Tartu soft-horror filmide õhtu

 Jah, sellest vaatamiskorrast on juba omajagu vett merre ning õlut kerre voolanud. Aga otsustasin sellest hoolimata väikese säästuposti kunagisest draftist välja venitada. Idee anda kord kuus kino puhtalt harrastus-filmitegijatele käppa ning lasta neil näidata suurel ekraanil amatöörfilme tundus päris hea. Sel korral näidati Tartu autorite dokumentaalseid õudusfilme.

Esimene film, milleks oli Marti Savi “TÄNUVÕTI” (30minutiline õõvafilm identiteedi otsingutest) oli ka ühtlasi kogu õhtu nael. Vähemalt minu jaoks. Mind võlus filmi äärmiselt lihtne, kuid kvaliteetne teostus. Autor(id) olid endale aru andnud neil olevate vahendite, aja jms nappusest. Seega võeti halvimast olemasolevast parim. Näitetöö asendati kaadritaguse narraatoriga, film oli kehvade värvide peitmiseks mustvalge ning kaameratöö võimalikult staatiline. Tulemus oli aga üllatavalt atmosfäärikas ning stiilselt sünge. Mõnus idamaine muusikataust lisas veelgi elamust ning lugu iseenesest ka lihtne, aga äge. Pöidlad püsti autori(te) suunas. Ajage aga sarnast õuduse stiili edasi ning katsu(ge) mitte kunsti mädasoosse sisse vajuda. Edu, tuntus, naised ja shampanja saavad garanteeritud.

Richard Meiterni “ERROR” (10minutiline üleõppimise tagajärgi lahkav tudengi ja arvutimaailma horrorfilm) meeldis mulle samuti. Liiga lühike samas, et suudaks midagi väga pikalt arvustada.

Triinu Posti “KONRAD MÄE VAIM” (25minutiline kummitusteteemaline uurimisfilm kunstistuudiost PALLAS) jäi aga kahjuks ära. Selle asemel oli hoopis 2007. aasta Toomas Griini "Trummari jõud" . Vot see film jäi mulle tiba kaugeks. Pigem orienteeritud muusikasõpradele kui tavaatajatele. Venis nimelt tiba pikaks. Samas võib positiivse külje pealt öelda, et oma gorehorrori moment oli täiesti olemas. Põlveoperatsiooni suures plaanis näitamine mõjus päris õõvastavalt.

Toomas Griin “KARLOVA KULDNE” (30minutiline veinitegemisega kaasnevate hallutsinatsioonide kummastavad dialoogid veinilinnak KARLOVAST). Veelgi vähem mind kõnetada suutnud film kui eelmine. Purjus luuletajate ning kunstnike jõmin ja pisikesed nääklemised. Suvalised koduvideotelt pärit kaadrid, mis kokku õmmeldud ja seotud koduveinitegemise teemaga kuidagi ühtsesse raami. Tartus hulk aastaid õppinud, töötanud ning elanud inimesena olen sarnaseid joomaõhtuid näinud rohkemgi kui vaja oleks. Kerge tüdimus tekkis seega juba poole filmi pealt.

Kannatasin siiski selle värgi hambad risti ära, sest lõpuvideoks oli kuulutatud Jaan-Jürgen Klausi ”pub ZAVOODI VIIMASED PÄEVAD” (35 min). See film suutis taas pisut amatöörfilmi üha enam kiiva vedavat õhtut natuke ülespoole upitada. Õudusega muidugi seos oli jällegi olematu, aga see-eest lipsasid kaamerate eest läbi värvikad kujud, kes poetasid mahlakaid tsitaate. Näha oli, et härra Klaus oli päris palju õhtuid, kaamera käes, Zavoodis veetnud ning vaid mahlasema osa sealt tundidepikkusest jõuramisest välja rookinud. Kokkulõigatud pilt meenutas ka rohkem omaaegset Zavoodi ja selle õhustikku, mitte seda praegust, mis puupüsti täis rüükivaid noorukeid. Mõnus lõpetus kinoõhtule.