The Cat (1992)

Tuleb taaskord Paranoiadisko ja Trashi suunas tänusõnad öelda. Nimetatud härrad suudavad pidevalt mind mõne täiesti tundmatu kuid fantastiliselt ägeda kinopildi juurde suunata. Tõsi, alguses ei suutnud Cat mind eriti kaasa tõmmata. Esimene kolmandik läks kuidagi segaselt ja raskelt. Pilt oli visuaalselt ilus, kuid raske oli arusaada mis sehkendamine nende shoggotite, veidrate muuseumieksponaatide ja kasside ümber täpsemalt ikka käib. Kaasvaatajate nägudelt peegeldus samasugune segadus. Tekkis kahtlus, et ega Trash kavalpea pole mingitlaadi kunstifilmi veel ette sokutanud. Lükkasin seetõttu filmi pausile, võtsin interneti ette, lugesime sisututvustuse läbi ning kõik toimuv loksus peas kenasti omale kohale. Filmi uuesti käivitades oli mõnu juba kordades suurem. Visuaalne pool kasvas pealegi samuti järjest võimsamaks- ja fantaasiarikkamaks.

Vahepeale susati veel üks ehe (vanade muidug) John Woo filmide vaimus märul, kus padruneid ei loetud ning kõik võttepaigas mitmekordselt purustati. Kulminatsioonis välja lärtsatav majasuurune rögakoll oli aga eriti äge. Meenutas pealegi enda vormituses ning kosmilise algupära tõttu tugevalt mõningaid Lovecrafti Mythose koletisi. Sisse pisut campi ka seoses kosmosekülaliste universumis liikumisviisidega ja noh, mida sa hing veel oskad tahta ?

Loeme üles siis täpsema hinde andmiseks kõik plussid ja miinused. Esiteks plussid. Ulmeliin, Peategelaseks kass, vanakooli kummikoletised, pisut kitshi ja campi, märulistseenid ja suurepärane fantaasia. Pildikvaliteet oli erk ning värvirohke (asi mida tuleb praeguses ühevärvilises ja hämaras keskkonnas eraldi vähemalt kahe punktiga premeerida).

Miinusena oskan esile tuua vaid esiti raskusi toimuvast läbi hammustamisega,
aga selle parandamiseks soovitan imdb kirjelduse läbi lugeda ja mitte tormata
esimese videoklipi peale filmi endale hankima nagu mina tegin.

Ah selle unustasin mainida, et Story of Ricki autor rezisööriks, äge mees
tundub, peab talt veel asju vaatama.

Soovitan! 9/10

From a Whisper to a Scream või The Offspring (1987)

Tegemist seekord mitte ühe tervikliku filmiga vaid neljast loost koosnev antoloogiaga pluss raamlugu. Viimane algab sellega kuidas vana ajaloolase (Vincent Price) juurde tuleb ajakirjanik seoses mingi mõrvari hukkamisega (mida ta täpselt tegi me siin filmis teada ei saagi, aga ju pole ka oluline). Ajaloolane jutustab seepeale leheneegrile neli tondijuttu tõestamaks, et Oldfieldi nimeline väikelinn on kui päris mitte põrgu eeskoda siis vähemalt selle mõni kõrvalisem tagauks ja üks normaalne inimene ei saagi seal ilma mõnd kuritegu sooritamata elada.

Esimene lugu mille Price räägib on keskealisest veidrikust, kes pool-kogematta avastab nekrofiilia rõõmud, ning sellega kaasnevatest tagajärgedest. Üks tõenäoliselt kõige mustema huumoriga lugu kogu plaadil. Mis ma ikka oskan kommentaariks öelda kui, et perverdid lähevad nagu veinidki aastatega ainult paremaks.

Teine lugu on pisipätist kes semude ja truudusetute kallimate eest põgenedes eksib sohu kus kohtub üksildase, kuid heasüdamliku, voodoo preestriga, kes omakorda mõistab igavese elu saladust. Olgu selle lõpu-püändiga kuidas on aga õhustik oli siin väga mõnus. Need Ameerika sood ja voodoo preestrid sobivad kokku nagu sokk ja saabas.

Kolmas lugu värdjatetsirkusest, kurjast voodoo emandast ning õnnetust armastusest jäi aga väga nüriks ja kogumiku üheks kõige nõrgemaks. Ootamatult gorerohke lõpp suutis ehk kõige hullemast päästa ning krõbedamad sajatused jäävad siinkohal loo suunas välja ütlemata. Aga põhjust kiita ka just pole.

Neljas lugu läheb tagasi Ameerika kodusõja aegadesse kus kole linn Oldfield asutati. Pole samuti mitte just originaalsusest ja pingest vappuv lühijutt. Põhimõtteliselt Maisilapsed uues kuues. Lõpp oli samuti liiga silmatorkvaralt läbinähtav.

Kokkuvõtteks häid lugusid rohkem kui nõrku ning seetõttu on üldmulje kogu antoloogiast pigem positiivne. Hauakambrilood pisut vähema huumori ja rohkema gorega. Price näeb ka veel üsna kõbus välja ja sobib cryptkeeperiks nagu valatult. Lood oleksid võinud üksteisega ehk ainult paremini haakuda. Sellise kivi viskaks küll heameelega stsenristide kapsaaeda. Raamloo twist ehk "üllatus" oli näiteks liiga otsitud ning kunstliku mekiga. Ka on täiesti alusetu laim kuskil netis tõmmatud paraleelid Loevecrafti loominguga. Neid ei ole ja ärge uskuge vastupidiseid kuulujutte. Igasuguse õuduse ja Lovecrafti vahel ei saa päris võrdusmärki tõmmata. Isegi ühegi ta loodud kolli nime ei hõigatud kõva häälega välja. 6/10