Ido zero daisakusen / Latitude zero (1969)

 Kaks vaprat jaapani teadlast ning üks ohmu ameerika ajakirjanik sukelduvad batüskaafiga meresügavusse mereelukate eluolu uudistama. Kõigile üllatuseks hakkab sealsamas kõrval purskama (imeilusas värvilises mullitavas suitsus muide) vulkaaninässakas. Batüskaafi hoidev köis läheb naksti katski ning raudkera veereb mööda merepõhja koos seiklejatega minema. Õnneks, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sügavusest tuiskab välja salapärane allveelaev, mille meeskond merehädalised nende aparaadist välja õngitseb ja ellu tagasi toibutab. Allveesõiduki nimeks osutub Alfa ning see kuulub kahesaja-aastasele leiutajale McKenzie Joseph Cottenile. Lisaks imelisele allveelaevale kuulub talle veel meresügavuses kupli all asuv utoopiline maailm, kuhu mees salaja maailma kõige helgemaid päid koondab. Noh ikka maailma päästmise nimel ühiselt töötama, mida muud. Ahjaa, naised on vee all kõik napis riides kaunitarid, söök, viin ja arstiabi tasuta ning teemante hoitakse lillepottides. Kuram, McKenzie võiks tulla ja minu ka sinna imemaale ära viia.

Medalil on muidugi ka teine pool. Imelist asulat ja tema liidrit kimbutab pidevalt üks kuri, pisut Stalinit meenutav, samuti surematu, vanamehenäss. Maailma päästmise asemel istub ta hoopis oma kaljukindluses ning ehitab igasugeid veidraid imeloomi. Nt hiidnahkhiiri ja inimsuurusi rotte.

Tema mängutulekuga veerebki muidu suurepärase visuaali ja huvitava süžeega ulmefilm katastroofiliselt allamäge ja potsatab viimaks keset kõige suuremat kitshi ja campi sood, nii, et pritsmeid lendab igas ilmakaares. Mehe loodud koletised on nimelt tavalised statistid kohmakates kostüümides, kes näevad sama realistlikud välja kui mõne ETV lasteetenduse omad. Näiteks lõvi, kellele hiljem veel jaapani tibi aju ning papist tiivad külge liimitakse, tuletas mulle kangesti meelde Kardemoni linna röövlite lemmiklooma. Nahkhiirekostüümid tunduvad ebamugavad ja segavad liikumist jne. Oleks Ishirô Honda viitsinud Harryhauseni stiilis vähemalt plastiliini stop-motionit kasutada, aga küllap polnud eelarve siis lihtsalt nii suur või oli vanameister kärsitu ja soovis kiirelt tulemusi saada. Mitte kuid kaamera ja loomade vorpimisega mökerdada.

Üldiselt mulle sellised campid lahendused meeldivad, aga praegu pani natuke nördima asjaolu, et filmil oleks olnud rohkem potentsiaali.  Selle asemel, et fantaasiale jätkuvalt piitsa anda ja vaatajat üha suurejoonelisemate ideedega jahmatada, degenereerub tegevus perversse fantaasiaga rollimänguks, kus seiklejad jetpackide ja laserrelvadega mööda paharasti veealust kuplit liiguvad, üle happejärvede kargavad, igasuguste kostüümides tegelinskitega võitlevad ning lõpuks kurja geeniuse kindluses noore neiu ja tema isa vangistusest vabastavad. Rezisööri "Gorathis" ja "Atragonis" oli nagu rohkem fantaasiat. Samas meelelahutuslikku tööd film täidab, õlu kõrvale lõbus vaadata, võtab suu muigele ja tuju püsib hea. 6/10

Mõmmi aabits.

Nattevagten (1994)

Esmaspäeval, kui ma veel Baka-järgset kergelt helesinist pohmapäeva pidasin, küsis mult härra Higgins öömaja. Mehel nimelt oli kaks päeva järjest autokool ning mõtles siis vahepeal mitte maakanti tagasi loksuda, vaid öö Tartus häid filme vaadates veeta. Mõeldud-tehtud. Õnnetuseks tabas mind aga äkitselt keset vaatamist, justkui tellis vastu pead, mingi rumal tõbi. Järgmine päev varisesin haigevoodisse ja blogikirjutamisel loomulikult taas kriips peal. Õnneks tuli seekord appi vana Higgins ise, kes otsustas natuke vanu aegu meenutada, mil ta veel isegi oma blogisse filmiposte tegi, ja mulle ühe kaastöö kirjutada.

Taani juuratudeng Martin otsustab vanematelt raha küsimise asemel kohalikku surnukuuri öövalvuriks minna. Mis seal rasket saaks olla? Tema passib öö läbi valvelauas ja õpib, käib vahepeal hoones jalgu sirutamas ning selle kõige eest saab veel palka ka. Kõik tundub ideaalne.

Öine surnukuur osutub aga kõhedaks, eriti kuna valvuril tuleb iga natukese aja tagant hoonele tiir peale teha ja kontrollpunktides võtit keerata, et tema käike pärast kontrollida saaks. Üks võtmetest asub laipade laoruumi teises otsas. Siit tuleb ka välja, et Taanis käsitletakse laipu tüki teistmoodi, kui me Ameerika filmidest nägema oleme harjunud. Külmikulaadsete uste ja väljarulluvate aluste asemel on lihtsalt valgetest keraamilistest plaatidest ruum, kus laibad valge linaga kaetult igaüks oma alusel vedelevad.

Martini närvikavale ei aita just kaasa, et tema sõber Jens (kes näeb välja nagu Patrick Harperi parmaadist noorem vend) igavleb ning teeb ettepaneku elu põnevamaks muutmiseks hakata korda saatma julgustükke alates kohalike kaakidega tülinormisest kuni perverssete mängudeni kohaliku alaaealise prostituudiga.

Peagi hakkab aga surnukuuri saabuma kohaliku sarimõrvari kätetööd -- lõbutüdrukute skalpeeritud laipu -- ja mitmete surnukuuri veidrate juhtumiste tõttu ongi Martin sõbraliku kriminaaluurija vastutulelikkusest hoolimata varsti peamine kahtlusalune...

Õnneks märuliks ei lähe ja autod plahvatama ei hakka (nagu Hollywoodis sellises olukorras juhtuks), aga põhjamaist atmosfäärikat horrorit, verd ja musta huumorit näeb veits küll.

Higgins pani filmile Ulmeguru skaalal 4 palli. Ma ise siis omal skaalal 8/10

P.S. Huvitav fakt -- filmis peaosa mänginud Nikolaj Coster-Waldau kehastab HBO Troonide mängu telesarjas Jaime Lannister'i.