Reaktori kolmas number

Taas on aeg kiirgusülikonnad selga tõmmata ja minna uudistama Reaktori energiast kiirgavat võlumaailma. Ärge kartke mutante. Meil on nad säärased, kes kaitsevad inimkonda. http://ulmeajakiri.ee/

Mainimisväärsed filmid: dokumentaalide eri

Kuigi on pühade aeg siis ega Metsavana sellest hooli. Kartuses, et tema sahvrit hakatakse pervertide pelgupaigaks pidama, sundis majavanem vaese sahvrivaimu maineparanduse eesmärgil tundideviisi dokumentaalfilme ja muud kõrge moraaliga kraami vaatama. Samal ajal vahtis vanake ise ilmselt pühadeajale omast rasvast kraami (Euroopa b-horror, wuxia või ghost comedy). Karta on, et allüürniku jaoks on hullemad päevad veel ees, varsti pistetakse ka väärtfilmid näppu ja silmalaud hoitakse „Kellavärgiga apelsinist“ tuntud abivahenditega lahti, nii et kogu ilmatarkus ja moraal ikka sisse pääseks. Kärbs

The Thin Blue Line (1988) 10/10

Tagasivaatav film ca 10 aastat vanale mõrvaprotsessile, kus süüdi võis jääda vale mees. Filmi lõppedes valdab täitsa uskumatu tunne. Kuidas on võimalik, et juhul, kui kõik mida filmis räägiti ja näidati on tõsi, jõuti õigusemõistmisel just selliste järeldusteni. Film olevat kõvasti kaasa aidanud süütuna 10 a vangis istunud mehe vabanemisele. See ütleb käesoleva teose kohta juba päris palju. Ka teostus on huvitav: intervjuude järjekord ja sisu on üles ehitatud nagu parimates trillerites, kus järjest antakse uusi vihjeid. Samuti esineb mitmeid nö süžeepöördeid, kus vaataja peab ka ise mõne seni nähtud fakti ümber mõtestama.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. kõige äärmuslikumad dokumentaalfilmide suhtes allergilised inimesed). 10/10

Deliver Us from Evil (2006) 10/10

Film juba teada tuntud teemal ehk katoliku kiriku preestrite seksuaalsetest kommetest. Isegi mind, kes ma kuigipalju antud teemaga kursis olen, suutis film ometi vapustada. Antud juhul on lisaks ohvrite raske elu ja pedofiiliajuhtumite kirjeldamisele suur rõhk ka katoliku kiriku ringkaitsel antud temaatika käsitlemisel, kusjuures kaitsevallid ulatuvad kõige kõrgemate maiste institutsioonideni välja.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. antud teemaga varasemalt juba väga süvitsi kokkupuutunud isikud). 10/10

Exit Through the Gift Shop (2010) 9/10

Sisukirjelduse järgi suhteliselt üheselt mõistetav film: algaja filmitegija teeb filmi tänavakunstnikest (peamiselt grafitimeistrid), sealjuures püüab ta tabada üht salapärast tegelast nimega Banksy. Mingil hetkel võtab aga film märkamatult hoopis teise suuna ning filmi lõppedes taipad, et vaatasid hoopis midagi muud, kui see mis alguses paistis või sisukokkuvõttes kirjas.

Tasub vaatamist. 9/10

 

Sick: The Life & Death of Bob Flanagan, Supermasochist (1997) 9/10

 

Film ühe kuulsaima masohhisti raskest (mitmes mõttes) elust. Hilisem supermasohhist põeb sünnist saati surmatõbe, mis tapab enamus haigeid enne 20 eluaastat, paekangelane pidas aga vastu enam kui 2 korda kauem. Masohhistlike kalduvuste areng võis samuti olla tingitud pidevas valu käes piinlemisest (võis ka mitte) ja enesepiinamine võis olla ka mehe irooniline vastus raskele elusaatusele. Igal juhul on tegu huvitava biograafiga, mida vürtsitavad väljavõtted erinevatest performace’itest. Kokkuvõttes oleks võinud esinemisi isegi rohkem näidata. Kellel veel käesoleva filmi vastu huvi ei tekkinud siis täiendav reklaam: mehe üks põhinumbreid oli naelaga oma m***i laua külge löömine. Head vaatamist! 9/10.

Mainimisväärsed filmid: amoraalne väljalase

Vältimaks võimalikke plagiaadisüüdistusi esitan siinkohal ennetava märkuse: kõik blogipostituse nimes esinevad sarnasused mõne teise filmiblogija postitussarja pealkirjaga on puhtjuhuslikud. Kui keegi lugejatest veel aru ei saanud, millest jutt, siis kinnitab see veelgi ilmselget veendumust, et pealkirjades esinev sarnasus ei ole kuigi suur („mainimisväärne“ tähendab ju hoopis midagi muud kui „märkimisväärne“) ja hirm võimaliku vargussüüdistuse ees on asjatu. Kärbs

Immagini di un convento (1979) ... aka "Images in a Convent"

Horror/trash/pornofilmide legendi Joe D’Amato nunsploatation on nunnade patuse poole näitamisel kraadi jagu kangem, kui jaapanlaste tehtud ja pisut kuulsam „School of the Holy Beast“ (1974). Sisuline pool jääb küll nõrgemaks, kuid erootikat (tiba ka pornot...) ja amoraalsust on sedavõrd rohkem, žanrile omast vägivalda samas aga üllatavalt vähe. 1001 filmi või muude top-nimekirjade hulka ei küündi, kuid religioonihuvilised ja ka tavalised patustajad võivad pilgu peale heita. 6/10.

Water Power (1977)

Et nüüd siis juba puhas porno? Kuid ei tasu meelt heita, tegemist ei ole läikimalöödud kaasaegseid kiimafilme meenutava „teosega“ vaid täitsa iseseisva ja originaalse filmiga, millel on sisu (rahuldaval tasemel), näitlejad ja muidugi ka omajagu seksi. Antud juhul on huvitav see, et „näitlejad“ näitlevad dialoogi ja muude stseenide mängimisel, mitte aga seksistseenide ajal. Erinevalt siis kaasaegsest pornost, kus seksi ajal (üle-)näideldakse ja muul ajal unustatakse näitlemine täielikult. Samuti ei ole seksistseenid (mis ei ole samuti traditsioonilised) 20-40 minutit pikad, vaid mõneminutilised kähkukad, nii et küllastumisohtu ei ole. Ka on film ise piisavalt lühike.

Peamine süžeeliin on sedavõrd originaalne, et käesolev teos tuleb ära mainida – peakangelane näeb pornoteatris huvitavat moodust patuste naise „hinge“ puhastamiseks ja otsustab sama meetodid koduste vahenditega linna peal praktiseerima hakata. Omamoodi nagu Travis Bickle, kuid püstoli asemel on midagi muud.... Millega täpselt tegu, see jäägu juba vaatajatele välja uurimiseks. Väike vihje on peidus filmi pealkirjas.

Ja muidugi, lisaks nendele kellele ei meeldi porno, ei ole film soovitatav ka nõrganärvilistele. 7/10,

Dabide no hoshi: Bishôjo-gari (1979) ... aka "Beautiful Girl Hunter" ... aka "Star of David"

 

Jaapanlaste sex-shocker võib uhkustada šanri keskmisega võrreldes omapärase süžee ja korraliku teostusega, ometi ei suudeta tervikuna püsivat pinget pakkuda. Film oli ülemäära pikk (ca 100 min), ca 65-75 minutilisena oleks tegemist vaat et meistriteosega.

Sisu (spoiler) kätkeb vägistamisharjumusi, mis kanduvad üle inimgeneratsioonide (isa-poeg) ja klassikuuluvuse (rikkad-vaesed) piiride. Võib arvata, et see perekonna lugu liigutab ka kõige kalgimaid südameid. Ega muud ei olegi öelda, oleks film lühem, tuleks ka kõrgemad punktid. Nõrganärvilistele vältimissoovitust kaasa ei anna, natuke seksi, vägivalda ja sidumist ei tohiks küll kedagi ära hirmutada. 6/10.

Sombre (1998)

Viimase aja üks omanäolisemaid filme. Kahjuks ei saa otseselt heaks filmiks ikkagi lugeda. Filmi pluss ehk omapärasus on ühtlasi ka miinuseks - kogu film on üles võetud hämaras (enamus ajast ilmselt ka tahtlikult pimendatuna), mis loob küll huvitava atmosfääri ning mõnes stseenis töötab, kuid tervikuna muutub siiski tüütuks (ka paljunäinud ja kannatanud filmifriikidele). Lisaks kasutatakse küllaldaselt ka nüüdseks juba laialt levinud väriseva käsikaamera tehnikat, mis ei vapusta enam kedagi. Sisu (niipalju kui seda on) puudutab muuseas Tour de France ajal tegutsevat sarimõrvarit aga see pole antud filmi juures peamine. Nii et kokkuvõttes väike hoiatus isegi friikidele, tegemist ei ole kerge vaatamisega ning saadav tasu (elamus) on pigem kesine või väike. Küll aga saad hiljem filmihuviliste ringkonnas kekutada, kuna oled jälle üht äärmuslikku teost näinud... 5/10

Kärbs

PS: Pildid said suht heledad, film enamus ajast ikka hulga pimedam.

Chi l'ha vista morire? AKA Who Saw Her Die? (1972)

A young girl is brutally murdered somewhere in France. Sometime later, the same thing happens to the daughter of a well-known sculptor. This time the parents (the sculptor and his wife) start investigating, and soon find they are in way over their head. Meanwhile, the body-count keeps rising as the killer now starts butchering all those who find out too much...

Filmi üks meeldejäävamaid asju on ülijahe muusikataust. Iga kord, kui jube vanamutist mõrvar ekraanile ilmus, pandi mängima sedavõrd kriipiv ning veider helipala, et tõmbusin hirmust kangeks. Aga mis seal imestada, Ennio Morricone ikkagi. Goblini kõrval nr2 autor, kelle muusika sobib giallodele nagu nahkkindad roimari kätte. Tegevuskoht, vanamoodne sügisene Veneetsia, oli samuti võimas vaatepilt.

Muus osas üsna kergesti ununeva plotiga lugu. Oli momente, aga oli ka venimist ja oli varemalt nähtud giallode ideede liigset kordamist. Praegu nädalake-kaks peale vaatamist oli juba raske täpsemalt meenutada toimunut, seega pidime IMDB appi võtma. Nagu ikka, vajus lõpp ära. Aga atmosfäär ja muusikataust upitavad hinnet kõvasti ning vaadata tasub juba sellepärast, et näha, kuidas mõrvar ligineb enda ohvritele, brr, kananahk tõmbub ihule. 6/10