Shout at the Devil (1976)

Noor ja hästi kasvatatud inglane (Roger Moore) kaotab Aarfikas kohaliku kriminaalse elemendi tõttu kogu enda raha ning peab hakkama töötama alkohoolikust iirlase (Lee Marvin) heaks, abistades teda elevandiluu kauplemises. Erinevate iseloomudega mehed ei saa alguses just eriti hästi läbi. Asja ei tee ka lihtsamaks asjaolu, et Moore armub Marvini tütresse ja kõigetipuks suudavad seiklejad veel jalgu jääda kohalikule pahatahtlikule Saksa komandandile, kes otsustab tüütuvõitu "ärimehed" jalust kõrvaldada.

Esiti on toimuvad sündmused lõbusas seikluskomöödia vormis kus visatakse ohtralt mõnusaid väikesi nalju. No ei saa tõsiseks jääda kui Moore üritab teravatipuline kiiver peas ja lapitud Saksa kindrali munder seljas petuskeeme läbiviia. Või kui vahvate vuntsidega paks preisi ohvitser mehi miniatuurse ratasaurikuga taga ajab. Üks asi viib aga teiseni ja meeste vaheline personaalne sõda võtab veereva lumepallina üha enam tuure üles. Nii ei lase lurvad tagajärjed end kaua oodata ning kuskil keskpaigast pöördub film järsult hoopis draamaks.

Suurepärane film, kus leidub nii põnevust sõbralikku huumorit, draagikat ja ilusaid loodusvaateid. Moore ja Lee mängivad hästi, koostöö paistab neil sujuvat ludinal. Tüüpiline sõjafilmide probleem - pole raske arvata kes lõpuks selles rabelemises võitjaks - ei häiri, sest lugu ise on huvitavalt jutustatud. Lahedaks muudab selle ka vähekasutatud teema, pole ju väga palju esimese maailmasõja aegu aafrikas toimuvaid filme - või siis pole lihtsalt näppu juhtunud. Kahjuks olid DVDl vaid Soome ja Rootsi keelsed subtiitrid ja nii läks täielikult minust mööda kogu Sakslaste räägitud jutt - erinevalt heast tavast ei rääkinud nad mitte aktsendiga ingliskeelt vaid seda ehtsat saksat, aga no mida need kaisri sulased ikka nii erilist või tähtsat rääkisid. 9/10

 

Estcon 2010

Järgnevalt minu kahepuudane Estconi ülevaade. Hoiatan eelnevalt, et tekst  sisaldab ohtralt viiteid siseringi naljadele, liigset kalduvust nostalgitsemisse ning kehva lauseehitust.

Nagu eelmisel kahel aastal algas seegi Estcon minu ja sõber Ove jaoks päev varem. Valmis sai otsitud igasugused tehnilised vigurid kino jaoks (milledest lõpuks küll 90% osutus kohapeal ebavajalikuks, mittetöötavaks või lausa segavaks), tiritud Maniakkide Tänava korraldatava larbi jaoks lagedale gaasimaskide kast, puhastatud sama eesmärgi tarbeks nahkmantlid ning kõige olulisem! -- viidud lõpule isa Pjotri kahepuudane õigeusu rist. Otsustasime nimelt Ovega jätkata eelmisel aastal alustatud ilusat traditsiooni, kus üks paadunud ulmik saab meilt ühe käsitsi valmistatud sepistöö. Alguses oli mõte teha Ulmegurule kena ogaline kaelavõru koos pika keti ja vaiaga viimase küljes -- et saaks siis ta pidulikult kuhugi sobilikku kohta ankurdada. Tekkis aga kartus, et äkki lugupeetud guru ei saa naljast aru ning teiseks oleks sihukese gooti viguriga kõvasti mässamist -- tööd me aga eriti ei armasta. Siis tuligi mulle meelde ootamatult mu ihupreester Pjotr. Või õigemini see, et mehel on ühest täiuslikust papist puudu vaid veel üks detail - rist! Paks vats, kena takune habe, kõmisev hääl ja suur viinahimu on tal nimelt juba olemas. Ajasime siis sepikoja kuumaks ning kukkusime udjama. Tõsi küll, minu osa selle kaelaehte valmistamisel piirdus rohkem tangidega kinnihoidmisega ja Ove käskluste peale tooriku tõstmisega ääsilt alasile või vastupidi. Saimegi risti valmis just õigeks ajaks, kui selle tulevane õnnelik omanik ise kohale saabus. Peitsime jahtuva papiuhkuse ühe kiivri alla ning suundusime edasi lauluväljakule rollimängu kallal ajurünnakut tegema.

 

Estconi avapäeval ajasime end kotilt küll varakult üles, valmis minema sööstma, aga ootamatult selgus veel terve rodu kohustusi, mis vajasid eelnevat täitmist. Jätan siinkohal lugejate säästmiseks vahele selle, kuidas me gaasimaske pesime, autosse telke, mantleid, magamiskotte, gaasimaskide filtreid, arvuteid ja õlupudeleid toppisime. Või kuidas isa Pjotri pool swastika käesidemeid meisterdasime ja hääletajaid peale korjasime. Ning jätkan kuskil kella kuue paiku, kui viimaks järve äärde sadasime. 

 

Ühe esimese inimesena kohtasin seal Belialsi, kes mulle kavala näoga viipas. See kohtumine ehmatas mult esialgu õluisu ära, sest meenus seik eelmisest aastast, kus ma olla pealtnägijate kirjelduste järgi ülalnimetatuga pikalt ja agaralt vestelnud, kuid millest ma ise midagi ei mäleta ning ega pole julgenud täpsustavalt uurida ka. Õlumanustamist segasid lisaks ka kino tehnilised probleemid. Minu ürgne tehnika ei tahtnud nimelt kuidagi Robi moodsa Jaapani high-tec seadmestikuga kokku passida. Saali oli lõppkokkuvõtteks püstitatud tõsine vilkuv-piiksuv hunnikust läpakatest, kilomeetrist juhtmetest, võimenditest ja muust käepärasest cyberpunk unelm. Mis aga puudusid, olid pilt & heli. Et segadust suurendada, viskas maagilise tossu välja ka üks Robi võimenditest ning Maniakkide Tänava laenatud mälupulk peitis end laua alla ja keeldus enne Estconi lõppu sealt välja tulemast. Kogu selle jandi vahepeal sain Jailelt kätte ka väga laheda sünnipäeva kingituse koos koomiksi ning vinge kaardiga ja pugisin ta valmistatud maitsvat lihapirukat. High five Jaile!

 

Edasi sai jagatud välja meene Pjotrile (mille ta mingil põhjusel esiti külmkappi peitis) ja seejärel värvis Mannu mu juuksed ning Zurguti habeme roheliseks. Rahvas hakkas juba tasapisi sisse valatud õlu kogustele alla vanduma. See väljendus selles, et seenel käinud Trash rääkis midagi metsas nähtud haldjatest, Kristjan-Jaak harjutas Makke juhatusel järve suunas "TARLAP-TARLAP" röökimist. Maja ees algas aga elav keskutelu ja ulme alustalade kallal kangutamine (ning, hehe, ka viinapudeli), mille peale ulme suhtes vaenulikult meelestatud Nuxx politseisse helistas, et sellise tegevuse vastu meetmed tarvitusele võetaks. Õnneks olid saabuvad politseinikud ulme suhtes märksa positiivsemalt meelestatud ja kedagi siiski ei vahistatud. Rätsepa Kristjan, pettunud ja tüdinud Tarlapi järele hüüdmisest, ilmus ka välja ja üritas üsnagi võikal moel "enesetappu sooritada". Kõigi lauasviibivate inimeste ükskõiksus hoidis siiski õnneks hullema ära. 

 

Laupäev algas esiteks Mannuga, kes üritas mulle vildikaga otsa ette Estcon 2010 kirjutada, jalakrambiga ning maha magatud hommikusöögiga. Päris toiduta siiski ei jäänud. Mannu hea inimesena meisterdas võileibadest ja poolest purgist majoneesist mulle võileivatordi. Kuna ehitusprotsessi käigus sattus sinna ka männiokkaid, siis näkitsesin seda peamiselt servadest ning kokanduskunsti ime leidis viimaks koha ühe härrasmehe habemes. Mannul aga löödi habeme omaniku poolt kulm rulli, mis näitab taas kord ilmekalt, et iga heategu saab viimaks karmilt karistada. Mannu ei lasknud muidugi end sellest pisiasjast õnneks häirida ja uhkeldas paistes näopoolega kõigi inimeste ees terve õhtu justkui tsaarilt saadud ordeniga. 

 

Mitte hiidtulnukas ohvrit õgimas vaid Jaile higitelk

Laupäeva pärastlõunal algas Estconi harivam pool ehk ettekanded. Lauamängude ettekande puhul leidsin tervislikuma istuda Ove sõjajurta ees Jaile higitelki imetledes. Kunnase puhul olin samas kohal, tore ettekanne oli. Oleks küllap veelgi toredam olnud, kui oleksin Gort Ashryni lugusid eelnevalt lugenud. Piinlik lugu . 

 

Järgnevalt luutisin vatsa häbitult suppi täis ja vedasime koos Ove ning Pjotriga endale nahkmantlid, käesidemed ning gaasimaskid selga ja liigutasime end Maniakkide Tänava Stalkeri larbile. Mandi kiituseks tuleb öelda, et fantaasia liigutab tal tõepoolest kirjanikule vastavalt kiirelt ning piirideta. Kolme täisvarustuses natsi sobitamine 80ndate Tsernobõlisse polnud tal igal juhul mingisugune probleem. Saime teada, et füürer on Brasiilias tänu Mengele imerohtudele täiesti kõbusa tervise juures ning saatnud meid koos ühe juudi teadlase (Makke) abil tsoonist imerelvi otsima ning seal ekslevate turistide ja stalkerite peal inimkatseid läbi viima. Ekspeditsioon algas esiti näiliselt ilusti.  Meie komandöril õnnestus näiteks isegi üks korralik artefact ohtlikust tsoonist toika abil välja roobitseda ja meeste moraal püsis uljas.

Mehed kuu tagaküljelt

Siis hakkas aga radiatsioon, hoolimata paksudest kaitseülikondadest, liiga tegema (päike küttis liiga valusalt) ja juut üritas korduvalt minema lipsata. Mingil hetkel saime kätte ühe tsooniränduri ning viskasime ta teaduri juhatusel ühte anomaaliasse, et jälgida selle mõju elavale organismile (ehk panime ta kännu peale istuma). Rändur muteerus aga kõigist ootustest kiiremini ning ründas meie komandöri, kes sai raskeid sisemisi vigastusi. Lisaks suutis paanikas teadlasenäru maast võetud relvast von Kenkmanni selga tulistada. Olles sedasi kaotanud 2/3 salga võitlusvõimest, hakkasime haavatuid kandes tasapisi Kiievi merre peidetud allveelaeva poole tagasi lonkama. Teel sinna sattusime hiiglaslikule mahajäetud rajatisele, milles tundsime ära reaktorihoone. Seal otsustasin sooritada kangelasteo ning üritada avastada hoonest mõnd väärtuslikku eset, et ekspeditsioon poleks täielikult lörri läinud. Õnnetuseks püsis aga radiatsioon hoolimata mu kaitsevahenditest siiski sedavõrd tugev, et kui käe reaktorisse toppisin (metsas leiduvasse välipeldikusse siis reaalselt), hakkas see tugevalt verd jooksma ning mustaks tõmbuma. Lõppkokkuvõtteks pidid kamraadid mu käelaba sõjasaagiks võetud AK47 täägiga maha nüsima. Salga edasiliikumise tempo läks seejärel veelgi alla, kuna mulle andis tunda tugev radiatsioonimürgitus ning sain edasi liikuda vaid väikeste sammudega. Sedasi edasi komberdades ei märganudki me seda, kui ootamatult tormas kuskilt välja terve hord zombisid ja meid natsizombiks moondas. Enda kiituseks pean möönma, et suutsin veel Kiievi loomaaia direktori ebasurnuks muuta, enne kui hästi sihitud lask mind mängust välja paiskas. 

 

Kilekotiga nats metsas luuramas ning tühje pudeleid kogumas

Üldhinne mängule viis kahe plussiga. Oli nalja, rollimängu ja ka märulit. Tõsine edasiareng eelmisest aastast, kus minu jaoks piirdus mängus osalemine nii tunni jagu ühes toas istumisega koos robotiks muudetud endise ulmeliidu presidendiga. Igal juhul sai pärast mängu keskendatud taas õlu mekkimisele ning sotsialiseerumisele. Laagri keskväljakul käis agar mälumäng ning õhtu kulminatsioonis jagati stalkereid. Mingil hetkel algas rollimäng, millest ma kõrvale jäin, sest jäin Ulmeguru kettalt haruldasi koomikseid ning filme sikutama ning pidin taas kord filmitehnikaga maadlema asuma -- kole kahju sellest, sest rollimäng olevat olnud seekord üks Estconi parimaid. Edasi jooksin erinevate vestlusringide ja kinotoa vahet, kus suutsin ametliku programmi vahele ka tükikese bizarro animet ja head Briti komöödiat sokutada. Õhtu lõpetuseks sai aga Indrek Harglaga rahvuslikke laule lauldud ning Trashi Vene puskarit maitstud. Viimase peale suutsin ma esimest korda kogu kolme päeva jooksul ka tõsisemasse joobesse jääda ning kuna ma ei soovinud Kristjan-Jaagule hakata Ulmejoodik 2010 auhinna osas konkurentsi pakkuma, kuulutasin laupäeva edukalt lõppenuks nikg pugesin ära põhku.

Sünnipäevatordiga

Küllap sellise õige otsuse tõttu oli pühapäeval ärkamine üllatavalt meeldiv. Isegi rahvakirjaniku telliskivisid lõhestav norskamine ei suutnud seda kuidagi mõjutada. Veiko Belialsi ettekanne oli teravmeelne, järgmine Täheaeg tuleks juba ainuüksi seepärast muretseda, et sealt see uuesti üle lugeda. Belialsi endaga vahetasin veel pisut filme ning kohale ilmus ka Jürka, kellega sai jätkatud eelmisel õhtul alustatud kama jagamist. Ootamatult sadas sisse veel Pronto, kes oli kuulnud maagilist sõna "koomiksid". Oleksime küllap veel päris pikalt seal infot jaganud ning jutelnud, aga autojuhid muutusid närviliseks. Junk kibeles sedavõrd minema, et üritas mõttejõuga downloadimist kiirendada. Andsime siis alla, ladusime tehnika kotti ja leppisime kokku failivahetust kunagi sügisel jätkata. 

 

Liikuma saime sellest hoolimata kõige viimastena, vaja oli ju ikkagi enne kõik kaasavõetud konservid ära süüa, järve ilu imetleda ning Tarmo Tederiga nõukogude lastekirjanduses leiduva poliitika üle arutleda. Väsimus oli igatahes gigantlik, selle suurust iseloomustab küllap fakt, et tõenäoliselt Tartus purunenud auto- rehvi märkasime me alles Elvas.

PS: Pildid varastatud suurest hulgast Ulme.ee alt lingitud albumitest.

Onu Soprano filmifestival ehk Avatar

Vabandav sissejuhatus:
Oh aitab kah, need "Onu Soprano nimelise" filmifestivali tekstid juba mitu kuud draftis marineerinud, aeg nad riburada pidi rahvale imetlemiseks üles riputada enne kui päris äädikaks käärivad. Ei ürita mingit kronoloogilist järjekorda ka taastama või üldisest melust gonzot kirjutama hakata. Selle külje on meil juba Kalver piisavalt hästi katnud ja nagu HÕFFist selgus soovivadki lugejad pigem rohkem süvaanalüüsi kui tühja möla.

Onu Soprano nimelise festivali idee tekkis meil talvel, kohe vahetult peale Onu Kalveri festivali lõpetamist. Soprano nimelt teatas, et tema on samuti onu ja nõuab ka enda nimelist üritust. Mõeldud - tehtud. Filmivaliku osas üritasime samuti mitte sisse panna halbu vanu filme vaid pigem võtta ette meie kallile Talsingradi kolleegile armsaid kinopilte.

Aga tulles nüüd tagasi filmi juurde siis...
Minupuhul on tegemist sellise kergesti mõjutatava inimesega kes võtab sarnaste huvialadega sõprade arvamust heameelega kuulda. Kui näiteks ikka Trash ütleb, et seda nurgapealse hiinarestorani salatit ei ole mõtet süüa sest ta maitseb nagu papp ja rikud õhku pärast terve õhtu, siis ma ka ei söö, nähku see salat pealegi isuäratav välja. Avatariga oli sama lugu, et kuigi arvamusi oli seinast seina kippus see keskmine hinna siiski kahtlustäratavalt madal olema. Ka kõige positiivsemad hinnangud olid stiilis: hea meelahutus ja tööpäeva lõpuks käib kah.

Nii lasin vaikselt selle suure kära, haibi endast mööda ja jätsin Avatari hulluse epitsentri ajal kinos käimata. Plaanisin seda kunagi kui DVD või HD juba väljas sealt vaadata. Kuni ootamatult Kalver ükspäev MSNi hüppas, et Ekraanis on hetkel (2 kuud tagasi, autori märkus) Avatar uuesti 3D kujul näitamisel ja võiks vaatamise sujuvalt OSFFiga ühendada.

Avatari vaimu ja füüsise kohta on loomulikult juba blogides gigabaitide viisi teksti genereeritud. Isegi siin blogis on üks Ove poolt kirjutatud Avatari ülevaade ees olemas ning olen teadlik, et praeguse tekstiga lisan ainult veel ainult hoogu juurde seda filmi rasvaselt ümbritsevale ja täiesti ebaõigustatud suminale. Aga samas ei saa OSFF ühest parimast filmist niisama ka mööda minna.

Avatari graafiline pool, 3D ning maailma uudsus..
Mul on kokkuvõtteks siiski heameel, et läksin kinno mitte ei vaadanud seda filmi DVD peal. Niipalju kui mul õnnestus plaadil olevad 2D versiooni piiluda siis oli sealne maailm talumatult ergas ning hõõguvates neoonvärvides millede liiga pikk jõllitamine võib nii monitori kui silma võrkkesta musta pleki sisse keevitada. Alles kinos prillid pähe pannes mõistin, et värvid olid selleks põhja keeratud, et need ka läbi prillide tuhmide klaaside kohale jõuaksid. Igaljuhul tasandusid prillide pähe asetamisel kõik need helendavad kass-haldjad ja mutukad enamvähem normaalsele talutavuspiirile.

3D oli alguses päris lahe. Ma olen kokku puutunud küll 3D piltidega kuid mitte 3D filmiga ja nii oli seda kuidas pildile tekib sügavuse mõõde päris põnev vaadata. Pisut kahju oli küll sellest, et kohati kadus see perspektiiv jälle ära, kiiremad märulikohad muutusid aga segaseks ja raskestijälgitavateks. Ka nuriseks, et neid kohti kus pori, vihma ja ebemeid tundus otse saali lendavat oli vaid loetud korrad. Minuarust oli esimeseks suuremaks kolmdee filmiks valitud Avatar lisaks liiga pikk. Kuna silmad polnud veel sellise lisamõõtmeid omava pildiga harjunud ja kippusid lõpupoole väsima. Prillid aga olid harjumatult rasked. Kuna jumala poolt on sedasi säetud, et pean igapäevaselt ühe sellist klaasist ja traadist vigurit igalpool kandma siis teine paar neid sinna peale oli otsa juba liig ning nina hakkas poole filmi pealt ebaloomulikult kipitama ning oli pärast paistes ning punane nagu parmul.

Üldiselt võib jääda 3D esmakogemusega siiski rahule, räägitakse jah, et IMAXi pakutav on parem kuid ka see säästuversioon oli samuti esialgu köitev. Imestama paneb mind aga kõige rohkem igalpoolt räägitud jutt, et Avatar on erakordne Cameroni poolt loodud kordumatu maailma poolest? Ei leidnud selles nimelt mitte midagi kordumatult. Metsad kujutasid tavalisi vihmametsi kuhu oli CGga värve juurde krutitud. Fauna ei kujutanud endas ka mitte midagi erilist. Või tahetakse öelda, et Cameron leiutas lendsisalikud-draakonid ? Kõige fantastilisem loom kogu filmi peale oli vasarhaiga paaritatud ninasarvik. Vaadake pigem Miyazaki multikaid või Ray Harryhauseni töid, originaalsust nagu putru. Siin aga kogu filmi peale vaid üksikud sähvatused.

Süzee...
Sellekohta võiks küllap lõputult rääkida ning terve paksu raamatu valmis kirjutada. Põhimõtteliselt
defineerib Cameron selle filmiga küll musta ja valge. Kass-haldjad on heasüdamlikumad öko-hipid kes elavad harmoonias nii looduse kui üksteisega. Kogu nende pundi peale pole ühtegi halba tegelast. On küll üks munadega isane, kes on erinevalt teistest suutnud mingil müstilisel kombel säilitada teatava ettevaatlikuse "taevarahva" suhtes. Kui aga peategelane draakoni seljas kohale kappab on ka tema kõhklused justkui võluväel peast pühitud. Neile vastanduvad omakorda inimesed. Peamiselt ülbe ja peente maneeridega korporatsiooni esindaja ning "pahaperse" vanakooli kindrali näol. Viimane tõi enda eheduses lausa heldimuspisara silma, selline armiline-sooniline vana sõdur kellesarnaste kuldaeg oli 80nenatel Rambo ja Van Damme filmides. Tüüp räägib suurema osa ajast onlineritega ning suitsetaks küllap enda pöidlajämedust sigarit ka skafandris. Kuskile sinna vahele positsioneeruvad veel sõbralikud looduseuurijad. Hea, juba Jules Verne juttudest, pärineva traditsiooni kohaselt pärismaalseid neid supiks loomulikult ei keeda ja vaatavad pigem kui hullumeelseid - vaimust vaene aga on igas traditsioonilises kultuuris püha.

Kompanii kasutatud taktikal ei tahaks pikalt ka väga peatuda. Seal oleks norida päris palju. Okei võibolla tõesti on tähtedevaheliste lendude ajaks tuumarelvad keelustatud ja lihsalt orbiidilt nukeda ei saa. Samas kui kass-haldjate puu suudeti välksõja korras rakettidega maha võtta siis miks kirevase päralt ei saanud seda strateegiat uuesti kasutada ning oli vaja teine kord vedada suure kohmaka transpordilennukiga kohale konteiner dünamiidiga? Või miks oli vaja maapeale keset paksu ja ohtlikku metsa mehaniseeritud jalavägi ? Eesmärk oli ju lihtsalt kindel tsoon tümaks teha ja sellega oma ülemvõimu näidata, mitte seal mingeid positsioone enda kätte vallutada ja hoida. Kõigetipuks miks oli üldse vaja seda pühapaika rünnata? Kui sateliitidelt oli näha pärismaalaste armee kogunemist oleks kõige õigem äkki olnud teha üllatusrünnak just neile.

Kõik uus on unustatud vana. Nii pole Avatari idee ehk idee sellest kuidas jalutu invaliid saab uues kehas teise võimaluse võõral planeedil eriti originaalne. Poul Andersoni lühijutus "Minu nimi on Joe" kirjeldatakse täpselt sama situatsiooni. Isegi fantaasiarikkamalt, kahju, et tõenäoliselt pole Avatari autorid seda teost kunagi lugenud. Liiga humanoidsed kass-haldjad oleksid võinud olla näiteks hoopis lihaselised kentaurid - nagu mainitud lühijutus. Sama kehtib floora kohta mis oli praegu  liiga inimeste maailmast kopeeritud. Mulle oleks Joest pärinev kordades vaenulikum keskkond märksa rohkem istunud. Näiteks selline kus kohalikud elukad joovad vedelat metaani, situvad väävlit ja kasutavat suurte rõhkude käes tahkunud vett raua aseainena. Aga küllap juba Cameronil ja ta müügimeestel kõik välja rehkendatud, mida peab olema ja mida mitte, et film müüks ning selline lihtsalt mälutav sisu oligi üks põhivõti selles, et film tõi niipalju raha sisse kui ta tõi. Igaljuhul leian, et järgmine aasta tuleks Oscareid jagada ka turundus meeskondadele - see mida Avatariga nenepoolt tehti oli tõeline vägitükk. 7/10

Curse of Snakes Valley/Madude oru needus (1987)

Kuidagi on nii juhtunud, et mina kes ma olin noorena väga suur TV vaataja olen selle filmi suutnud kahe silma vahele jätta. Millest on tõsiselt kahju sest aastat viisteist kuni kakskümmend tagasi oleks madude oru needus mulle kindlasti väga meeldinud ning ohtralt erinevaid mänge ja unenägusid inspireerinud.

Sellest hoolimata oli tegu mõnusa filmiga, kus vaimustavas koguses campi. No et kui mõtled, et rohkem kämbimaks minna ei saa siis  keeravad poolakad veel hoogu juurde. Tunne on selline, et Marek Piestrak on kuskilt mustal turul saanud "Indiana Jonesi" VHSile küüned taha ning otsustanud sellest oma versiooni teha. Vürtsitades tegevust ohtralt selliste elementidega nagu kummimaod, kosmosetulnukad, laserpüssidega sõdurid, teleporteeruvad mungad, silmadest laserkiiri tulistavad kujud jms. Kõik see on samas tehtud  siiralt ja hingega. Tunda on, et asja taga ikka eluaeg Nõukogude väärtfilmide dieedil olnud rezisöör, kes peale ootamatu loomingulise vabaduse saabumist laseb nüüd mõnuga fantaasial lennata ja lükkab sisse asju mida on kuskil põrandaaluses keldris keelatud import kassettidelt näinud.

Igalpool internetiallikates märgitakse selle filmi autoriks Tallinnfilmi, RUSCICO postril (ülal) on Tallinnfilm isegi suurema kirjaga kirjutatud kui filmi enda nimi ja juurde lisatud märge, et tegemist ühe parima selle kompanii toodanguga. Selline Eesti osaluse tugev rõhutamine on üsna kummastav arvestades fakti, et rezisööriks, stsenaristideks, operaatoriteks ja peamisteks näitlejateks on viimseni poolakad. Ning purki on see võetud valdavalt Pariisis ja vihmametsades. Hetkel tundub Eesti panus piirduvat kolme kõrvalrolle mängiva näitleja (Tõnu Saar, Margus Tuuling ja Mikk Mikiver - kellel oli muide isegi lahe kuid napp osa) ning Sven Grünbergi poolt tehtud helitaustaga. Viimane on super lahe nagu tema kokkupandud muss ikka ja annab sellele veidrale filmile kõvasti omapära veel juurde.

Asjaolu mis mind veel imestama paneb on vastuolu, kus on ühelpoolt tegemist justkui lastefilmiga. Sellise alajaotuse alla on ta märgitud ka mitmel pool andmebaasides. Samas leidub elemente mis lastefilmi justkui ei sobiks. Näiteks tehakse siin isegi üks päris korralik titshot ära. Üldine atmosfäär on samuti selline, et lääne manduva kinokunstiga mitte harjunud noortel pioneeridel ja tähekestel või sihuke asi mõnihetk junni jahedaks võtta küll. Samas eks olid enamus nõugkogude lastefilmidest lääne mallide järgi ebasobivad ja tõenäoliselt olen ma lihtsalt Hollywoodlikust mõttemaailmast rohkem rikutud kui tahaks tunnistada.

Filmi DVD endaga on seotud ka üks naljakas seik. Millegipärast otsustas RUSCICO sülitada kasumile ja anda välja nn "Tallinnfilmi" sarja, kuhu kuuluvad sellised teosed nagu "Navigaato Pirx" ja "Hukkunud Alpinisti hotell" puhtalt Vene keeles. Huvitav nüke kompaniilt mis keskendunud siiani peamiselt just impordile ja teinud väga head tööd subtiitrite lisamisega. Aga ega loodus tühja kohta ei salli, fännid võtsid peatselt asja kätte ning keevitasid sinna sobivad inglise subid külge. Mis aga mulle eriti lõbu valmistab on asjaolu, et nende põhjaks on võetud Eestikeelsed tiitrid. Selle paljastab ülalolev kaader kus tõenäoliselt kogematta on jäänud üks lause tõlkimata. 7/10

PS: Tavapärast kirjeldust ei viitsinud seekord teha, Jaanus on nimelt selle ülesande juba päris põhjalikult täitnud, uurige tema blogi huvi korral.

Sellise Commodore64 hankimine nõudis kindlasti 87 aastal häid tutvusi. Pilte filmidest kus veel sarnane arvuti kasutust leidnud võib vaadata siit lingilt.