Mainimisväärsed filmižanrid: lühikursus kung-fu filmide ajaloost

Käesolev lühiülevaade kung-fu filmide ajaloost ja erinevate alamžanride kuldajast ei pretendeeri suurele põhjalikkusele ega täielikule faktitruudusele, kuid esmase ülevaate saamiseks ning nostalgiapuhangu tekitamiseks peaks see olema piisav. Autentsuse ja „maaläheduse“ säilitamiseks on jutt kokku pandud peamiselt mälule tuginedes ning ainult üksikute faktide ja filminimede korrektsuse tagamiseks on kasutatud IMDB ja Wikipedia abi. (Kärbs)

Algusaeg ja legendi sünd (kuni aastani 1973)

Kuigi kung-fu filme toodeti Hiinas juba tummfilmi ajastul võiks ülevaadet alustada suuremast lainest, mis kerkis esile 60.-ndate lõpus ja 70.-ndate alguses. Sellest perioodist võib mainida eelkõige Shaw Brothers’i toodangut (Come Drink with Me (1966), One-Armed Swordsman (1967)) ja esimest rahvusvahelist staari, kelleks oli teadupärast noormees nimega Bruce Lee.

Viimase kohta võib humoorika vahepalana märkida seda, et enne suure kuulsuse saabumist proovis Lee kandideerida TV-sarja "Kung Fu" (1972) peaossa (rolli sai David Carradine), kuid Ameerika telepubliku jaoks peeti Lee’d hiinlase rolli mängimiseks liiga „hiinapäraseks“. Lee filmidest võib ära märkida eelkõige Hong Kongis valminud Fist of Fury (1972) ja Hollywoodi maitse järgi kohandatud rahvusvahelist hitti Enter the Dragon (1973).

Retrohõnguline „vana kooli“ kung-fu (1973-1984)

Õige kung-fu filmide maania läkski lahti alles pärast Lee surma, ka tema enda varasemad filmid jõudsid alles hiljem (maailma) kinolevisse. Uut suurt staari niipea siiski ei tekkinud (mis võiski olla tingitud Bruce Lee jätkuvast mõjust). 1970.-ndate keskpaika iseloomustavad peamiselt Shaw Brothers’i käe alt tulevad suhteliselt ühe mudeli järgi toodetud filmid, näiteks Five Deadly Venoms (1978) , Crippled Avengers (1979).

Uued tuuled hakkasid puhuma 70.-ndate lõpuosas, kui esile kerkisid uue põlvkonna staarid: esmalt Jackie Chan, natuke hiljem pääses Chani varjust välja Sammo Hung ja vähemal määral ka Yuen Biao (kokku nn „kolm venda“). Eraldi tuleb esile tuua lavastajat Woo-ping Yuen, kellega koostöös valmisid Chanil 1978. a kaks filmi (Snake in the Eagle's Shadow ja Drunken Master) ning uus superstaar oli sündinud. Chan’i filmides oli oluliselt suurem roll huumoril (võrreldes Bruce Lee’ga), kuid ka võitluskoreograafi oli uuel tasemel.

Kuldsed („tobedad“) kaheksakümnendad

80.-ndad võibki lugeda Jackie Chani ja Samo Hungi kuldajaks (valitsemisajaks). Kümnendi teisel poolel leidis aset oluline uuendus: kui varasemalt toimus kung-fu filmide tegevus peamiselt mingil ajaloolisel perioodil siis 1985. aastal valminud Police Story’s toodi tegevus kaasaega.

Ilmselt oli see ka üheks põhjuseks, mis vallandas Hong Kongis 80.-ndate teise poole ajavabade kuid äärmiselt meelahutuslike politseimärulite laine (n "In the Line of Duty" filmiseeria). Koheselt kerkis esile ka mõnevõrra karmim relvavõitlustele keskendunud märulite laine (eelkõige John Woo filmide näol), kuid see läheb juba eemale kung-fu žanrist.

90.-ndate wu xia ja wire-fu buum

Kuigi wu xia (õilsad rüütlid või mõõgavõitlejad, keda ei pidurda gravitatsioon ega muud füüsikareeglid, kes vajadusel lendavad puult-puule ning sõna otsese mõttes liigutavad mõttejõuga mägesid) elemente võis leida juba 60-ndate aastatel valminud linateostes ning wire fu’d (või wirework’i ehk traatide abil näitlejate võitluskoreograafi ja sooritusvõime parandamine kuni lendamiseni välja) kasutati ohtralt filmides Zu Warriors from the Magic Mountain (1983) ja A Chinese Ghost Story (1987), leidis tõeline buum aset pärast 1990. aastal valminud linateost Swordsman ning järgmisel aastal valminud Once Upon a Time in China. Viimane on oluline ka seetõttu, et sünnitas uue ajajärgu superstaari Jet Li, kes võttis üle Jackie Chan’i pisut tuhmuma hakanud staariseisuse (Jackie ei läinud eriti kaasa sel ajal populaarse wireworki kasutamisega).

Buum oli sedavõrd võimas, et näiteks ainuüksi 1993. aastal valmis ca 25 wu xia filmi (millest enamus olid ka üllatavalt kvaliteetsed), lisaks linastus suur hulk muid teoseid, kus rohkemal või vähemal määral kasutati wirework’i. Wu xia on sedavõrd oluline nähtus, et sellest peaks lausa eraldi postituse tegema ning selles ootuses siinkohal pikemalt ei peatuks.

90.-ndate teise poole langus

Buum ei kestnud siiski kuigi kaua, juba 1994 aastal toimus langus, filme toodeti vähem ning ka kassaedu oli väiksem. 1995.-ndaks aastaks oli wu xia kuldaeg sisuliselt läbi. Põhjuseid võib olla mitmeid: ületootmine (ilmselt püüti enne 1997. aastal aset leidvat Hiina võimu alla tagasiminekut Hong Kongi filmitööstusest veel viimast võtta), ületootmisega lõpuks siiski kaasnev kvaliteedi langus, majanduskriis, Hong Kongi Hiinaga taasühinemisega seotud hirmud ning inimjõu põgenemine Hollywoodi. Minejate seas olid nii Jackie Chan (küllaltki edukalt), Jet Li (mitte nii väga edukalt) ja lavastajatest näitkeks Tsui Hark (täiesti edutult). Kuigi aastal 2000 valminud Crouching Tiger, Hidden Dragon oli üliedukas ning tutvustas lõpuks ka läänemaailmale wu xia žanri, ei järgnenud huvitaval kombel uut tõusu. Mainimist väärib veel ainult Hero (2002).

2000.-ndad ja uus tõus

Uue aastatuhande esimesest poolest võib lisaks eelpool mainitud Jet Li filmile („Hero“) mainida ka Stephen Chow absurdile lähenevat komöödiat Kung Fu Hustle (2004), kuid laiemas plaanis madalseis jätkus. Pisut elumärke tõi 2006 a Jet Li väidetav viimane võitluskunsti (või tema sõnul oli see viimane wu xia, igal juhul tänaseks on ta juba oma sõnu söönud) sisaldav teos Fearless, mis ei küündinud küll varasemale tasemele, kuid siiski leevendas põuda. Uuest tõusust saab mingilgi moel rääkida alles pärast 2008 aastal valminud Ip Man’i ja kaks aastat hiljem linastunud järge Ip Man 2. Kuigi ka nendes filmides ei ole võitluskoreograafia 90.-ndate buumiaja tasemel ei ole siiski põhjust häbenemiseks. Ip Mani kehastamine tõi lõpuks kauaoodatud ja auga välja teenitud rahvusvahelise kuulsuse ka Jet Li eakaaslasele Donnie Yen’ile.

Lisaks tuli 2010. aastal filmimaailma tagasi 80.-ndatel ja 90.-ndate alguses ilma teinud lavastaja ja koreograaf Woo-ping Yuen ja seda täiesti korralikul tasemel puhtalt võitluskunstile keskendunud filmiga True Legend (mis ei ole küll nii hea kui näiteks 1993. a Iron Monkey). Lootust lisab ka see, et kunagise Hong Kongi filmitööstuse valitseja Tsui Harki poolt 2010. aastal lavastatud wu xia elementidega detektiivilugu Detective Dee and the Mystery of the Phantom Flame on tema poolt üle pika aja piinlikkust mitte valmistav linalugu. Kas tõus jätkub?

Niipalju siis äärmiselt pealiskaudseks sissejuhatuseks, loodetavasti jätkub jutt uute sissekannetega alamžanridest (n wu xia) või spetsiifilistest perioodidest (n „vana kooli“ kung-fu), kuid selle peale ei julge ise küll kihla vedada.