Estcon 2011

Sissejuhatuse asemel
Estcon mu blogi püsilugejatele tutvustamist ei vaja. No ja esmakordselt lugema sattunutele ma ka pikalt seletama ei viitsi hakata. Juhul, kui te pole pea nelja aasta jooksul mu blogi varem lugema juhtunud ning olete samas piisavalt vanaks elanud, kuulmata kordagi sõna Estcon või  Ulmeühing, siis vaevalt te ka sellest üritusest täit mõnu saaksite. Aga aitab nüüd ja siirduks otse pikema jututa edasi sündmuste keerise
keskele.

Päiv nummer üits ehk Reede.
Öösel enne üritust vähkresin unetult linade vahel nagu hunn. Nägin painajaid ja ärkasin korduvalt, hirmuhigi otsa ees. Vahepeal oli tunne, et uni on pääsmatult läinud, aga siis pingutasin taas tahtejõu raudseid muskleid ning vedasin kuidagi ennelõunani välja. Ajasin seejärel automobiilile hääled sisse ja veeretasin end Tartu. Seal laadisin kohaliku koorekihi (isa Pjotr, Mannu, Cochrane-Jaani ja Nitrami) peale. Tassisin pardale kinotehnika ning kõige otsa paigaldasin eluohtliku koguse õlut ning muud provianti.

Tee järveni läks ise ruttu. Raskeim osa algas just kohale jõudes ja lukus väravas nähes. Miskipärast hiilis meie kõigi hinge kahtluseiva, et me pole ikka veel päris! õiges kohas, mis lõppes viimaks ulja kümne-kahekümnekildise automatkaga ümber järve ja samasse kohta tagasijõudmisega. Aga see selleks.

Kohale jõudes tervitas meid napis riietuses Ove, kes parasjagu suure aplusega esimest õlut sisse kulistas. Ülejäänud ulmikutest polnud esialgu veel paha haisugi õhus. Seadsime siis oma paksud kered päikese praadida ning mina asusin kamraadide pilgete ning sõbraliku nöökimise saatel kaasavõetud kaljapudeleid manustama.

Paar tundi hiljem saabusid ka ülejäänud ulmikud ning minul olid selleks hetkeks näpus purk a-le-qoki  superõllet kangusega 2.9%. Minu suureks rõõmuks paistis valitud taktika isegi töötavat ehk lahja õlle tõmbas tasapisi käima, aga samas oli silmavaade endiselt selge ning keel püsis öö lõpuni terav. Mingil hetkel saabus veel Jaile, kellelt sain kätte enda sünnipäevakingi (raamatu). Üles pandi registreerimise laud ja raamatulett ning kamp agaraid noori asusid kinotelki püsti monteerima. Ühesõnaga, korraga ilmus välja niivõrd suur kamp meeldivaid inimesi, et tõsiselt raske oli valida, mis seltskonnas püsivamalt maha istuda. Nii ma siis siiberdasin nii ühe kui teise laudkonna vahet.

Lõpuks (kui ka filmiprogrammi käima sain tõmmatud) jäin Robi ja Maria juurde püsivamalt ankrusse. Eks osalt sai see valik tehtud, kuna nad olid kaasa rabanud väikese gaasigrilli ning küpsetasid sealsamas vabas õhus imemaitsvaid jaapani algupäraga toite. Mugisin vatsa täis ning kuulasin huviga Robi filmijutte ja Holgeri pajatusi maailma parimast sarjast nimega "The Wire".

Ei pea ütlema, et mõnusas seltskonnas möödus aeg kiirelt. Sai veel juttu vestud seltsimees Costelloga nooruspõlve arvutimängude teemal ja grillliha juba üsna jommi jäänud küpsetajate käest näpatud. Igal juhul hakkas ühel hetkel valgenema ning mina leidsin, et sellega seoses võib ka päevale joone alla tõmmata.

Päiv nummer kaits ehk Laupäiv:
Laupäev algas üllatavalt mahedalt. Ei mingit pohmelust, käppade värinat või muid kahjulikke sümptomeid. Tundsin end voodist välja karates värske nigu kannike ja sööstsin seetõttu topeltagarusega Mandi korraldatud larpi kaema. Rabasime koos Pjotriga mõned plastmõõgad ning Ove nahkpüksid ning läksime jalavarjude omanikku äratama. Viimane kahjuks nii värske ei paistnud. Lõpuks pidime koos Mandiga tõdema, et isegi mitte haldjakoor ega Jeeriku pasunad ei suuda seda meest oma sõjatelgist välja peksta. Lõime niisiis käega ja marssisime metsa.

Metsas maalisime endid kollideks, sidusime kaltsud ümber, valisime toekamad malakad välja ning pugesime võssa varitsusse. Päkapikkega sai nimelt kokku räägitud, et nemad meelitavad ülejäänud larparid e haldjad meie ninade alt läbi ja meie siis kargame ligi ja võtame nad vangi. Veame enda pessa ja kukume piinama. Hea plaan, aga ei tahtnud mitte õnnestuda. Haldjad osutusid pagana visadeks elukateks. Õrnade laulikute ja bardide asemel püsti metsakuradid. Kui natukeseks ka silm pealt läks, siis kohe ka põgeneti või siis rünnati meid käepäraste relvadega. Eriti hirmus oli seejuures haldjakuninga õde (Sirje), kelle terav keel kippus meeste võitlusmoraali koledasti nulli vedama. Ei aidanud ka mõõgaga keele suust lõikamine. Nagu üks sai küljest naksatud, kasvas hirmsale olevusele kaks uut asemele, millega ta veel agaramalt räuskas. Haldjakuningas aga püüdis hoolimata küljest raiutud jalgadest ning maha nülitud turjanahast pidevalt vastu võidelda.

Kui mul oleks teinekord valida, kas langeda Mordori all metsikutes lahingutes või valvata üks ööpäev haldjaid, siis ma valiks vist esimese. Viimaks, peale koletuid vintsutusi, jõudsime oma koopasse, kus võimas Orcijumal MANT meie kõigi patuste peale halastas, end kogu oma jumalikus hiilguses ilmutas ning haldjad orkideks moondas. Niiviisi värskelt täienenud ridadega alutasime rünnakut reeturlike päkapikkude suunas. Viimased olid hõivanud kitsa silla. See aga ei heidutanud vapraid MANDI soost olevusi. Täis sõjaraevu, mis oleks ka mõne viiking berserkeri kaineks ehmatanud, tormasime sillale ning raiusime end päkkarite kaitserivist massiga läbi. Peale mõningast madinat lõppes lahing viigiga. Ehk siis päkkarid said kõik surma. Aare, mille pärast kogu madin käis, läks aga lahingu käigus päästmatult kaduma.

Väsinult, kuid rahulolevalt vedasime end tagasi ürituse toimumispaika. Seal sai tsuti ühe kõrvaga ettekandeid kuulatud, lõunasöögist ülejäänud suppi luristatud ning hiljem sauna ees Tartu ulmeklubi Jürkale tutvustatud ja klubi tulevikuplaane arutatud.

Edasi järgnes juba Stalkeri väljakuulutamine. Seal võitsin ma lisaks kõigi hääletajate vahel korraldatud loosimises ühe tulevase Sündmuste horisondi raamatu (kõik varasemad on mul lihtsalt juba olemas). Stalkeri auhindadest saab lähemalt lugeda siit.

Viktoriinis panime koos Isa Pjotriga kinni auväärse teise koha. (aitüma Jailele, kes meid välikonsultandina paaris küsimuses aitas). Ove pidas maha ka väikese ettekande, kuid erinevatel põhjustel ma viimaks sinna ei jõudnudki (vestlesin vist samal ajal Trashiga ta blogi arengusuundadest ning Harglaga zombiõudusest).

Nii oligi märkamatult taas jõudnud kätte õhtu. Lunisin Robilt ja Marialt taldrikutäie taas keelt alla viivat seene ja kanaliha kastet värskete kartulitega ning lidusin ühispildile. Sealt aga kohe edasi filmiprogrammi käima tõmbama ning Ove rollimängule, mis toimus seekord Warhammer 40 000 maailmas. Mängust ma siiski eriti kaua osa ei võtnud, kõigest nii 3 tundi. Siis võttis mu skisofreenikust tegelaskuju teine isiksus (Jaile) võimust ning mina läksin kaema, kuidas on olukorrad filmitelgis ning peoplatsil. Filmitelk vappus naerumöiretest. Peale oli nimelt just läinud "Starcrash", mida publik võttis vastu rohkem kui soojalt. Peo põhiplatsil käis aga Trashi eestvedamisel aktiivne jauramine. Kuna oli juba üsna viludaks kiskunud ja mul oli kõigele lisaks juba hommikust saati kurk pisut valus, siis läksin lahja õlle pealt esmakordselt üle ka pisut kangemale joogile. Lasin Spiritil segada endale paar krõbedamat rummikokteili ja sain nõndaviisi taas kontidesse sooja tagasi.

Üritasin veel Jürkaga jutujoru üles võtta, aga mees oli kogu melust rampväsinud ning liikus ringi püstijalu magades, vahepeal siin-seal kergeid tukastamispeatusi tehes. Vedasin siis end tagasi filmitelgi juurde, kus just "Täheõnnetus" lõppes. Otsustasin, et rahvas pole enam sellises konditsioonis, et Trashi soovitatud "The Dark Houri" nimelist põnevikku vaadata ning lükkasin peale hoopis "Pumppüssiga parmu". (muideks, "The Dark Hour" oli ainuke film, mis jäi plaanitud programmist kõrvale, mu arust väga tubli saavutus).

Varsti ilmusid välja ka rollimängurid. Selgus, et olin võitnud. See tähendab, et Jaile poolt üle võetud minu tegelaskuju oli viimaks kogu päeva päästnud ning enda kamraadidest meisterdatud zombiarmeega vastased mäsaks tampinud. Egas siis midagi. Haarasin Mandil nööbist ning vedasin ta endaga kaasa saunasaali, kus meisterdasime kaminasse hubase tule üles ning asusime lahkama tuumapungi erinevaid aspekte. Kaua seda siiski teha ei saanud. Mant oli juba ka üsna väsinud ning kobistas ära magama. Tema asemele tulid aga sooja peale kohale Sirje, Rätsep, Makke, Pjotr, Ove ning Spirit. Kuna estconniline seltskonda ei vali, siis lõõpisin järgnevad tunnid nendega. Sirje üritas seejuures õhutada rahvast ka viimaks laule laulma (kavas väljakuulutatud öölaulupidu). Mingil hetkel, kui Makke ja Rätsep viimaks laulujoru üles võtsidki, oli see aga nii kohutav, et põgenesime kõik kähku majast välja. Tagasi julgesime alles siis minna, kui kõrvukriipiv möirgamine oli lõppenud. Sirje heitis kõik sõnadelehed kaminasse ja tunnistas, et laulupeo idee polnud just parim.

Magama sain alles kuskil seitsme paiku. Üritasin küll ka varemalt kamina ees kassi moodi kerra kiskuda, aga seal kargas Sirje kohe ligi ja raputas mu taas püsti.

Päiv nummer kõlm ehk Pühapäiv:
Pühapäeva ärkamine enam nii meeldiv polnud. Kahe päeva magamatus ning Spiriti rumm olid teinud tõhusat tööd. Pea kumises ja sees kergelt iiveldas. Sellest hoolimata vedasin end vapralt jalule ning suundusin Mandi korraldatud ulmekirjutamise töötuppa. Tuleb nõustuda Belialsiga, et tegemist oli ühe parima hetkega kogu niigi üle mõistuse "jaheda" Estconi juures. Naerda sai nii, et vats vappus ja pisar kippus korduvalt silma.

Pärast lühijutu töötuba sai asjad kokku pakitud ning tagasisõitu alustat. Embasin veel kord kalleid vanu tuttavaid. Jagasin uutele tuttavatele kontakte ning pugesin autosse. Vähe sekeldust tekkis küll asjaoluga, kes kus istub, aga see sai õnneks lahendatud. Ükski ulmik ega filmiblogija maha seekord ei jäänud ning ka kadumaläinud ove püksid leidis Zurgutt mingihetk põõsast üles.

Lõpp hea, kõik hea.

Järeldus kogu trallist:
1. Huvitaval kombel lõppes poolkaine olek samamoodi lõpnud tursa tundega nagu siis, kui sai joodud nii, et maa must. Kaks päeva  peale Estconi tundsin end veel ikka kuidagi uimase ja mitte päris tervikuna. Emotsionaalse spektri sära oli tuhmim kui tavaliselt ning söök ei püsinud sees nii kaua, nagu oleks võinud.

2. Kui filmiprogrammi pista tempokaid filme, siis püsib ka programm oma vormis ning vaatajaid jagub samuti. Thrillerid ning ajukaabitsad tuleb lihtsalt eemale hoida ning programm käib välitelgis nagu koduõlu.

PS: Suur noomitus läheb Onu Kalverile, kes Estconi asemel valis sel aastal RökkRümbile mineku. Eks igal inimesel on küll õigus teha ise oma valikud, aga sinu valik, Onu, lihtsalt oli kehvem :D

Ametlik järeldus kogu trallist Estconi veebist:
Täpsustamata andmetel oli osalejaid 86 - veidi rohkem kui eelmisel aastal. Mõned voodikohad jäid vabaks, niiet oleks veelgi rahvast mahtunud. Lisaks jagunes seltskond nii hästi peamaja ning saunamaja ja "paadisilla" vahel, et ei tekkinud ka tunnet, et viibid keset rahvamasse. Tänu filmitelgile (aitäh, Liina!) oli filmiprogramm meeldivas vabas õhus ning huvilisi liikus pidevalt edasi-tagasi. Laupäevahommikuse haldjate suveballi metsalahing orkidega kostis ka peamajani ära. Jutumängijad lõpetasid seekord alles kahe ajal, aga ega lauamängijad ka varem ei lõpetanud (ning jätkasid pühapäeval uue hooga).