TV-jaam, kus käib parasjagu kibekiire "tõsielusarja" nimega
"Big Brother" filmimine, jääb äkitselt zombirünnaku (zombi ehk nõiaväel elluäratatud laip) keskmesse ning
stuudio ümber kogunenud fännidemass otsustab enda iidolid mitte enam
ainult kujundlikult, vaid suhteliselt otseselt pintslisse pista. Ühtlasi
muutuvad ka stuudiosisesed showst väljahääletamise protseduurid märksa
karmimateks: sinna kaasatakse kirev valik nii külm- kui tulirelvadest abivahendeid.
Kui
"Night of the Living Deadist" alates 60/70nendatel üritati ajada tõsist õõvafilmi joont ning zombisid kasutati sihipäraselt ehk
inimeste kinosaalis kaameks ehmatamise eesmärgil, siis 80nendateks olid
ebasurnud juba täielikuks naljaks pööratud ning enamus filme läksid
pigem fantaasia ja camp-žanrisse oma lustliku gore ja
absurdsete tegelaste ning pööretega. Eks sellesse andis oma tubli panuse
ka Sõrmuste Peeter ning Romero enda mõned viimased filmid kiskusid ka
ära teise äärmusse. Järgmise aastatuhande alguses üritati Danny Boyle'i
eestvedamisel seda žanrit elustada ning näidata zombisid taas
koledate ja tõsiste elukatena, kes naljast eriti aru ei saa. Ei kulunud
aga pikalt aega, kui ilmusid taas mitmesugused paroodiad ("Shaun
of the dead" jms).
Ka käesolev film on mustast
huumorist läbi imbunud. Tõsi küll, tegemist pole mingi käredalt pöörase
80nendate zombikate musta huumoriga nagu "Braindeadis" või "Return of
the Living Deadis", vaid rohkem inglasliku naljaga, mis käib kerge
draamaga käsikäes ning võtab pigem muigama kui heatujuliselt pugistama.
Seetõttu ei tasu käesolevat minisarja valida ka joogirohkele
filmiõdagule. Pigem on ta mõeldud kas üksi või ühe-kahe kaaslasega
vaatamiseks koos paari õluga. Soovisin alguses selle filmi jätta koos
Mardiga vaatamiseks ning kokkuvõtteks on mul hea meel isegi, et seda ei
teinud. Oleksime nagu tavaliselt liiga palju vägijooke joonud, ja filmi
aeglasemates kohtades arutanud tuliselt, mida meie oleksime teinud, mis
relvi kasutanud, kaua meist oleks keegi elus püsinud, kuni oleksime
viimaks filmi sootuks unustanud ja alles tiitrite aegu oma teemast välja
tulla suutnud.
Mis siis kogu rabelemise mõte oli? Ega
polnudki. Zombifilmid meenutavad tegelikult enda ülesehituselt väga
Tetrise-nimelist arvutimängu. Valdavalt järgivad nad kõik skeemi, kus
pidevalt kasvatatakse pinget, laiba (klotsi)virnad kuhjuvad ning lõpuks
saabub vältimatu game-ower-mängija (peategelaste) kaotusega ning ainuke,
mis eristab mängu (filmi) kõigist teistest, on pingelisuse tase ja
skoorinumber, millega lõpetatakse. Mulle lihtsalt ei meenu eriti
zombifilme küll, kus peateglased oleksid pääsenud viimaks õnnelikult, on
olemas küll sellisei, millede sündmused jäävad nö pooleli. Tegelased
avastavad näiteks peale paradiisisaarele sõitu, et seal on zombisid
rohkem kui rannas kive. Kuid pole raske oletada, mis järgneb ja mis
sündmuste nägemisest vaataja sääseti. Seega, kuna zombikate põhiuba on
just, kuidas finishini jõutakse, leian, et pole mingi spoiler ka
"Dead seti'" puhul, kui ütlen, et viimased ellujääjad ehk saatesarja
võitjad ei saa enda positsiooni väga pikalt nautida. Samas on lõpp
tehtud korralikult ja meeldejäävalt. Üks küllap karmimaid viimase aja
zombifilmide omi.
Zombid on kahjuks sellised uue laine
zombid, ehk 28 päevast inspireeritud kiirelt liduvad zombid. Mulle
isiklikult meeldivad natuke rohkem need aeglaselt tammuvad ja mõrisevad
elukad, kuid ega saa progressi peatada. Muide, selline paharetina lendav
ebasurnu (või moodsalt öeldes nakatunu) pole ka mingi uus leiutis,
Conenbergi "Rabidis" müttasid sihukesed juba hulk aastaid tagasi.
Õhustik
on klaustrofoobiline ja mõnus, mida ülalmainitud huumorinükked lõhkumise asemel hoopis täiendavad. Kokku kogunenud rahvas on inimühiskonna läbilõige ja
mitte kõige maitsvamast nurgast. Ja reality-rahva valus humoorikas
naivism tundub väga eluterve olevat, kui lõpuks hullunud stuudioboss
ohje enda kätte üritab haarata. Ma ei ole ise peale Jürgensonide neid
“tõsielu”sarju vaadanud, kuid juba reklaamide-klippide ning tuttavate
pool lahtiunustatud telekate kaudu olen piisavalt palju aimu saanud, et
sealne kontingent üldiselt selline välja näebki. Nii lõpuks osutub kõige
tervema mõistuse ja paremate ideedega isikuks üks stuudio väike mutter,
aga no kes teda kuulata tahab.
Segavatest külgedest
oli millegipärast mulle kätte sattunud DVD, kus kõik välivõtted olid
liiga hämarad ning tuhmid, see häiris kohati üsna tugevalt vaatamist
ning ei lasknud suurematest madinatest vähemalt minul täit rõõmu tunda
(vahepeal lihtsalt tuli silmi pingutada, et aru saada). Peaks pilgu
peale viskama ka “Dead Set Serious” fännide releasele kus kõik
koomika välja lõigatud ning jäetud alles vaid zombie action, ehk
on seal parandatud ka pildi kvaliteeti või heledust.
Üks
asi, millest ma zombilugudes kunagi aru ei saa, on see, et miks
inimesed väratite taga mörisevaid ja aeda kõigutavaid zombisid kuidagi
tappa ei proovi. Vahendeid oleks selleks ju oi kui palju. Alates
lihtsalt terava toikaga läbi pea lüüa või lihtsalt nad bentsuga üle
kallata. Ei tule nagu ühtegi filmi meelde, kus seda oleks üritatud teha.
Kas siin seab piirangud ette tõesti vähene eelarve, mis ei luba hankida
selliseid eriefekte? Aga eks need TV-töötajaid ei paistnud lisaks silma
ka erilise kirkusega. 8/10
Stanley Parable
9 aastat tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar