Body Melt (1993)

Selline veider film, kus keskset tegelast polegi. Lugu ise on ühest idufirmast, kes üritab imeravimiga rikkaks saada. Imeravim aga paneb inimesed hoopis väga fantaasiarikkalt ja goreselt plahvatama, zombiks muutuma jne. Eks see gore visuaalne lopsakus ongi ilmselt filmi peamiseks plussiks ning asjaoluks, miks ma seda mitme "halbade filmide" nimekirjas kohanud. Minule jäi kuidagi liiga sihituks, oleks mingit lugu ka tahtnud.

The Wraith (1986)

 See film on nagu Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas või rullnokkade versioon The Crowst (muide varajasem sellest). Charlie Sheen mängib tüüpi, kelle rullnokkadest, rokkaritest, punkaritest ja redneckidest koosnev segane kamp maha lööb. Õnneks annab jumal talle teise võimaluse ja ka uue auto. Ehk siis Sheen tuleb maapeale tagasi ja hakkab oma mõrvareid ükshaaval surnuks kihutama (kõik mida ta auto puudutab lendab nimelt õhku). Koht kus tegevus toimub on nagu suvaline Lõuna-Eesti küla, üks burksiputka, üks järv ning kogu inbreedidest meestekamba peale üks tüdruk, kes pole veel linna pagenud. Lisaks saame siit filmist teada, et punkarid lasevad endale nitrovärvi ninna ja et tõelised mehed võtavad enne söömist burksi vahelt salatilehe ära. Minule on vähemalt nüüd selge, et mis ajast Sheeni kokaiinisõltuvus algas.

Metalstorm: The Destruction of Jared-Syn (1983)

See on alati hea märk, kui postapo filmi peategelasel on filmi alguses kaenlaalused razeeritud ning põhipaha kostüüm on kokku pandud seksi ja mänguasjapoe garderoobi kombineerides. Annab kohe tugeva vihje, et tegemist on kindlasti väga halva filmiga. Ehk siis kristallidega varustatud mehed rallivad ringi mööda mingit postapo-fantasyt. Olemas on tehnoshamaan, elektrideemonid (keda saab lühisesse ajada) ning isegi õilsad kübernomaadid, kes tunduvad olevat liiga kaua isekeskis insesti harrastanud. Ära tuleb veel märkida, et kõik autod meenutavad ratastel välipeldikuid, ning aegajalt ründavad maa alt käpikunukud. Mis seal filmis täpselt lõpuks toimus ma aru ei saanudki. Aga lõbus oli vaadata.

From Dusk Till Dawn 3: The Hangman's Daughter (1999)

Naljakas lugu aga sedasorti filmide puhul kipub just kolmas osa olema selgelt teisest osast parem. Igaljuhul ma pole 4,8/10 hindega küll sugugi rahul. Tegemist on väga korraliku westerniga ning Ambrose Bierce keskne tegelaskuju lisab filmile originaalsust ja sisu ning lugu läks kenasti kokku ka tema kadumise teooriatega. Ainus mis filmi ära rikub on tüütu lõpumadin, see kordab peaaegu üks-ühele esimese filmi oma ja on hoolimata enda punnitatud goresuselt ja kiiruselt igav ning tobe.

Kel huvi võib lugeda Reaktorist ka Bierce ulmejuttu

Bad News Tour (1982)

Tegelen nüüd natuke pühaduserüvetusega ja ütlen, et minuarust on "Spina tap" igav. Bad news tour teeb sama aga minuarust palju elulisemalt, pöörasemalt ja ehedamalt. Erinevalt Spinal tapist tulid mulle vaadates mõned päriselust pärit tuttavad või bändimehed kohe silme ette. Võibolla muidugi oli Bad news rohkem meile lähemal ajastus ning aegruumis? Adrian Edmondson ja Rik Mayall on muidugi täiendavaks boonuseks. Need kaks meest annavad ka filmile ta ainsa miinuse, kuna toovad bändile liiga pungiliku tooni juurde ja asi kisub heavy metalist kohati liiga kaugele. Aga tõesti suurepärane komöödia. More Bad News (1988) jääb natuke nõrgemaks aga väga häid kohti on sealgi. Nt kuidas nad on saanud Lemmy oma bändi sõimama.

Silent Trigger (1996)

B filmizanri puhul on üks hea asi - see on tehniliselt surematu. B film ei sõltu nimelt ühestki moevoolust või ajastust vaid tuleb ikka puhtalt inimlikkust lollusest, mis on hävimatu ning aegumatu väärust. Ikka ja jälle ilmub välja uusi ambitsioonikaid lavastajaid, kes tahavad teha midagi nende arust nõnda hiiglaslikku, et kõik klassika kahvatub. Välja kukub aga nagu alati. Võttemeeskonnal on olnud ambitsioonikas plaan teha ülistiilne ja natuke ka diip põnevik snaipritest, kes

kuskil pooleldi ehitatud pilvelõhkujas sihtmärki ootavad. Välja aga on kukkunud justkui veider fetishfilm, mis on visuaalilt nagu the Crow kombineeritud 90nendate porno ja pühaliku kirikumuusikaga. Maja ise tundub seejuures olevat justkui mingi illuminaatide peakorter, mida on valvama pandud maailma kõige stereotüüpsem redneck 80nendatest.

Tõsiselt, kui see vend suudaks veel rohkem klisheelik olla siis hakkaksid telekate ekraanid juba mõranema. Minu rõõmuks kujunes sellest vahvast sitapeast üks põhipahasid ja olin siiralt kurb kui ta oma otsa leidis. Kuna nii oli ilmselt "diibim", siis toimuvat vaatajale väga ei selgitata. Lisaks lundgrenile, redneckile ja tema tsikile (keda tunduvad vägistamiskatsed üles kütvat), sahkerdavad majas veel mitu meeskonda palgamõrvareid ja varusnaipreid. Lungren tundub suurem osa aega tegelevat eneda kolleegide tapmisega, kui eesmärgiga. Ma olen küll kogenud halbade filmide vaataja aga isegi minul on seda filmi raske kuskile liigitada või talle mingit hinnangut anda. Arthouse redneckidega oleks ilmselt kõige täpsem kirjeldus.

Kill or Be Killed (1980)

Ma pole ikka tükk aega midagi nii vaimustavalt halba näinud. Põhimõtteliselt siis lugu sellest, kuidas üks vana natsikindral (kes, meenutab Sean Connery nooremat venda ja kuuleb aegajalt Hitlerit endaga kõnelemas) otsustab teha Lõuna Aafrikas maailma esimese karate olümpiamängud. Õnnetuseks aga ei taha tema parim karate-tsempion sellest kuuldagi. Võtab pruudi ja põgeneb luidete vahele. Nats laseb karateemehe tüdruku röövida ja edasi järgneb loomulikult suurtes kogustes sitta võitust.

Kogu filmi parimaks tegelaseks on kahtlemata bakenbardidega Tyrion Lannisteri meenutav kääbus, kes töötab natsi parema käena. Selle mehikesega saab koguaeg nalja. Küll ta räägib enda parimaks sõbraks oleva käpiknukuga, küll ta käib karate olümpiale rednecke värbamas või siis vigurdab niisama. Plussina tasub esile tuua veel ka uskumatult psühhedeelist helitausta. Julgen soovitada, aga ainult neile, kellel jumala poolt kõvasti halbade filmide ja huumorisoolikat antud.

Enter the Ninja (1981)

Hakkasin vaatama puhtalt Franco Nero pärast. Mulle on ta westernid (Companeros, Django, Mannaja, Specialist, Keome jne) alati meeldinud. Miks mitte vaadata kuidas ninjana hakkama saab.
Igaljuhul Franco Nero on siis algaja ninja, kes just värskelt ninjatunnistuse kätte saanud ja otsustab külastada enda väikemõistnikust lahingukaaslast. Mõisas on aga kord käest ära ja sealset rahvast terroriseerib konkskäega saksa aktsendiga härjapõlvlane. Mõisnik ise on loomulikult suures masenduses ja ainus mis veel talle elus lohutust pakub on kukevõitlus. Kääbuse paikapanek pole noorele ninjale raske aga kõige taga on muidugi veelgi suurem, rikkam ja kurjem mees, kes palkab endale oma isikliku ninja.

Kohati väga vaimustavalt camp ja kitsh film. Juba ainuüksi kääbusest konksäe eest peaks sellele mingi eriauhinna andma aga värvikaid tegelasi leidub veel. Näiteks on Nero üheks peamiseks abiliseks hõlma alt pornopilte ja krutsifikse müüv parm. Suure korporatsiooni põhipaha armastab vabast ajast leiutada mingit vesibaletti meenutavat asja ning erakordse võimalusena pakutakse näha seda, kuidas käib ühes kurjas korporatsioonis värbamisprotsess. Kohati täiesti jabur aga samas ka cool film.