus aega on raske  tabada ka tegelaste motiive. Mis lugu selle deemoniga siis ikkagi oli? Minus tekitavad kõik need lugematud filmid-raamatud, kus teemaks mõne hämara iidse elluäratamine, alati uudishimu, et mida kuradit temaga kavatsetakse peale hakata. Insmouthis ajasid Dagon ja Hydra vähemalt kalu randa ja nendega koos aega veeta tundus olevat värga kirgastav kogemus, M.R Jamesi mõnedes lugudes kasutati deemonit kättemaksuks. Millist kasu aga nunnad lootsid saada? Ilmutas ta end ehk neile unes nagu Cthulhu oma müstilise kutsega?

Seda enam, et  selle filmi deemon paistis eriline tohman olevat, suurest saare all tegevusetult kullendeid laiaks istumisest juba kergelt kohmakaks muutunud. Arvestades, et ülalnimeatud savitahvel oli tema kambri ukse võti, siis see kohe alul ära lõhkuda tundus päris rumal asi mida teha. Ja kui see võti uuesti kokku pandi, kobistas ta niikaua enda püsti ajamise ja riide sättimisega, et see võti jõuti taas uuesti katki teha. Minu suureks pettumuseks seejuures, oleks tahtnud seda kummideemonit pisut ringi tatsamas ja nunnade päid otsast hammustamas näha, kui juba mindi nii kaugele, et näidati ta nägu ära. Praegu jäi mulje, et kõige kurjamad elukad olid ikka need va hulumeelsed kristlased, kes mõrvasid ja ajasid enda musti tegusid, näidates pärast näpuga süüdistavalt rahumeeli põõnutavale deemonile, et tema reo ahvatles. Äkki ongi iidne selline olevus, et piisab tema läheduses viibimisest, kui tema poolt kiiratav salapärane mentaalne (ja väga-väga kuri) energia juba kõik normaalsed inimesed sõgedasse hullumeelsusse viib ning nad ebaloomulikult käituma paneb. Mina aga ausalt öeldes ei julgeks ka nunnade juttu uskuda, usuvennad on ajaloo jooksul pidevalt eksinud ning nõiajahi käigus süüta inimesi ja kasse taga kiusanud. Miks näiteks vagad nunnad üldse amuleti juppe merre ei loopinud? Uhmris liivaks ei tampinud ning tuulde puistanud? Panid hoopis kenasti keldrisse tallele mustadeks päevadeks. Samamoodi nagu lõpus riputab peategelane selle olulisima tüki paelaga omale kaela. Jupp dünamiiti kloostri keldrisse pitseeriks paiga kordi tõhusama efektiivsusega. Kõige kurjemal nunnal oli vähemalt vabanduseks hullumeelsus. Mis asja need teised aga põlevate ristidega rannal sehkendasid - väga veider liturgia. Kurjus paistis nunni ahvatlevat ja tõmbavat nagu raiped karusid.

Tundub, et Arhkam Horrori mängimine ja Robert E. Howardi lugemine ei mõju hästi, muudab üleloomulikkusele lähenemise liiga pragmaatiliseks. Atmosfääri ja mõne kolekoha eest võib igaljuhul paar punkti üle keskmise siiski jagada. 6/10