Unustatud filmirežissöörid: Carl Theodor Dreyer

Pikka aega piirdus minu (Kärbsi) kokkupuude taani filmilavastajaga Carl Theodor Dreyer (1889-1968) peamiselt kahte tüüpi seikadega. Esiteks kohtab filmialases (interneti-)kirjanduses tihti viiteid dreyerlikule stiilile – mustvalged ja aeglase tempoga filmid, staatilised, kuid äärmiselt tabavad kaameranurgad, emotsioone (sh minimalistlikke) suurepäraselt edasiandev montaaž. Teine viide on seotud kaasaja tuntuima Taani režissööri Lars von Trier’iga, kes on teatavasti filmide "Breaking the Waves" (1996), "Dancer in the Dark" (2000), „Dogville“ (2003) ja "Antichrist" (2009) ning miniseriaali "Riget" (1994 ja 1998) lavastaja. Nimelt võib viimasest rääkides/lugedes tihti kohata väiteid stiilis „Lars von Trier on tuntuim Taani filmilavastaja pärast Carl Theodor Dreyer’it“.

Kuni viimaste aastateni olid siiski nii Dreyer kui ka tema filmid minu jaoks täiesti tundmatud, kusjuures ega väga suurt huvi tema varajaste tummfilmide või ka hilisemate kammerlike draamade vastu ei olnudki. Eks neid vanu filme kiideta teinekord ju üleliia ning teoste sisuline väärtus on tihti muu tausta (oma ajas märkimisväärne või uudse lähenemisega film) kõrval pigem väike. Aja jooksul sai uudishimu siiski võitu (oma osa mängisid üha tihedamalt kohatud viited Dreyerile) ning vaatamiselamused olid üllatavalt positiivsed. Eelkõige on Dreyeri teostest märkimisväärsed 5 filmi. Lühiülevaade lähtub eelkõige siinkirjutaja suva järgi paika pandud filmide tähtsuse-väärtuse järjekorrast.

„La passion de Jeanne d'Arc“ (1928, ... aka "The Passion of Joan of Arc")
Ettevaatlikuks esmakokkupuuteks Dreyeri teostega valisin ühe tema hinnatuma filmi ning ootused ületati mäekõrguselt. Ega tummfilmina üles võetud draamalt ju tegelikult väga midagi ei oota ka, eks tummkomöödiaid (Buster Keaton, Harold Lloyd) ja õudusfilme („Nosferatu“, „Das Cabinet des Dr. Caligari“) võib ju rõõmuga vaadata, kuid sama ajastu draamade suhtes ollakse ja olin ka mina pigem skeptiline. Tagantjärgi võib öelda, et ega asjata Dreyeri 1928. aasta tummfilmi üheks läbi aegade olulisimaks linateoseks ei peeta.

Film käsitleb teada-tuntud teemat ehk Jeanne d'Arc (Orleansi neitsi) kohtuprotsessi (sisuliselt nõiaprotsessi), kuid viis kuidas sündmusi ja emotsioone edasi antakse on äärmiselt mõjus. Filmi vaadates tekkis lausa ketserlik mõtte: kas filmimontaaž ja plaanide valik on sellest ajast saadik filmikunstis üldse arenenud või saavutati tipp tõesti juba nii varajases kinoajaloo staadiumis. Näiteks tegelastest – olgu nendeks kohtunikud või peategelane ise – äärmiselt tabavad võtted suures plaanis (lähiplaanis), mis annavad edasi pisematki emotsioonid rääkimata juba filmi jooksul lahtirulluvast tragöödiast. Tavavaatajale võib olla teost siiski soovitada ei julge, kuna mittekomöödiast tummfilmi jälgimine nõuab pisut kannatust, kuid igal filmigurmaanil peaks vaatamis- ja äratundmisrõõmu (osavate ja tänapäevalgi laialt kasutatavate filminippide märkamise suhtes) jätkuma. Kohati tõesti vaatad ja imestad, mida kõike juba tummfilmide ajastul lihtsa loo jutustamisel osati teha (puhtalt kaamera ja näitlejatööde abil). Omamoodi nagu filmitegemise ABC.
10/10

„Ordet“ (1955, ... aka "The Word")

Olulisuselt ja ka kvaliteedilt ligikaudu samaväärseks saavutuseks võib Dreyeri puhul lugeda tema hilisemal eluperioodil valminud ning samuti paljuski religiooniteemat käsitlevat filmi „Sõna“. Tuleb kohe mainida, et siinkirjuta on religiooni kui nähtuse (või on see lihtsalt elustiil?) suhtes pehmelt öeldes leigel või siis nähtuse kummaliselt massilise leviku suhtes imekspandaval seisukohal. Religioonide edukuse kohta võiks lausa öelda, et „respect jesus“ (siia võib muidugi ka mõne teise folkloorikangelase nime panna).

Ometi suutis film oma lihtsate, inimlike ja ajatute teemadega (minu usk on parem, kui naabri ketserlik, kuigi mitte väga palju erinev religioon; inimlik kadedus ja uhkus, kohati meenutasid osad tegelased lausa Andrest ja Pearut) piisavalt köita ning mõne koha peal tuli lausa tahtmine vaimustusest käsi kokku lüüa – momentidel, kui äärmiselt lihtsalt aga tabavalt ning läbi peene huumori suudeti inimlikku kõrkust, uhkust ja kadedust näidata. Ka religiooniteemat käsitleti üldjoontes taktitundeliselt (nii poolt kui vastuargumendid olid mõõdukalt esindatud) ning isegi filmi lõpus saabuv pisike „twist“ ei rikkunud kunstiteose üldmuljet. Eelinfo põhjal pidi film äärmiselt aeglases tempos kulgema, kuid vaadates seda küll tähele ei pannud. Sündmusi jagus ja kõik mis toimus tabas naelapea pihta. Tundub, et lisaks filmikeelele tunneb Dreyer läbi ja lõhki ka inimhinge olemust.

10/10

Ülejäänud 3 Dreyeri märkimisväärsemat teost ei küündi küll eelpool mainitud kahe meistriteosega samale pulgale, kuid vaatamist väärt on need erinevatel põhjustel ikkagi.

Vampyr“ (1932) – unenäoline õudusfilmisugemetega teos (nagu nimigi ütleb võib tegemist olla vampiirifilmiga) väärib märkimist eelkõige tehnilise külje ning uuenduslike filmitrikkide poolest, sisuline pool jääb seekord nõrgemaks. Filmihuvilistel tasub siiski pilk peale visata.

7/10 sisu eest, 9/10 tehnilise teostuse eest.

„Vredens dag“ (1943, ... aka "Day of Wrath") – taaskord puutume Dreyeri filmis kokku nõiajahiga. Seekord on põhiliin seotud noore naisega, kes armub oma värske ja endast oluliselt eakama abikaasa poega (eelmisest abielust). Pahandused ei anna ennast kaua oodata, eriti arvestades tõika, et juba neiu esivanemaid kahtlustati nõiduses, rääkimata sellest, et „noorpaariga“ ühe katuse all elab lisaks ahvatlevale noormehele ka abikaasa armukade ema, kes kohati meenutas tänapäeva õudusfilmides laialt kasutatavat ning alati efektselt mõjuvat kurja vanamutti. Tegu on igati korraliku ning sisuka ja pingsa filmiga, mis ei ole küll nii hea (tabav), kui 1955 aasta „Ordet“, kuid vaatamist väärt põnev (pere-, nõia-, ajastu-) draama/triller igal juhul. Omamoodi üllatuseks oli filmi peategelaste amoraalsus, mis filmi valmimisaastat vaadates tundus eriti kummastav. Võibolla andis filmi lõpp ka sellele vastukäivusele oma lahenduse, mis rahuldas tolle aja tsensoreid (ja vaatajaid).

9/10

„Gertrud“ (1964) – Peategelaseks on taas mõnevõrra kõrk (amoraalne on vast palju öeldud) naisterahvas, kes vaatama soliidsele eale soovib erinevate pakkumiste seast endale sobivat härrat leida. Ei häiri teda enda kehtiv abieluleping ega südametunnistus. Taas käsitletakse inimlike ja lihtsaid teemasid – uhkus, isekus, inimeste igapäevased suhted ja mured –, mille raames kooruvad välja palju olulisemad ja igavikulised teemad. Antud filmi puhul võib tõesti välja tuua äärmiselt rahuliku tempo ning staatilise kaameratööd. Kohati tekib tunne, nagu vaataks teatrietendust. Dreyeri loominguga tutvumiseks seega filmi ei soovita, kuid korraliku tükiga on tegemist sellegipoolest. Kui eespool mainitud linateosed nähtud, tasub ka antud teos ette võtta.

8/10

Kärbs