Roman Holiday (1953)

Noor printsess on sunnitud enda euroopa reisil kohtuma vaid poliitikutega, andma intervjuusid ning tantsima õhtul koledate vanameestega. Neiul aga hormoonid möllavad ja pigem kisub teda ballisaali akende taga pidutseva pööbli sekka. Ühel õhtul võtabki ta kätte ja põgeneb. Linnas eksib ta aga kiirelt ära ja jääb (enne põgenemist arstilt saadud rahustite mõjul) tänavale magama. Möödajalutanud Ameerika ajakirjanikul hakkab, esmapilgul kas poolearulisest või siis liig purjus, neiust kahju ja võtab ta koju kaasa. Hommikul tunneb mees kiirelt ära kes salapärane öine külaline on ning haistab võimalust asjast suurt kasu lõigata ja sensatsiooniline artikkel kirjutada

Onu Kalver lubas vaatama hakates sellele filmile hindeks ühe panna kui sealt koorub klisheelik tuhkatriinu lugu kus, kuningatütrega  kohtunud noormees lõpuks ka ise printsiks osutub. Filmitegijatel oli aga õnneks oidu seda maamiini vältida. Ei keeratud süzeed samas ka südandlõhestavaks draamaks ja Roomas toimunu jäi mõlemale poolele kergeks nädalavahetuse seikluseks mille üle pikalt südant valutama ei jäädud.

See oli nüüd filmi hea pool, nüüd ka mõned miinused. Mis puutub näitlejatesse siis Audrey Hepburn kohta pole mul üht halba sõna, kuid ameeriklane Gregory Peck oli justkui graniidist tahutud menhir. Mees tundus lustlike ja elavaloomuliste Itaalaste kõrval just täpselt sama elav kui kivirahn. Ennem hakkaks graniitsammas nutma kui ta mõnd emotsiooni ilmutaks. Pea-aegu nagu “Classically trained actor” “Monkey dust”ist. Kahtlustasime Kalveriga vahepeal, et ehk on tegemist salapedega. Kuidas siis saab üks mees ilusa neiu kõrval sedavõrd tundetu olla ning kogu aja vaid artiklist ja rahast mõelda. Lõpus muidugi mees sulab kuid ka see ei tundu usutav vaid pigem meelevaldselt stsenaariumi kirjutatud kohustuslik sündmuste pööre. Ma olen täiesti kindle, et reaalsetes tingimustes oleks Joe lõpuni välja läinud ning enda viis tonni honorari ka tasku pistnud.

Komöödiat oli kahe tunnise filmi kohta ka liig vähe, rohkem rõhuti Rooma vaatamisväärsustele ja kergele romantikale kui heale huumorile. Mõnes kohas muiata sai, kuid laginaga naerma ajas kogu selle aja jooksul ehk vaid nii korra, ja seegi vist oli tingitud rohkem onu Kalveri lisatud kommentaarist kui toimunud situatsioonist endast.

Selline neutraalne vana komöödia on arvatavasti hea valik mida vaadata neiuga, kellega äsja tutvutud ning kelle maitseelistused pole veel teada. Kõrvale tasuks juua veini või õlut. Kangeid jooke tasuks vältida sest magamajäämise oht on liiga suur.6/10

Ah põrgusse, 50nendate Rooma oli ikka neetult ilus, ei kahetse antud hinnet.

Born Invincible (1978)

Petka saadetakse Jaapanisse kogemusi vahetama. Kui ta tagasi tuleb, räägib ta Tsapajevile, et õppis seal karated. Tsapajev palub endale selgitada, mismoodi see karate käib. Petka võtab raudkangi ja virutab sellega Tsapajevile neerudesse. Uiii kole valus on ulub Tsapajev. Mis sa hull teed. Mille peale Petka muheleb: "Näed vot nii kõvasti raisad löövadki ainult, et käega".

See nali tuli meile Onu Kalveriga käesolevat löömafilmi vaadates korduvalt meelde. Mis sa muud ikka oskad kommentaariks öelda kui film algab stseeniga kus üht noormeest treeningu eesmärgil ogaliste nuiadega munadesse pekstakse.

Tõsi, nii karme ekstreemsusi ekraanil rohkem ei näidatud, kuid tobenaljakaid võitlusi ning dialooge jagub see-eest küllaga lõpuni välja. Eriti mõnus oli, et Kannaga näkku peksmist ilustasid mitmed maagilised elemendid. Pahal mehel oli näiteks kogu kehapinna kohta vaid üks imetilluke nõrk koht - ülejäänu oli tugev kui teras.  Valgusejõudude poolel võitlev noormees suutis aga suuga teraskuule tulistada. Ühesõnaga lobe õllekõrvane vaatamine. Sobib tõenäoliselt mõne väiksema ja huumorisoont omava seltskonna puhul "tapeediks" panna. Objektiiv-subjektiivne koondhinne 6/10

Spetsiaalne kiitus läheb tundmatule seltsimehele kes filmi ingliskeelde dubleeris. Esiteks see suurepärane kõmisev naer ning teiseks oli piiksuv hääl, millega ta üritas peapaha isikupärasemaks, muuta fantastiliselt naljakas. Naersime koos Kalveriga pisarateni iga kord kui see mees mõne repliigi poetas. Kirikukoori kastraat oleks ka neid häälepaelu kadestanud.

Mis tarbeks vaskmõõgale need rõmgad olid külge monteeritud

Liigne karvakasv on ninjade igivana vaenlane

Ära kuram kisu habemest...

Mitte idamaade polka vaid meister valmistub võitluseks

Samal ajal kui kahvanäod palehigis revolvrit leiutasid...

Päris ehtne haldjas

Leitud kassipoeg!

Sõitsime pühapäeval (5 sept) BöfPöfilt Tartu poole tagasi: mina, Jaanus, Kalver ja Mannu. Jõime tasapisi õlut ja tegime aeg-ajalt suitsupeatusi. Ühes viimases,umbes 20 kilomeetrit enne Tartut, Tabivere kandis olevas peatuses nimega Tormimäe? (päris 100 prossa kindel pole) jooksis meie juurde teele väike mustavalgekirju kassipoeg. Vanuselt olla umbes paarikuune. Kassipoeg oli julge, tormates kohe auto ratta alla ja ei teinud Mannu süles istudes teist nägugi. Meile tundus kahtlane, et nii väike kiisu niimoodi tee peal uitab. Lähimast hoovist kostus koera haukumist, suur lõukoer lippas aias vabalt ringi ja kassi sinna sokutada ei olnud küll südant, nagu ka teda lihtsalt tee äärde maha jätta. Niisiis ristisime olendi Adolfiks (lähemal uurimisel aga on tekkinud kahtlusi soos) ja võtsime loomakese endaga kaasa. Hetkel elutseb ta minu juures. Kes kassikese ära tunneb, temast puudust tunneb või lihtsalt toredat lustlikku julget energilist ja  puhtust armastavat (oskas kohe õigesse kohta häda teha) kiisut endale tahab (üürikorter pole kassi pidamiseks parim koht), võtke ühendust fullmetalmetsavana@gmail.com aadressil.

Teine üleliiduline filmiblogijate kokkutulek

Hommikul tabasid Tartu meeskonda esiti mitmed tagasilöögid. Poes läks näiteks liiga pikalt ja mul jäid maha Jaile suitsud (mille tõttu meie köögigeisha esiti üsna pahur oli). Kalveri GPS näitas kohati aiateibaid ja teed olid järjest remondis. Seetõttu tuli majaomanikuga kokkusaamise aega korduvalt edasi lükata, kuni viimane lihtsalt käega lõi, häärberi võtme meie jaoks kohalikku baari jättis ja Tallinna tööle tagasi kihutas.

Vihma tibutas kah trööstitult ning kuulata oli taustaks vaid "Code One"'i nimelise bändi kassetti. Mis plärises-kumises võikalt, justkui tuleks helid roostes paraski põhjast.

Mannu ja Jaanus üritavad auto salongis palli mängides pöffiliste tuju tõsta ning ühtlasi teha laupäevaseks mänguks sooja.

MIIIS TÄHENDAB ISA PJOTR EI TULEG!! MIS KURADI KIRIKUPÜHAD JA PAASTUAEG!!!

Metsavana eriti trendika ämbriga kaevul vett ammutamas

Kinosaal, mis muudaks ka PÖFFi korraldajad kadedaks

Kohale jõudes ja Neeme mõisa üle vaadates hakkas aga tuju raketina kerkima. Koht oli märksa muljetavaldavam, kui oleks arvata osanud. Tube ning voodikohti jagus ohtralt ja kolmanda korruse katusealune tundus justkui filmivaatamise tarvis loodud. Kui aga Kalver pliidi alla tule ka tegi ning kohvivesi keema läks, kadusid äng ja sügiskaamos täiesti.

Ilmaolude tõttu jäi muruniitmine ära ning kogu rõhk tuli panna hoopis kohalike küttekollete tõmbama saamisele

Jaile pitsat meisterdamas

Osad õlled külmkappi...teised endale sisse. Kinonurk sai püsti ja ahjust ilmus nähtavale ka Jaile imemaitsev pizza, mille esimene plaaditäis praktiliselt hingati juuresviibijate poolt sisse. Varsti saabusid ka Lauri, Trash, Parakas, Joonas, Adi ning Tarts ja lahti läks üleüldine vennastumine, Trashi DVDde pärast kaklemine, viina mekkimine ja Stoner ning Funeral Doomi kuulamine.

Õhtu edenedes jõudsime suurema pundiga külastada ka kohalikku Vana kala nimelist baari, suruda seal baarmanile peale oma musamaitset, mekkida ohtralt lahjemaid-kangemaid vägijooke ning mina ja Kalver vestlesime Joonasega blonginduse mustast olevikust ja helgest tulevikust.

Tagasi baaslaagrisse saamist mina ei mäleta. Pilt tuli tagasi ette alles laupäeval pisut enne lõunat maitsvate koogilõhnade ja köögist kostva jutuvada peale. Käis parasjagu Jaile sõbralik nöökimine tema eelmisel õhtul leitud suure armastuse teemal ning Trashi ümberveenmine, et ta ikka edasi koha peale jääks. Kahjuks langesid kõik meelitused viljatule pinnasele ning tallinnlaste põhimeeskond lahkus.

Ove mekkimas Metsavana eripruuli

Veidi veel vegeteerinud ja pead parandunud, suundusime uuesti kohalikku kõrtsi, kus näljasemad vitsutasid suppi, praadi ja mekkisid jäätisekokteile. Kehakinnituse järel algas matk eesmärgiga vallutada Ihasalu poolsaare tipp. Tipp sai vallutatud edukalt, julgemad ronisid ka kõik tornid läbi ning Ove üritas minu veinist julgust saanuna taamal kumavate saarekesteni välja jalutada, see tal küll kahjuks ebaõnnestus.

Vanamees ja meri ehk tõeline ugri-doom

Edasise õhtu suhtes tegin ise aga kahjuks väikese valearvestuse. Selle asemel, et targalt Jaile makaronipläusti vitsutada ning tunnine siesta maha pidada, keerasin koos kamraad Tartsuga pudeli-kaks viina kerre ning vajusin sügavasse unenägudeta unne, millest ärkasin alles öö hakul, kui valdav enamus blogijaid olid väsimusele alla vandunud ning teki all magusalt norskasid. Istusin siis pisut koos kohaliku (ja jumal teab kust välja ilmunud) kuulsusega nimega Sumin, vaatasin suurelt ekraanilt "Berliini langemist" ning kuulasin mehe mälestusi vene kroonust, kuni uni mu lõpuks teistkordselt ja seekord lõplikult maha murdis.

Kord oli Fletsu all ja Ove peal ning siis jälle vastupidi.

Oli see nüüd seetõttu, et laupäeval sai ohtralt magatud, või siis seepärast, et kohe, kui silmad lahti sain, hakkasin taas õlukasti kallal kangutama, aga pühapäeva hommik polnud üldsegi nii sinine, vaid päris rõõmus ja värvikirev. Pisut rikkus tuju küll eelmiseõhtune varajane ärakustumine ning seega mitmetest põnevatest vestlusringidest ja seiklustest ilmajäämine.

Jaile valmistatud roog (seljanka) maitses taas kord suurepäraselt. Võtsin seda veel purgiga kaasagi ning vitsutasin hiljem salaja Kalveri auto tagaistmel. Igaljuhul koristasime tasapisi maja, naljatlesime ning tegime grupipildi. Kuna ilm ja tuju olid ülevad, siis võtsime kätte ja pidasime viimaks maha ka väljakuulutatud Tallinn-Tartu vahelise jalgpallimatsi. Tartu au kaitsesid Metsavana ning MNC ja Tallinna meeskonnas olid Ove-Jaanus. Kalver kui ainus reaalset jalkamängu kogemust omav blogija panime kohtuniku ametikohustusi täitma.

Esialgu tasavägiselt alanud sõpruskohtumine muutus kiirelt ebameeldivalt vägivaldseks. Tallinlased, eriti Ove, mängisid liiga brutaalselt, mis lõppes MNCle ränga jalavigastusega. Tartlaste moraali tõmbas alla ka asjaolu, et
peaaegu suudeti lüüa pall oma väravasse. Kuidagi suutsin siiski enda piimhappest lõhkevaid jalgu õluga tuimestada ning tallinlaste ägedatele rünnakutele peaaegu lõpuni vastu pidada. Värav tuli ära alles lisaminutitel, kui Ove võttis appi kavala pettemanöövri ja nii lõppes mäng 1:0 seisuga Tallinna kasuks. Meeskonnad vahetasid sõbralikult särke, suruti käppasid ning võeti vastu ükskmeelne otsus asutada hiljem spetsiaalne filmiblogijate jalkameeskond.

Tagasiteel hakkas onu Kalveri pahatahtlik GPS taas jukerdama ning suunas meid läbi paksu padriku ja seenemetsa tupikteele. Aga blogija ei karda raskusi, peale mõningast seeneliste hirmutamist sai õige tee rataste alla ning sai Tartu suunas edasi vurada. Tee peal juhtus tegelikult veel üht-teist. Tartlaste perre ilmus näiteks leidlaps Adolf, aga temast kirjutan tõenäoliselt varsti pikemalt eraldi postis.

Et siis kuidas oli? Hea oli! Mis mind imestama pani, oli Tallinna blogijate vähesus. Kus olid siis kõik need noorblogijad, kes usinalt filme vuhivad kirjutada ? Tuleb välja, et Võrumaale sõita ei viitsita, aga ka Tallinna küljealune on pealinna härradele liiga kauge kant. Hoolimata sellest, et autosid liikus Tallinn - Neeme - Tallinn marsruudil mitmeid ning tudengid said näljase näo ette näitamise peale ka täiesti tasuta sisse ja võisid ohtralt Jaile maitsvat pitsat, makaronipläusti ning supijama näopoolikust sisse ajada. Aga no ise teate. Meil oli tore olla.

Uhh, valmis sain! Raske nagu siili sünnitamine. Tuli tõenäoliselt 9. klassi koolikirjandi "Minu suvi" tasemel ülevaade, aga hetkel veel pea kumiseb õõnsalt ja rohkemaks võimeline pole. Vabandused lugejate ees! Vähemalt said sündmused enam-vähem peas reastatud ning kronoloogilisesse seosesse sõlmitud. Las nüüd teravmeelitsemised ja pisemad faktid lisavad siia ülejäänud üritusel kohalviibinud:)

Onu Soprano filmifestival ehk Transformers: Revenge of the Fallen (2009)

Kurat, mul on ikka hea meel, et ma Trashi (no offence) pealekäimisest hoolimata alla ei andnud ning “Autod muutuvad robotiteks” eksklusiivsärki omale ei muretsenud. Häbi oleks sellist jama promova loosungiga ringi käia, mõni hakkab veel arvama, et mulle meeldivadi sihukesed asjad. Film oli nii näotu ja lame, et raske on kuskilt kinni haarata ning midagi sellest pikemalt kirjutada. Kõige hullem on see, et kui eelnevate OSFF filmide puhul (nt Avatar) oli kulutatud miljonite eest vähemalt mingeid vingeid erieffekte saadud siis Transformers 2 kujutas endast mingit segast sagimist. Kurat, kui tehakse film, kus sisu asemel on märul siis võiks vähemalt selle märuli kvaliteedile rõhku panna. Ekraanil toimuv oli kohati aga nii kiire ja hüplev, et mul kadus igasugune huvi selle vastu ning mida lõpupoole seda enam lõõpisime hoopis Jaanuse, ning veidi enne filmi algust saabunud parajalt auruall oleva Ivariga, üksteise kallal. Transformers polnud isegi mitte naljakas, näiteks "2012" ja "Wolverine" juures leidsime kaasvaatajatega vähemalt detaile mille üle irvitada. See siin oli aga üks tuim tühi pläust mille poolt tekitatud ainuke emotsioon oli tüdimus. Kuhi kõige valusamaid klisheesid segatud maotute naljadega. Olin päris õnnelik kui see jama viimaks lõppes ning saime keskenduda "Companerose" taustal õllejoomisele. Huvitav mis on juhtunud Michael Bayga. Sisu on ta filmides koguaeg halb olnud aga vähemalt mehe loodud visuaalse poolega on siiani põhjust olnud rahule jääda – näiteks mäletan "The Rock" oli  koolipoisina päris muhe vaatamine. Transformersil polnud aga nägu ega tegu.0/10

Staar end suureks mängimas

Onu Soprano filmifestival ehk 2012 (2009)

“Alles saad millegagi tegelema hakata, kui juba mõni pajatab sulle niisugust lora, et käed langevad iseenesest rüppe.” ütleb Sever Gansovski oma lühijutus «Vincent van Gogh». Film 2012 ei hellita ka vaatajat. Kohe hakkab pihta selline lora, et ei tea kuhu pilku pöörata. Piinlik tsirkus oleks küllap kõige õigem lause millega kogu tegevus kokku võtta. Veniv pläust, mida elavdavad üksikud maailma hävingut kujutavad stseenid. Oleks aga siis need hävingustseenidki köitvad, kuid peategelane kihutab lihtsalt auto-bussi-lennukiga otse edasi samal ajal kui temast paar meetrit tagapool langeb langeb kõik kokku. Punnitatud pisarakiskumist on ka liiga palju. Asja imalust ja rõhuasetusi annab küllap ilmekalt edasi fakt, et filmi kulminatsioonis päästetakse suvaline koeranäru plahvatuste käest samal hetkel kui ümberringi sureb miljoneid inimesi.

Poliitiline korrektsus oli samuti mingis naljakas ülevindi vormis. Kõik valged mehed olid kas veidrikud või kujutatud südametute mölakatena. Asepresidendi arusaadavat muret inimkonna säilumise pärast esitatakse kui julmust ning hoolimatust. Neegrid on samas heasüdamlikud, hoolivad täitsapoisid kes armastavad kõiki maailma rahvaid südamest ning valmis viskuma kõhklemata kõikvõimalikesse eneseohverdustesse. Lisaks oli Ameerika mustanahaline president tõsine supermees, kui kõik valge maja ees passivad kahvanäod said maavärina tagajärjel hetkega surma siis mr president hukkus alles seejärel kui talle lennukikandja pähe prantsatas.

Ma saan aru, et kui filmikompanii tahab raha kokku ajada, siis tuleb sisu kõvasti lihtsustada, et iga tavavaataja ka kinno tuleks. Aga kas peab tõesti süzee koostamisel võtma aluseks "keti kõige nõrgema lüli" ehk mõne Texase kirjaoskamatu puuraiduri ? Kardan, et see film on ka täiesti keskmise mainstream kinosõbra jaoks liiga tühi ja tobe. Soovi kõiges kindla peale minna näitab ka filmi ülesehitus mis justkui õpiku järgi tehtud. Süzheepöörded asetsesid just nende kohtade peal, kus olema peab, ei sekundit varem – ei hiljem.

Kõige hirmutavam, et selle sita autoriks olnud Roland Emmerich on kuulujuttude järgi pandud tulevase Asimovi Asumi triloogia rezisööriks. Seni nähtu alusel tuleb sellest tõenäoliselt "Idependence Day" või "The Day After Tomorrow" stiilis odav efektirohke madin nooremale koolieale.  Teadusliku ulmefilmi asemel pannakse rõhk plahvatustele, Hari Seldonist saab neeger ning keset filmi lastalse pool tundi vältava stseeni jooksul Trantor õhku. Kas tõesti pole miski enam püha. 1/10

Miljardite eest ehitatud laevadel peatab suvaline tellis veekindlad uksed mis peaksid tuhandeid tonne survele vastu pidama, mkey. Muide ise oleks väikse vimkana sisse visanud ka Marsi tagaküljelt hävivat maad pikkade nägude vahtivad Natsid ning kuskil kilomeetri sügavusel mäe all tantsu löövad Mu preestrid.