Kristalltiibadega lind

The Bird with the Crystal Plumage (1970) jäi silma sest on mitmelpool äramärgitud kui üks giallo hea vanem stiilinäide. Tegemist on omas zanris väga tuntud ja väidetavalt ka Dario Argento laiemalt kuulsaks teinud filmiga. Nagu ka mitmes Argento hilisemas filmis on ka selle loo peategelaseks Ameeriklane. Täpsemalt kirjanik nimega Sam kes õhtuti Rooma tänavatel jalutades näeb pealt kunstimuuseumis toimuvat mõrvakatset ning satub veel selle käigus ise üsnagi täbarasse olukorda jäädes kahe klaas akna vahele kinni. Selgub ,et antud mõrvar teguseb sealkandis juba pikemat aega ning lugu on erakordne veel seepärast ,et esimest korda on ta ohver pääsenud eluga. Tüüpilise giallo tegelasena tekib Sam'il lausa haiglane uudishimu juhtum lahendada (veidral kombel pole politseil midagi selle vastu kui amatöör nende kapsamaal elevandina trambib) ning teda ei heiduta ka see ,et lisaks endaomale paneb ta ohtu ka tüdruksõbra elu.

Visuaalselt meeldis film mulle väga. Üheltpoolt lausa klisheelik oma kohustuslike elementidega mis aga ei häiri vaid on lahedad. Näiteks tüüpilised mustad kindad, läikvad noaterad ja erkpunane veri. Lisaks veel veidrad kunstiteosed ning üks mõrvadega seotud kahtlane ja hirmuäratav maal mille autoriks karvane erakust kunstnik kelle elamisse pääses vaid redeliga ja kes toiduks kasvatab kasse. Mõrvari isik püsis ka kenasti saladuses viimaste minutiteni välja. Kuigi õrnad kahtlused olid, aga antud stiili puhul kipubki olema nii ,et viimaks kahtlustadki kõiki tegelasi - kaasaarvatud peategelast (ühes dario filmis tema lõpuks tapjaks ju osutusgi). Tõsi, mu lemmik Argento filmide hulka ta ei jõua kuid jääb sinna heade filmide juurde kenasti edestades tubli mitme sammuga mehe uusi teoseid. Käeharjutus enne Profondo Rosso't mis on minuarust antud stiili üks tegijamaid filme (vähemalt neist mis näinud). Kui hakkas juba filmi vastu huvi tekkima võite edasi jätkata lugemist rodendroniteinvasiooni veebist. Aga minul läheb järgmisena vaatamisele The Cat o' Nine Tails, vot.

7/10

Them! (1954)

Pühapäeva hommikul hirmsat pohmelli Blondipool kannatades ja oodates kuni võib autorooli istuda pole midagi paremat (peale peavalurohu ja kohvi) kui vaadata üks hea, mõnus ja mitte väga raske sisuga film. Seekord sai peale pandud tõsine vanakooli koletisefilm. Kuskil 50nedad ja 60nendad tundusid igatlaadi hiiglaslikud putukad, saurused, kosmosekoletised, madu-ussid ja ka pilvelõhkujakõrgused naised väga populaarne teema olevat. Käesolev film liigitub arvatavasti selle kunagise hulluse esimeste pääsukeste hulka ja võib öelda ,et on päris hästi õnnestunud. Koomiliste kummijunnidega tehtud komöödia asemel oli mulle üllatuseks tegemist isegi üsna kobeda filmiga. Seekord on inimkonna ärasüüa soovivateks vaenlasteks sipelgad kes tuumakatsetuste tulemusena hiiglaslikeks paisunud. Idee mis isenesest juba üsna vana ja vist ka tolleks ajaks eelnevalt filmides kasutatud. Juba lapsepõlves loetud Sannikovi maal elasid gigantsed sipelgad kelledega vene polaaruurijad pidid maadlema. Sisu on täpsemalt ühesõnaga järgnev: politseinike poolt leitakse New Mexico tühermaalt sihitult ringihulkuv shokis väike tüdrukuke. Asja uurima asudes leitakse ümbruskonnas märke hiiglaslike olevuste rünnakutest. Kummalistest elukatest mahajäänud jälgi kutsutakse uurima Doctor Harold Medford, mees kes lisaks muule tunneb ka sipelga jalajälje ilmeksimatult ära ning orienteerub nende pesas paremini kui oma toas. Nagu vanadele teadlastele tüüpiliselt kombeks on tal muidugi kaasas ka noor ja kaunis tütar keda meespeategelased tasapisi piiravad. Varsti kohtutakse ka esimese hiidsipelgaga kellega peetakse võidukas lahing ning leitakse kõrbest olevuste pesa (kunagise tuumapommi testalalt) mida rünnatakse nii bazuukade kui mürgiga. Kõik tundub minevat hästi kuid väike rühm kes dr'i tütre juhtimisel hävitatud pessa tungib teeb kindlaks ,et veidi enne rünnakut suutsid siiski kaks noort emasipelgat pulmalennule suunduda. Algab võidujooks ajaga. Kas suudetakse kaks uut sipelgapesa avastada ja hävitada enne kui neist omakorda uued emasipelgad sünnivad. Kui esimene sipelgas ekraanile ilmus olin üsnagi meeldivalt üllatunud. Nagu ülal juba öeldud ei olnud see tõesti mitte silmnähtavalt traatidest liigutatav käpiknukk vaid päris usutav isend. Eks siin mängib oma rolli ka see ,et tegemist oli mustvalge filmiga ning sipelgad liikusid enamasti hämarates käikudes või udus. Tuleb tunnistada ,et filmi esimene pool oli parem kui lõpuosa. Pärast esimese sipelgapesa hävitamist hakkas kõik pisut allakäima. Sisse tuli Ameerika julgeolek , inimkonna saatus ja päästmist vajavad väikesed lapsed, kes olid nii nunnud ,et isegi sipelgad ei suutnud neid ära süüa. Peeti ka üks hariv loeng sipelgate elust ning film lõpetati moraali lugeva kõnega teemal - inimkonna vastutustundetu käitumine tuumarelvadega. Pohmelli peletas ja meelt lahutas film aga sellest hoolimata suurepäraselt. Ameerika president lugemas ette erakorralist teadet riiki ähvardavatest hiidsipelgatest Mees kes teadis liiga palju ja isoleeriti rahva heaolu nime. Sipelgas rinnakorvi järamas. 7/10 (mustvalged filmid on lahedad)

Killing Zoe (1994)

Film algas minujaoks juba humoorikalt. Nimelt stseeniga kus peategelane ameeriklane ja seifimurdja Zed sõidab taksos mööda Pariisi ning taksojuht üritab kangesti temaga suhelda ja teeb seda muidugi prantsuse keeles. Ma haarasin juba ka kahe käega peast kinni ,et kurat mul on subtiitrid vaja juurde otsida ning lisada aga siis ütles Zed sõbralikult ingliskeeles taksojuhile ,et kuule mees ma ei oska prantsuskeelt. Oleksin peaaegu juba filmi kinni pannud aga selgus ,et tavaline vaataja ei pidanudki antud osast arusaama. Taksos sebib Zed endale esimese asjana oma hotellituppa prostituudi kelleks osutub tudengineiu nimega Zoe kes stipile väikest lisa teenib ning peateglasse armub. Zoe'ga ristuvad ta teed veel edaspidigi (pole ehk spoiler, filmi nimigi juba viitab sellele ,et tegemist mingi hetk olulise võtmetegelasega). Varsti jõuab pärale ka seifimurdja Pariisi kutsunud lapsepõlvesõber ning kohaliku pätikamba juht Eric. Proffid kaua plaani ei pea, heidetakse kiirelt pilk kaartidele, leitakse ,et üritus kukepea ja lepitakse järgmise päeva hommikuks rünnak kokku. Seejärel suundutakse linnapeale jooma ja narkot tarbima. Zed muidugi liialdab pisut nii ühe kui teisega ja veetakse järgmine päev ilmselgelt tugevate jääknähtudega röövist osavõtma. Rööv mis tundub isegi asjalikult edenevat hakkab muidugi üha rohkem viltu vedama ja muutub tasapisi üsna veriseks pantvangidraamaks. Hakkab tunduma ,et pättide kambast ainus profesionaal, kes oma ala oskab ongi vaid Zed kes nagu lubatud ja hoolimata takistustest ka seifid avab samas kui Eric, kes osutub ebastabiilseks maniakist aidsihaigeks narkomaaniks, kogu üritust ainult hullemini põhja veab. Produtsendiks on filmil Quentin Tarantino ja mehe stiili on kohati justkui tunda. Näiteks on filmis olemas ka temalik anekdoodi rääkimise stseen jms. Kokkuvõtteks täitsa tore ja vaadatav, üsnagi väikese eelarvega loodud ohtralt verine lugu pangaröövist. Hästi ja meeldejäävalt oli veel tehtud shotguniga koht lõpupoole - kes ütles ,et filmis padrunite ja relvade kasutamine pole realistlik ? Mõtiskleda võib peale lõppu ka Zed'i edaspidise saatuse üle mis ei pruugi nii roosiline olla kui mõningaid nüansse ja varasemalt toimunut meenutada (mina ise hakkasin sellele mõtlema alles seda postitust kirjutades). Ahja see jäi ainukesena vaevama ,et kust pank küll niivõrd lojaalseid töötajaid võttis. Oldi valmis oma tööandja nimel kõhlemata oma elu ohverdama ning automaatidega narkaritest jõhkarditega mölisema. Motivatsioon oli kõhedust tekitav. Sõbralik pantvangist jänki kes üritas poistele seletada kuidas ameeriklased teiste maailmasõja ajal Prantsusmaa natside käest päästsid. 7/10

Promenons-nous dans les bois (Deep in the Woods) (2000)

Omanäoline prantsuse versioon "Punamütsikese" muinasjutust, mida on kutsutud ka Euroopa vasteks Hollywoodi hittfilmile "Scream". Viis nägusat ja noort näitlejat sõidavad mõisahärra kutsel tema lossi, et mängida seal viimase mitte just kõige tavalisema käitumisega 10-aastase poja sünnipäeval muinasjuttu "Punamütsike ja hall hunt". Suures tühjas lossis, kus peale majaperemehe ja tema poja elab veel ainult abitööline Stefan, hakkavad noorte omavahelised suhted peagi kiiva kiskuma, millele lisab õli tulle uudis, et sealsamas metsades on ringi liikumas noori naisi jahtiv sarivägistaja-mõrvar. (sisutustuvstus varastatud pöffi veebist) Millegipärast oli meelde jäänud raudselt ,et Trash on sellest filmist ka kirjutandu ja tuhnisin ta blogis ning googles vähemalt pool tundi kuni lõpuks söandasin mehe enda poole pöörduda. Selgus ,et olin ikkagi valesti mäletanud ja ju kuskilt mujalt lugenud ning sellejärgi ka tõmmanud. Ei oskagi midagi endapoolt palju öelda, selline teen-slasher mis kuidagi sellise õrna kinky tooniga. Ohvrid st noored on nagu ikka võimatult rumalad ja nende suhtes ei taha ka empaatia filmikäigus kuidagi kasvada - jäätavad ükskõikseks. Mõrvariks osutus lõpuks samuti ikkagi see inimene keda juba alguses kahtlustas. Väike häiritud poiss ise oli kõige eredamalt meeldejääv ja kõhedalt mõjuv tegelane. Lapsed horroris on seda üldiselt alati just nagu ka nukud. Kokkuvõtteks peab ütlema ,et jäi kuidagi keskmiseks slasheriks. Tundus taas ,et väikese pingutamise ja tõsisemalt võtmisega oleks olnud võimalusi kui palju vaatajas nii hirmu tekitada ja rõvedusi leiutada ning foobiatel mängida. 5/10

The Keep (1983)

Michael Mann'i arvatavasti esimene katse horrorit teha. Sakslaste väike Rumeenias asuv rühm saadetakse 1942 aastal väikese mägiküla vanasse kindlusesse enda tugipunkti rajama. Massiivses kindlustuses mis tundub olevat ehitatud pigem midagi sees kinni hoidvat kui väljaspoolt sissetungijaid tagasi hoidma sisseseadnud sõdurid suudavad aga avada käigu kaljukindluse all olevasse tohutusse tühimikku kust imbub sõna otseses mõttes välja midagi kurja mis asub sakslasi tapma. Kõige müstilise vastu uudishimulikud natsid saadavad seepeale täienduseks külakesse SS salga. Mustmundrite jõhkaramaid meetodeid pooldav liider läheb aga juba saabudes tülli eesolnud sõdurite komandöriga. Lisaks tuleb koonduslaagrist tuua raidkirju tõlgendama külast pärit vana juut koos oma tütrega ja veel on küla suunas teel salapärane maagist mootorrattur. Mul on tegelikult kahju ,et niivõrd võimast potentsiaalist punnis lugu ja tegevuskoht sai väga kehvalt ärakasutatud. Algus oli kõik hea salapärane ja kui jõuti tohutu pimeda süvikuni massiivse kindlustuse all hakkas juba tekkima tunne ,et olen avastanud mõne vanema vähemtuntud hea horrori. Aga siis toodi sealt pimedusest välja punaste silmadega kohmakas kummikonn ja edasi läks ainult hullemaks. Aasta polnud siiski nii ammune ju ,et poleks saanud paremaid effekte kasutada ja juhul kui raha tõesti nappis oleks olnud targem pigem kasvatada müstikat ja salapära ning koletisest näidata vaid varje ning kõmisevat häält ning tulemus oleks super olnud. Selline deemon aga sobiks ennem lastesaatesse koos Ototriinu ja Tibuga mürama mitte horrorfilmi, kinovaatajaid kogelema ehmatama. Juudi diil deemoniga maailma natsidest vabastamiseks oli muidu huvitav idee aga mis kuradi võlur see ikkagi kuskilt välja ilmus enda valgusmõõgaga? Veidral kombel tundus juudi tegelaskuju ka palju rohkem aarialane kui sakslased. No olgu, armee ei olekski pidanud, aga SS rühmast oleks võinud ju mõnel tegelasel ikka enne võtteid nupu blondiks värvida. Muidu sõbraliku natside komandör Captain Klaus Woermann (Jürgen Prochnow) puhul tuleb nõustuda ,et täitsa muhe tegelane oli. Tegevuskoht, tuleks veelkord äramärkida oli päris mõnus ja üldine fiiling oli kobe aga see stoori seal kiskus kõik alla. Leidsin veel netist pikema arutelu kus üritati tõestada ,et tegemist polnud mitte deemoniga nagu vaadates arvasin vaid hoopis vampiiriga, tundub loogiline, elujõudu ta sõduritest imes küll välja. Filmist on ka Trash pisut rääkinud, oleks varem lugenud poleks võibolla viitsinudki vaatama hakata. Muidu aga mõtlesime Ovega ,et antud stoori põhjal võiks isegi rollimängu kunagi teha ja võibolla nii palju parema filmi stsenaariumi veel kokkupanna :] 6/10