Seitsmes Reaktor, HÕFF ja Stalker

HÕFFil käidud! ja peab ütlema, et väga mõnus oli. Aga enne, kui alustan muljetamisega tahaks teha reklaami kahele asjale. Esiteks tuli napilt enne õudusfestivali algust välja uus Reaktor ja teiseks on alanud Stalkeri hääletus. Soovitan mõlemat julgelt uurida. Stalker 2012 hääletusnimekirjad ja -reeglid leiab siit.

Tsiteerides iseennast: Viimasel ajal on ulmeringkondades puhkenud äge arutelu, kas Reaktor on ikkagi parim energiatootmise vahend. Ega see ei tooda lisaks väärt powerile ühtlasi ka liiga palju radioaktiivset saasta, mis võib kohaliku ulme ära rikkuda? Rahustame siinkohal kõiki muretsejaid. Ohutusmeetmed on maailmatasemel ja arenevad aina paremateks. Plahvatusohtu pole - lugege, aprillinumber on teie ees.http://ulmeajakiri.ee/?avaleht

PS: Kui eelmine kuu proovis Reaktori kallal kätt Edasi siis selle kuu kaane on teinud staarfilmiblogija Joonas isiklikult.

Hõffil olevad rahulolevad ulmikud.

Mainimisväärsed filmirežissöörid: Alejandro Jodorowsky (1)

Jodorowsky avastamine on ühtepidi nagu issanda õnnistus, kuid teiselt poolt jällegi parajaks nuhtluseks edaspidisel filmimaailmaga tutvumisel. Ühest küljest pakkuvad Jodorowsky tippfilmid ülipõnevat avastamisrõõmu ja üllatusterohket vaatamist, kuid samas tekib tahtmine ja isu samaväärset kraami vaatama jäädagi ning siis on edaspidised pettumused kindlustatud. Ja pettumusi leiab ka Jodorowsky enda filmiograafiast.

Kui sa oled mõtlev inimene (Homo sapiens sapiens) ja vähegi huvitatud „huvitavatest“ filmidest siis ei ole ette kujutatav, et vähemalt kaks Jodorowsky filmi („El Topo“, „Holy Mountain“) võiksid sind külmaks jätta. See ei tähenda, et tema filmid peavad kindlasti 100%-liselt meeldima, kuid ajurakud võiks natuke tööd ja varasemad tõekspidamised vähemalt kergelt riivatud saada küll. Kui lisaks eelnevale oled ka horrorisõber võid vaatamisnimekirja lisada veel ühe kohustusliku filmimaterjali („Santa Sangre“).

Paljude sümbolistlike ja sürrealistlike lavastajate teoste märkimisväärsus piirdubki tihti sellega, et nende filmid on „sümbolistlikud“ (uuh, kõrgkunst) ja „sügavamõttelised“ (uuh, mõistetamatu, järelikult intelligentne), kuid kainelt hinnates suhteliselt igavad, et mitte öelda mõttetud ajaraiskamised pseudoprobleemide teemal. Jodorowsky paremate päevade linateosed on oma sümbolite maailmas lisaks kõigele muule ka meelelahutuslikud, tempokad, tõepoolest huvitavad ja vahet pidamata üllatusi pakkuvad. Sellist kokteili ei kohta just tihti ja kui aus olla siis ei olegi seni midagi võrdväärset silma jäänud (kuigi otsingud on olnud meeleheitlikud: Bunuel, Zulawski, Greenaway, Fellini jne). Võibolla üksikud Hongkongi ja Jaapani filmitööstuse kurioosumid on vähegi võrreldavad.

Need kes Jodorowsky kõrval soovitavad sarnaste filmidena näiteks Federico Fellini teoseid on lootusetult eksiteel. Fellini (ja teiste sarnaste „sürrealistide“) filmid on tihti staatilised, üllatustevaesed ja justnimelt „niiöelda“ sügavamõttelised (raisatakse 3 tundi filmilinti sellele, et näidata, kuidas keskeakriisis filmilavastajal on igav ja ta vaevleb ideedepuuduse käes...). Tuntumatest režissööridest oleks David Lynch võibolla parem võrdlus ja soovitus, kuid ka see ei ole päris täpne. Lynchi teosed on reeglina aeglasema tempo ja mitte niivõrd sürrealismi (kuigi on ka seda) vaid müstikasse kalduvad. Lynchi puhul jääbki palju tihti mõistetamatuks, ent Jodorwosky oskab oma fantastilisi mõttelende ka arusaadavalt esitada ja reeglina ka selgitada/põhjendada (muidugi väikeste eranditega). Ise soovitan ligilähedaselt samaväärsena hoopis tsehhi animatsioonimeistri Jan Svankmajeri filme, näiteks "Conspirators of Pleasure" (1996) aga ka tema savianimatsioone („Food“, 1993) ja varajasi lühifilme („Flat“, 1968).

Järgmisel korral juba Jodorowsky filmidest eraldi, neid ei ole õnneks (kahjuks) liiga palju ning jõuab üksipulgi ette võtta küll.

Kärbs

HÕFFi plaanid

Nii, Hõffi ajakava on suurelt kodulehel üleval ja võib hakata juba plaane koostama.

Tundub, et kõige rohkem jutlemiseks vaba aega on just reedel, peale avafilmiks olevat "Raudtaevast". "Hiidämblikke" ma teistkorda vaadata ei viitsi ja "Salo" jätan teadlikult vahele (ei ole suuremat huvi  natsi-snuffi vastu). Päeva suurim dilemma on õhtu lõpufilmiga. Kas vaadata "Soerdeid" või siis "Vaginaalset holocausti"? arvan, et seda uurib jooksvalt. Vastaval siist tujule ning ärajoodud õlu kogusele.

(positiivne, et välikino enam ei teha, kuradi külm oli ikka seal varemetes vaadata brr...ja külmarohi hakkas ka ülemäära ägedalt pähe peale pikka autosõitu)


PS: SUUR JA VÄIKE PANDA võib mõnele küll õudusfilm olla, teisele lausa gorest nõretav vägivallateos...aga ise jätan ta ka vahele...


Laupäev tundub tulevat järjest igasugust head manti juba lõunast saati. Isegi kui päeva esimene film "Varjutus" vahele jätta siis "Eesti ulmefilme" tahaks kindlasti vaadata. Kohati kipuvad huvitavad filmid ka kattuma, mis valmistab tiba meelehärmi. Tõenäoliselt ei viitsi ma vaadata uuesti "Madude oru neeudst" samas Robocopi kaeks suurelt ekraanilt ära küll. Seega jätan tõenäoliselt Manborgi vahele (või vaatan seda ainult poolepeale) ning siban teise saali edasi. Õhtu lõpetan Surnukahvatuga (puhtalt selle pärast, et tegijateks samad, kes Inside loonud). Metamorfoosi vaatan siis kunagi teises ajas ja kohas

PS: Kui laupäeva hommikul taas mereäärne grill aset leiab siis pean Varjutise ikkagi vahele jätma.

Tundub, et korraldajad on traditsioonilise riidekapi mõõtudega aftekabaari hüljanud ja peod toimuvad õhtuti miskis müstilises "Vana vaksali" nimelises kohas. Eks vaatame üle, kui tegemist ruumikama kohaga siis polegi seekord enam vaja mööda linna tormata ja normaalseid ja avatud baare otsida.

Pühapäeval kavatsen enne tagasisõitu kõik kolm filmi järjest ära kaeda (kui muidugi tervist ja elektrienergiat kinos jagub).

Il Tuo vizio è una stanza chiusa e solo io ne ho la chiave AKA Your Vice Is a Closed Room and Only I Have the Key (1972)

Mustvalgete või hallide tegelaskujudega filmid pole head, see on selge igale filmisõbrale. Samas pole mõnusad ka üdini mustad filmid. Näiteks nagu praegune. Kogu filmi peale pole mitte ainustki sümpaatset tegelast, kellega samastuda või kelle suhtes empaatiat tunda. Peategelane oli naisepeksjast alkohoolik, tema kaasa hüsteerikust loomapiinaja ning neid külastav sugulane hipist nümfomaan ja kasuahne väike libu. Võta üks ja viska teist.

Seega pole imestada, et pool filmi tundsin üsnagi selget tüdimust ja isegi õrna vastumeelsust edasivaatamise suhtes. Sellest hetkest alates kui film hakkas E. A. Poe "Musta kassi" suunas tüürima kerkis aga huvi taas ja lõpplahendus oli küll etteaimatav aga väga hea.

Kass see on ikka üks salapärane elukas, tema juba oma kiusajale kättemaksmata ei jäta. 7/10

La Residencia (1969)

Paheliste tütarlastekooli karmil emandal on probleem, tema poeg hakkab nimelt puberteeti jõudma. Samas ei taha armastav ema midagi kuuldagi sellest, et pojuke halbade tüdrukutega tegemist teeks. Segadust külvab ka kooli saabunud uus tüdruk, kes koheselt suudab kõigiga tülli minna ja no loomulikult hakkavad peatselt ka tüdrukud koolist salapäraselt kaduma.

Ei saa halba öelda - ei saa ka kiita. Vaadatav aga teema teravus on praeguseks juba nüristunud ega lõiganud aju sama vahedalt kui tegi seda ehk väljatuleku aastal. Tiba pinget ja ka giallo räpasust suutis siiski pakkuda seega kokkuvõtteks väga halvasti ei hindaks. Vaadata soovitaks siiski vaid hardcore õudusfännidel, kes tahavad oma lemmikuima filmizanri olulisemad teosed ära vaadata. 6/10