The Road (2009)

Tunnen end jälle veidrikuna ja hinge poeb kahtlus, kas minus ikka seda tõelist filmifriigi soont on. Vaatasin minagi "The Roadi" ära ja mitte ei saa aru, miks seda teost erinevates allikates nõnda taevani kiidetakse. "The Road" oli minu jaoks veniv postapokalüptiline ugri-doom, konnatakse mööda surnud maakera, kus loodus närtsinud ja isegi päike ei sära enam eredalt, vaid tuhmilt. Õigupoolest ei toimugi midagi nagu. Kohati isegi lubati põnevust, näidates hetkeks mõningaid kurikaelte salku, kuid John Hillcoat'i ja Nick Cave'i arust olid neist märksa huvitavamad aeglased isa-poja vestlused, kus isa õpetab enda poega (kes on, arvestades fakti, et ta on kogu oma teadliku elu kasvanud vaid hävinud maailmas, üllatavalt eluvõõras), seletab midagi valgusest ja kogeb tagasivaateid oma vabasurma läinud naisest. Aegajalt kohtutakse lisaks paari ränduriga ning kõik. Häiris ka see, et kuni lõpuni ei saanud sotti, mis siis juhtus. Oli  siin mängus globaalne soojenemine, taimekaitsevahendite liigpruukimine või Marsilt pärit viirus? Küll aga anti väike signaal, et asi pole lootusetu  ja nii floora kui fauna hakkab tõenäoliselt veel kosuma. Filmis, mille põhiliseks ideeks peaks olema inimeseks jäämine keset maailmalõppu, võiks olla ka rohkem teemakohaseid dilemmasid ja väljakutseid. Siin olid raskeimad küsimused, mis tegelasi valdasid, kas anda pätist neegrile riided tagasi ning anda vanamehenässile purk ube või ei.

Empaatiapomm igal juhul minus jäigi plahvatamata ja diivanipadjad ka nätskeks nutmata. Võib-olla on asi ka selles, et lapsevanema seisuses ma pole olnud, tuumasõja hirmu ei ole pidanud kunagi tundma ja lisaks olin sisse kummutanud mitu head pudelit õlut, mis muutsid kergelt uniseks ning tekitasid terava vajaduse hoopis tempokama meelelahutuse järele. "The Walking Dead'i" koomiks, mida hetkel loen, suudab kordi põnevamalt katastroofijärgset maailmat kujutada ning rohkem emotsioone tekitada. 6/10