Dario Argento

Varasemalt olin itaalia Hitchcocki Dario Argento filmidest näinud vaid Suspiriat (mis on vist enim vaadatud ja arvustatud film temalt) tegemist oli väga meeldinud horroriga kuid suurema tõuke selle suurepärase horroriloojaga lähemalt tutvuda andis hoopis Blond kes näitas mulle Profondo Rossot ning andis kaasa ka Tenebre. Peale neid kahte sattusin hoogu ja muretesin veel kokku neli filmi temalt. Kirjutan siis kokku ühe jutu kõigist viimasel ajal vaadanud Dario filmidest (selline haltuura muidugi viib kvaliteedi alla sest väga pikalt ei jaksa puhtfüüsiliselt igaühest kirjutada, kuigi filmid suurepärased ja muidu jääkski kirjutamata) Dario Argento teoste kohta ei oska muud öelda kui ilusaid stiilsed õudusfilmid. Palju ilusaid vanu hooneid ja maalilisi loodusvaateid kuhu lisatakse noori neide ning ohtralt erepunast verd ning üsnagi rämedaid slasheritseene. Pluss lahe värvilise valgustega mängimine (Suspiria näiteks..fantastiline) Lisaks on enamutes ta filmides hea 70nendate progerocki bänd Goblin mis mulle isiklikult nii meeldis ,et muretsesin hiljem ka kõigi filmide soundtrackid. Dialoogid olid kohati humoorikad, mitte võibolla isegi nii nende sisu kui suuresti itaalaste temperamendi tõttu sest nad kipuvad rääkima kuidagi kiiresti ja närviliselt, kui subtiitreid all ei oleks tunduks küll vahepeal ,et nad ei aruta mitte eilse teatritüki nüansse vaid tülitsevad ägedalt, aga see selleks. Võrreldes näiteks Lucio Fulciga on Argento hulk peenem ning lõppkokkuvõtteks ka koledam ja tema filmid ajavad igaljuhul vähem naeru peale kui Fulci omad (mis ei tähenda ,et Fulci mulle ei meeldiks) Mulle oli muide suureks üllatuseks veel ,et sellise hea westerni juures nagu Once Upon a Time in the West on ka Argento abiks olnud. Vaadatud filmide kohta võib öelda ,et need jagunevad kahte liiki. Üheltpoolt Dèmoni ja Terza madre - maagiline-müstiline horror nõidade, deemonite ja muu ebamaisega ning teisalt siis Profondo Rosso, Opera ja Tenebre millede zanrit nimetatakse vist gialloks kui nüüd õigesti arusain. Selle liigi äratuntavaks omaduseks on ,et mõrvarit ei näidata pea kunagi täishiilguses vaid ainult ta musti nahkkindaid ja säravat noatera ning üldiselt näidatakse ka kogu tegevust läbi mõrvari silmade. Mõrvari käed mida suures plaanis näidatakse pidavat muide paljudes filmides kuuluma Argentole endale. Tegemist on nö horror-kriminulliga, Hercule Poiroti lugude verisemad versioonid. Phenomena jääb minuarust kahevahele, seal on maagiat ja seal on ka mõrvar ning krimielemendid. Koondhinne kõigile kuuele filmile 5+ kõik olid head ja paartükki neist väga head. Ka ei kavatse ma end piltidega tagasi hoida seekord. Dèmoni (1985) Müstiline metallmaskiga mees jagab tasuta pileteid filmi Demons seansile. Peategelane Cheryl ja ta sõbranna ei kavatse head võimalust mööda lasta ja soovivad ka asja omasilmaga kaeda. Filmi vaatama on kogunenud lisaks veel omajagu kummaline seltskond kelledest silmatorkavamad on pime mees ja kupeldaja enda prostituutidega. Üks prostituut proovib sissepääsu juures paiknevat deemoni maski mis ta nägu kriimustab ning kui algab film siis muutub lõbunaine deemoniks ja asub kaasvaatajaid purema kes siis muutuvad nagu ikka ka ise deemoniteks. Teater aga sulgub lastes siiski veel sisse narkaritest punkarite jõugu. Polnud paha, helikopter lõpus oli ka hea mis kinno sisse sadas. Ega palju ei oskagi öelda, üks slasher ta oli, Argento katse teha zombikat. Mulle meeldis, Ashi laadne kangelane kerkis ka esile filmi käigus. Phenomena (1985) Dario on ise öelnud sedasi: "Phenomena was inspired by something I heard about insects being used to solve crimes, and because insects have always fascinated me I began to make a story around this idea. You know, it's a terrible thing, but there are many insects that are disappearing. Becoming extinct. But most people only want to kill them. You know, insects have souls, too; they're telepathic... amazing. People want to save the whales and dolphins, but nobody wants to save the insects. Igaljuhul Phenomena on üks mu lemmik ta filmidest. Noorel erakoolis õppival kuulsa näitleja tütrel on erakordne anne suhelda ja kontrollida mutukaid, peagi satub nii tema kui kooli ülejäänud õpilased veidra ja salapärase mõrvari huviorbiiti. Üks paremaid (või siis mulle kõige rohkem meeldinud) kohti on arvatavasti see kui neiu enda sõbra kärbsega (putukad tunnevad ju miilide kaugelt laibalõhna) läheb otsima kuhu ohvrid maetud. Kõrvaltegelastest on muhedad veel tüdruku ainuke sõber, koolikõrval elva vana putukateadlane ja tema abiline ahv. Igaljuhul pole seekord mõrvari valitud ohver sugugi mitte nii kaitsetu ehk nagu imdb Tagline ütleb: Jennifer Has A Few Million Close Friends. She's Going To Need Them All. Muusika oli ka suurepärane nagu ikka. Terza madre, La (2007) The Mother of Tears Kolmas ja viimane film kolme õe triloogiast. Esimene oli Suspirira ja teine Inferno. Märkus endale: Muretse ja vaata Inferno. Sarah Mandy (Asia Argento) on Ameerikast pärit (Argento filmides on olen muide märganud pea alati peategelane pärit USA'st) kunstirestaureeria, kes töötab the Museum of Ancient Art in Rome's, saab endale uurida ühest vanast hauast leitud pitseeritud kasti kus on esemeid mis kuulusid nõiale tuntud nimedega Mother of Tears, Mater Lachrimarum. kasti avamisega kutsutakse see kuri tagasi ellu nõid. Üle Itaalia tõstab pead kuritegevuse ning enesetappude laine ja muud pisemat sorti nõiad-maagid asuvad kogunema vastuvõtma enda taassündinud valitsejat. Sarah peab nagu ikka Argento filmide naispeategelased astuma kurjale vastu. Mulle endale meeldivad üldiselt Dario vanemad filmid rohkem kuid ega seepärast Terza madre ka halb ei olnud, veidi naljakas oli küll Sarahi liitlane ehk ta ema vaim aga üldiselt üsnagi tubli töö. Tenebre (1982) Tenebre räägib loo kirjanikust kes saabunud Rooma avastab ,et üks haige maniakk ammutab ta teosest inspiratsiooni enda veretööde jaoks. Blond ütleb selekohta enda päevikkus ,et peaaegu et tavaline krimifilm, aga üks äärmiselt järjekindel koer, vastikult ärevusttekitav muusika ja heldekäeliselt kasutatud kunstveri annavad kõvasti plusse juurde. Minuarust oli tegemist ka mitte nii kergesti etteaimatava filmiga kus oli mitu mulle ootamatut pööret ning mõned mõnusad leidlikud kohad. Näiteks kuidas mõrvar lõpus passib ohvri seljataga (kõlab igavalt aga vaatate siis saate aru) Bill Warren has observed that Tenebrae “is in most ways a typical giallo: visually extremely stylish, with imaginative, sometimes stunning, cinematography...mysterious, gruesome murders, often in picturesque locations; at the end, the identity of the murderer is disclosed in a scene destined to terrify and surprise. Nõus selle arvamusega. Profondo Rosso (1975) tuntud ka nimega Deep Red Siin üritatakse giallole lisaks tuua ka õrnalt maagiat sisse seda küll ainult alguses selgeltnägijaga kes tajub rahvahulgas mõrvarit ning tapetakse (nii ,et ikkagi pigem puhas giallo). Inglasest muusik, kes satub olema tapmisele tunnistaja asub koos pealetükkiva ajakirjanikuga asja uurima. Selle filmi kohta Blond ütles hästi ,et kui palju lihtsam ikka oli vanasti hoida pinget üleval, mobiiltelefone polnud, nii ei saanud peategelane kohe helistada teistele ja anda teada kes on süüdlane vaid tuli kihutada pikalt tagasi sündmuskohale samal ajal aga mõrvar ei raiska aega. Minu teine lemmik Dario filmidest. Opera (1987) Nooruke ooperilaulja saab pakkumise suurelt esinemiseks kui eelnev tüki peategelane satub õnnetusse. Peale esinemist satub lauljanna sihtmärgiks psühopaadile kes aga ei kiirusta eriti ta tapmisega vaid pigem üritab neiuga enne pisut mängida. Kõigis nähtud Dario filmides on mõni tugevalt meeldejääv originaalne koht. Siin filmis oli selleks mõrvari harjumis enda ohvri silmade alla kleepida nööpnõelu et ta lauge sulgeda ei saaks ning peaks hoolikalt jälgima kuidas ta mõne teise ohvriga tegeleb. Mul on tunne ,et libisesin praegu väga pealiskaudselt ja liiga kiirelt kõigist filmidest üle :/ Enivei kui mahti saan vaatan ära ka ära The Bird with the Crystal Plumage ja hetkel tegeleb vanamees filmiga nimega Giallo. The film follows an American Stewardess and an Italian Detective, who team up in a race against time to find her sister. The sister has been abducted by a maniacal serial killer known only as "yellow," who has been disfiguring and is murdering beautiful women (nagu ikka) jääme (jään) ootama. Metsavana vajub nüüd raskesse horrorirohkesse unne ja parandab kirjavigu homme...

Unnamable

Sellest ma saan aru miks ma esimese filmi vaatasin. Lovecraftist olen lugupidanud juba noorena ja lootus oli vähemalt mingit korralikku huumorit nautida (stiilis: re-animator, dagon) või saada mingi korraliku annuse head splatterit/slasherit/ebardeid jms (from beyond,The Resurrected jpt) Aga miks peale esimest ka järje vaatasin on arusaamatu endalegi. The Call of Cthulhu jääb igaljuhul endiselt lemmik Lovecrafti filmiks. The Unnamable (1988) Esimene film algab nii ,et 1800 aastas sünnib ühes vanas majas perre tütre asemel mingitlaadne peletis hoopistükis. Laps on nii kole ,et vanemad jäävad nimepanekul kimpu ja hakkavad teda lihtsalt "Unnamable"ks kutsuma. Lõpuks suuremaks kasvanud ja kosunud tütar tapab enda perekonna kuid jääb suletuna sinna majja edasi. Nüüd jätkuvad sündmused juba tänapäeval. Tegevuskohaks on loomulikult Arkham ja tegelasteks Miscatonicu üliõpilased. Peategelane, Randolph Carter jutustab ülaltoodud lugu enda sõpradele kuid nood ei usu teda ning lõpuks üks neist veab isegi kihla Carteriga ,et veedab öö vanas Unnamable majas. Sama plaan on ka Miscatonicu sportlastel kes tulevad mõttele sebida mõned neiud ja vanas majas segamatult seksiga tegeleda. Randolph Carter oli väga Herbert Westi meenutav tegelane, terava ja selge mõistusega ning tugeva sanity'ga. Jõudnud viimasena kummitavasse majja võtab ta hoopis ette kasutusjuhendi ehk Necronomiconi ning õpib alltoas senikaua kui noored karjudes koletise eest punuvad, selgeks hulga vajalikke spelle ,et kollist jagusaada. (meenutab juba minu, ove, mardi ja tella Arkham horrori mängu kus asi käib suht sarnaselt) Igaljuhul olen ma palju paremaid Lovecafti ainetel tehtud filme näinud. Titshot oli paigas, koll oli natuke tuim tükk ja ka vägivalla tase jäi üleootuste madalaks nii ,et kui neid põhjendamatuid paljastusi poleks võiks laupäeva hommikul mudilastelegi näidata ja huumor oli ka pea olematu või siis pigem tahtmatu. Lovecraft pöörab hauas ringi kui seda filmi vaadata. Nõrk tõesti nõrk. Soovitaks vaadata Night of the Demons 1-2 pigem kus lugu on üsna sarnane kuid seksi, deemoneid ja slasherit ning huumorit on tunduvalt enam (kunagi ehk suudan ka kirjutamisjärjega nendeni jõuda) Veidi hiljem sai vaadatud siis ka järg: The Unnamable II: The Statement of Randolph Carter (1993) Sellest filmist ma ei oska aga väga palju öelda sest esiteks ma olin purjus, teiseks ma olin väsinud ja jäin poole filmi aegu magama ning ärkasin lõpus alles üles. Unamable on ikkagi vanas majas elus ning pääseb sealt putku. Carter suudab ming spelli abil koletise lammutada kaheks nii ,et üks pool on kena armas alasti tütarlaps ja teine on veel kurjem ja vihasem koll. Ma ausaltöeldes ei mäleta enam lõppu ka. Samas mine tea, kuna filmi suuremalt mahamagasin siis võis vabalt ka hoopis parem kui esimene olla. Panen siia endale meenutuseks ühe lingi veel Lovecrafti ainetel filmidele http://www.unfilmable.com/Lovecraft_bestiary.html Huvitav on seal eriti multikates leiduvad Cthulhu müütide tegelased.

Gunnm (1993)

Cyberpunk on üks mu lemmikzanr nii filmis kui raamatus, osaliselt võib see olla tingitud ka elukutsest. Battle angel Alitat võib usun cyberpungiks nimetada küll kuigi virtuaalreaalsusi ja meeletut jäämurdmist siin pole grammigi (või peaks ikka ütlema midagi stiilis: bio-cyborg-splatterpunk?). Pigem võtavad karmid cyberorganismid üksteisega mõõtu, katsutakse rammu, virutatakse elundeid ja täiustatakse korpust. Alital on üks hiiglaslik miinus ,nimelt nagu saab alles meeldima hakata ja huvi tekitada kui juba läbi! mutisitt! anime koosneb nimelt kahest 28 minutilisest episoodist pealkirjadega Rusty Angel ja Tears Sign. Mõnest teisest mangast venitatakse 170+ osa silmagi pilgutamata välja ja ma ei taha uskuda ka ,et cyber nüüd nii halvasti peale läks rahvale, samas pole Gunnm mangat ka väga palju joonistatud ning oleks saanud ühe hooaja jaoga ehk vabalt kogu loo ekraniseerida. Trashil on igaljuhul õigus, asi jääb kiirustatuks ning pealiskaudseks praegu. Samas lootust antakse hoopis ootamatust suunast, nimelt 2009 paistab ,et James Cameron teeb antud loo baasil filmi Battle Angel, jään väga suure huviga ootama. Sisust ka: On ilusate tarkade ja osavate (väidetavalt) inimeste kaunis ja ihaldatud linn nimega Tipharese mis asub omakorda mitte nii kena linna Scrapyard'i kohal, selle keskmes on prügimägi kuhu Tipharesest loobitakse kõike mittevajalikku, see prügila tundub olevat ka maapealse linnakese põhiline materjali/elatusallikas (lisaks elunditega kauplemisele). Ühel päeval uitab cyberinsener-arst Ido prügimäel ja tal veab, nimelt leiab ta pooliku cyborgi. Ido tassib leidlapse koju, remondib ära ja kuna cyborgi ketas on suhteliselt tühjaks tehtud enne äraviskamist ning ta ei tea isegi oma nime siis hakkab Ido teda kutsuma Alitaks. Robotidoktor tegeleb muidu enda äraelatamiseks öösiti pearahaküti ametiga ja töö käigus avastab ta peatselt ,et väikest tüdrukukest meenutav cyborg omab hiiglaslikku jõudu ning veel muid abiomadusi nii ,et talle pole probleemiks ka endast kümme korda suuremaid koletisi pooleks murda. Kiirkorras võeti läbi ka tavalist cyborg lugude teemat, masin ja inimene ja siis juba päris ammu Asimovi poolt Kadunud robotis ülestõstetud küsimused. Lugu cyborgneiust on muidugi tiba vana kuid mulle meeldis. visuaalne pilt ning trööstitu cyber-atmosfäär olid head ja ka lahingud olid lahedad kus verd ning õli valati alati tubli vaaditäis . Ainult ikkagi tõesti vähe oli seda kõike, pigem teaser mida manga vahele kaasa pista. Samal teemal on muide (vist, loodan ,et ei asja sassi kellegagi) Juhan Jaik kirjutanud juba 70 aastat tagasi kuidas külasepp ehitab endale hiiglasliku jõuga purustamatu Raudmehe kes asub võitlusse paharettide ja deemonite ning ahnete parunitega, mul tuli millegipärast see vana lahe muinasjutt meelde selle animega. Üks originaalne relv minuarust, rakett haamer, väga punk.

Blumbum

Peale El Topo vaatamist lubasin endale järgmise friigifilmi ka kindlasti äranäha ning soovi suurendas ka Trashi positiivne kommentaar. Ja peab ütlema ,et film isegi meeldis mulle hoolimata Athena kõigist pingutustest see nii perse keerata kui annab (kuigi midagi meeletut erilist ma ka ei leidnud selles, kuid arvatavasti süüdi tõesti see ,et MA EI SAANUD ARU FILMIST). Kohe alguses olid subid paigast, totaalselt! seejärel 10minutit hiljem võeti film maha, pusiti, pandi peale ja ikka valed siis taas maha ja uuesti peale. Vahepeal subid klappisid ka vahepeal jäid ette siis jäid maha ning siis näidati kogu viie minuti kõneldav tekst korraga ette ära. Filmi lõpus läks lint kuskil kaks korda katki, üldiselt lugesin katkestusi kokku seitse ning tänu nendele venis film 20 minuti jagu pikemaks. Kuigi sai koolis 10 aastat venekeelt kohustuslikult õpitud on sellest siiski päris palju juba möödas ja sain aru vaid väga üksikutest sõnades nii ,et umbes 70% filmi dialoogist libises lihtsalt mööda ning ma imetlesin osa ajast 80nendate elu-olu (ma kannan muide sama salli kui Blumbum) Lühidalt siis sisust. lugu on koolis hästi edasjõudvast ning õiguskaitseorganitega ennastsalgavalt koostööd tegevast pisut veidrikust noormehest hüüdnimega Plumbum . Romantilised kurjategijate jälitamismängud köidavad õrnas eas noormeest üha enam ning algsest asotsiaalide miilitsale kättejuhatamisest lähevad mängud päris peeneks psüholoogiliseks surveavaldamiseks. Kurjategijad ei oska noorukiga kuidagi käituda ning on üsna nõutud, mõned kohad lähevad päris absurdseks näiteks kui ühed (vist olid) smuugeldajad annavad poisile lihtsalt rihma teised aga jälle hindavad nolgi ohtlikkust liiga üle. ÜldiseltPavlik Morozovi sarnane lugu, kuulsin ühes õhtuses raadioprogrammis kunagi ,et selliseid Blumbumi ja Pavliku sarnaseid noori kangelasi olevat olnud päris hulgi veneajal kellesarnaseid teistele eeskujuks seati. Lõpetuseks mainin teistkorda ,et tegemist peab olema tõesti tubli filmiga kuna oli vaadatav peale kõiki neid vintsutusi ja vaatamisraskusi, ehk kunagi teeb Trashi sõber poolakas subid ka valmis siis saab veelkord ülevaadata sest paljutki jäi hetkel tõesti segaseks. Kummaline muide oli veel ,et Athena nimetas seda friigifilmiks, midagi friiki ma ei silmanud, võrreldes El Topoga näidatakse selliseid filme ju telekaski. Mehe nimi aga kes ütles ,et tegemist on nõukogude Hannibal Lecteriga on Peeter Simm. Ma usun ,et vanahärra käis ehk valet filmi vaatamas ja ajas pärast asjad sassi sest nii mööda panna ikka annab, samahästi võiks juba öelda ,et nõukogude Transformers või Lord of the rings (Frodoga sarnaneks peategelane palju enam kui Hopkinsiga, juba eapoolest) Piltidega ka ikaldus seekord, tuleb Trashilt tuuri panna mis muud. Kahe nädala pärast siis Herzogi filmi vaatama, Herz aus Glas. Kui keegi Athenaga seotud inimestest juhtub seda teksti lugema siis PALUN kontrollige seekord enne seanssi üle kas toimib.

220 päeva tähelaevas.

Kui ma väike olin siis polnud mustvalge tv pealt muud vaadata kui etv'd ja ostankinot, soome kanaleid ma ei näinud ja ka olin liiga vaene ,et omada videomakki/kassette , kuid mul oli päris korralik raamaturiiul korraliku ulme koguga. Päris mitmeid vanu vene ulmekaid nagu ka käesolevat teost võib vabalt võrrelda mõne hea B-ulmega arvan. Taasavastasin selle raamatu (loetud sai viimati ikka üle 10ne aasta tagasi) kui Ove astus ükspäev läbi ja küsis mingit head ulmet, riiulis sorades jäi see raamat kätte, Ove toohetk teost kaasa ei võtnud, jäime Bottomit vaadates nimelt üsnagi purju ja lubasin raamatu järgmine päev talle ise viia. Asi jäi aga tegemata ja nii sattus raamat mu kirjutuslaua nurgale. Võtsin järgmine päev ta kätte ning hakkasin segiti lugema. Omalajal sai lugu kindlasti tõsisemalt võetud aga praegu sain ausaltöeldes päris korralikult naerda, marsi sisalikud, joodikutest ja mõrvaritest jänkid, üliinimestest venelased jne. Siis ma hakkasingi mõtlema ,et mis suurepärase B horror, ulme, slasher ja aurupunk filmi stsenaariumi selle raamatu ainetel saaks tegelikult kokku kirjutada. Ja mõtlesin ,et teen postituse sellest ,et kui ma oleksin rezisöör siis millise filmi ma teeksin. Ulmekirjanduse baas on muidu täis meeletut kirumist selle raamatu kohta kuid hei! ühe korraliku B-ulme sisu ei peagi kirjanduslik saavutus olema.

Sisust: Vene suur insener ja kosmonaut Kamov ehitab võimsa raketi SSSR-LS2 eesmärgiga lennata marsile, plaan on veel teha suurem ring ja külastada ka ühtlasi veenust. Kamovi seniste saavutuste hulka kuulub ka kuupeal käik milletõttu teda lääne meedias tuntakse kui kuu-kolumbust (kus sai vist kaaslast päästes hakkama veel kangelasteoga). Plaan marsile jõuda on ka USA inseneril Hapgoodil, tema on varsemalt teinud tuntuks raketil lend ümber maakera, parimad teadlased pakuvad end ta ekspeditsioonile kaasa kuid Hapgood valib reisile kaasa ajakirjaniku Basoni kes peab jäädvustama teekonda. Hapgoodi raket stardib venelastest hiljem kuid jänki on lootusrikas kuna ta mootor on venelastest võimsam ning ta kavatseb ka jätta veenuse lõigu vahele ja põrutada otse. Venelased siis imetlevad ja fotografeerivad veenust, kus valitseb võimas ja metsik ürgloodus hiiglaslike metsade ja arvatavasti võimsate dinosaurustega. Ameeriklastel tekib aga probleem. Nimelt osutub Bason alkohoolikuks kes on salaja määrinud üht varustusmeest kes sokutas hapniku asemel ühte paaki piiritust mida siis ajakirnik salaja timmib. Olukord muutub pinevaks kuna õnnetuseks nüüd jätkub õhku vaid ühele tagasisõidul (filmis saaks seda olukorda üsnagi põnevaks arendada kuidas klaustrofoobilises kapslis käib võitlus kes siis keda)

Igaljuhul venelased maanduvad Marsil varem kui ameeriklased. Toovad välja tsemendikotid ja asuvad monumenti valama enda maabumiskohta...

Ja tutvuvad ka floora ning faunaga..marsil leidub mitmeid väikesi rohelisi oaase järvesilmadega ning levinuim eluvorm on üsnagi ohtliku välimusega teravate hammastega dinosaurus.

Ameeriklased maanduvad üsna pea öösel. Kartes ,et kui ootavad hommikuni võivad venelased enne kohale jõuda (raadioside puudub pea täiesti maa ja muuga ning nad ei tea ,et venelased on juba päral) tormavad nad fotoka ja kellaga kiirelt välja ,et tähtsat momenti jäädvustada. Seal ründab usa meeskonda dino kes pistab Hapgoodi kinni! geniaalsest usa insenerist ja kosmonaudist jääb alles vaid jalg.

Bason kukub sellepeale veel hullemini jooma. Kui venelased ta leiavad meelitab ühe neist raketti kus võtab ta pantvangi ja annab teistele tuld, vaprad venelased saavad haavata kuid teevad õela kapitalistide käsilase relvituks ning võtavad loomastunud ajakirjaniku vangina kaasa.

Tundub ,et kõik on korras kuid Kamov ise satub sekeldustesse, läheb transportööriga mööda marssi uitama kuid kurjad loodusjõud ning kohalikud kiskjad viivad asja selleni ,et vaeseke jääb omaenda raketist maha. Stardiaeg on aga täpselt väljaarvutatud ja sellega ei tohi viivitada nii siis vene meeskond lendab minema. Tundub ,et marss nõuab mõlemad suured insenerid ohvriks kuid Kamov ei kaota pead vaid otsib ameeriklaste raketi üles, võtab välja arvutuslükati, paki paberit ja arvutab kiiruga välja uue trajektoori ning jõuab veel ennem oma seltsimehi lõpuks kohale kuna jänkide laeval on korralik mootor, tehes küll sellise rallimisega enda tervisele liiga.

Aurupunk on stiil kindlasti, raamat on kirjutatud 50nendate alguses kui veel isegi sputnik polnud üles lennutatud ja raketid on primitiivsed, kohmakad ja lihtsad. Tähtsaim osa on võimas tuumamootor, ülejäänud rakett on praktiliselt paksuklaasiliste iluminaatoritega allveelaev mida juhitakse ka kangide ja kraanidega tundub. Arvutist ei tasu unistadagi ning ka raadioside tundub olevat luksus. Aurupungiosa ise filmis suurendaksin kindlasti ning arvatavasti tuleks võrdustamise huvides ka tõsta usa meeskonna suurust ja nende ning venelaste vahelist võitlusi rohkem pikemalt kujutada. Venelastel võiks vabalt transportööri asemel lausa väike tank kaasas olla ja ameeriklastel neile sobilikult tuumapomm (vältida siiski Strangelove pommiratsutamise nalju need üleekspluateeritud) Veenusele võiks midagi humoorikat ka veel leiutada aga praegu ei tule pähe mida. Dinod võiksid rohkem inimesi ärasüüa ning ladnat huumorit peaks ka olema kõvasti (näiteks see monumendi ehitus marsile) ja olelusvõitlus hapniku eest usa kosmoselaeval. Tegelikult see piirituse nali sobiks palju paremini venelastele, kuidagi omasem.

Brigades du Tigre, Les (2006)

Tegevus kaks aastat enne esimest maailmasõda, Tiger Brigad on Pariisi esimene motoriseeritud politseiüksus ja eliitne osakond mis tegeleb anarhistide ja tähtsuselt olulisemate ülesannetega. Tegevusest on raske rääkida ilma väga palju välja reetmata. Komisar Valentin, tiigribrigaadi juht, pannakse oma salgaga jälitama anarhist Bonnotit ja tema gängi ning lisaks tuleb turvata tähtsate külaliste, Prince Radetsky (kes Tsaari nõbu) ja ta naise Constance visiiti. Ootasime Mardiga mingit head märulit aga tuli hoopis väga hea põnevik, korruptsioon, poliitilised mängud sotsialistid ja palgamõrvad, kõrged keerulised mängud. Märulit oli ka piisavalt tulevahetuste, tagaajamiste ja anarhisti redutamispaiga piiramise jms näol, tegevus oli pidevalt kiire ja põnev, ehk liigagi kiire sest mõni asi jäi kokkuvõtteks segaseks ja uurisin netist paari pisemat nüanssi lisaks. Humoorikad olid veel katsed moodsaid uurimismeetodeid ja politseitöövahendeid 1912a politseis kasutusele võtta, käerauad näiteks. Trashi juttu lugesin alles peale filmi vaatamist ning tuleb nõustuda ,et võrdlus kolme musektäriga on väga tabav (kuidas ise seda ei märganud täiesti ilmselge) moodne versioon vanast loost oleks jah kui D'Artagnan poleks alt vedanud. Hea põnevik.

Kaks kõhna

Kaks nõrgukest filmi mida sai õhinal asutud vaatama aga olid igavad ja üleüldiselt pettumustvalmistavad. Arvan ,et nad pole väärt ka vägapalju rohkem ajaraiskamist pikkade kirjelduse või piltide osas nii ,et naelutan nad lihtsalt ja lühidalt siia häbiposti. Boy Eats Girl (2005) Intrigeeriv nimi, zombid, komöödia aga jäi kõhnaks. Peategelane arvab ekslikult ,et tema armastatud neiu rahuldab ta semu oraalselt peale mille nägemist joob noormees end täis ning teeb enesetapu. Poisi asjalik ema toob kirikust surnute äratamise raamatu ja muudab vennikese zombiks. Ei olnud korralikku nalja ega ka korralikult slasherit oli veniv ja tüütu. Võibolla olen ärahellitatud heade zombifilmidega aga minuarust ilma hinge ja tõsise süvenemiseta kokkuvisatud odav kaup, raha oli kuttidel kindlasti enam kui paljudel teistel. Arvamus pole ka ehk niiväga subjektiivne sest vanad horrorisõbrad Mart ning Ove nõustusid ,et igav lugu. Perfect Creature (2006) Siin oli väga palju lahedaid keyworde nagu fantasy, horror, steampunk, sci-fi, drama.. Aga tegelikult taas pettumus, küllap olid ootused ka kõrged kuna tuttav soovitas seda vaadata kes muidu varem häid ideid jaganud. Näidati alguses kaugelt mõnd õhulaeva taevas, aurumootoriga autot ning stiilset vaadet aga siis sai nagu raha otsa ja asi käis alla ning lõpuks materdati kuskil veepuhastusjaamas üksteist veidi ja kõik. Tegevus oli alternatiivajalooline fantaasia sellest kuidas vampiirid ja inimesed elavad koos rõõmsalt ja rahulikult ning vampiirid on ülimrass kes toituvad maksudena makstavast verest mida kogutakse kirikutes. Üks vampiir aga läheb peale mõningate katsetuste natuke sassi ja hakkab inimesi massiliselt vampiirideks nakatama. Jäi kuidagi keskpäraseks lõpuks.