Roman Holiday (1953)

Noor printsess on sunnitud enda euroopa reisil kohtuma vaid poliitikutega, andma intervjuusid ning tantsima õhtul koledate vanameestega. Neiul aga hormoonid möllavad ja pigem kisub teda ballisaali akende taga pidutseva pööbli sekka. Ühel õhtul võtabki ta kätte ja põgeneb. Linnas eksib ta aga kiirelt ära ja jääb (enne põgenemist arstilt saadud rahustite mõjul) tänavale magama. Möödajalutanud Ameerika ajakirjanikul hakkab, esmapilgul kas poolearulisest või siis liig purjus, neiust kahju ja võtab ta koju kaasa. Hommikul tunneb mees kiirelt ära kes salapärane öine külaline on ning haistab võimalust asjast suurt kasu lõigata ja sensatsiooniline artikkel kirjutada

Onu Kalver lubas vaatama hakates sellele filmile hindeks ühe panna kui sealt koorub klisheelik tuhkatriinu lugu kus, kuningatütrega  kohtunud noormees lõpuks ka ise printsiks osutub. Filmitegijatel oli aga õnneks oidu seda maamiini vältida. Ei keeratud süzeed samas ka südandlõhestavaks draamaks ja Roomas toimunu jäi mõlemale poolele kergeks nädalavahetuse seikluseks mille üle pikalt südant valutama ei jäädud.

See oli nüüd filmi hea pool, nüüd ka mõned miinused. Mis puutub näitlejatesse siis Audrey Hepburn kohta pole mul üht halba sõna, kuid ameeriklane Gregory Peck oli justkui graniidist tahutud menhir. Mees tundus lustlike ja elavaloomuliste Itaalaste kõrval just täpselt sama elav kui kivirahn. Ennem hakkaks graniitsammas nutma kui ta mõnd emotsiooni ilmutaks. Pea-aegu nagu “Classically trained actor” “Monkey dust”ist. Kahtlustasime Kalveriga vahepeal, et ehk on tegemist salapedega. Kuidas siis saab üks mees ilusa neiu kõrval sedavõrd tundetu olla ning kogu aja vaid artiklist ja rahast mõelda. Lõpus muidugi mees sulab kuid ka see ei tundu usutav vaid pigem meelevaldselt stsenaariumi kirjutatud kohustuslik sündmuste pööre. Ma olen täiesti kindle, et reaalsetes tingimustes oleks Joe lõpuni välja läinud ning enda viis tonni honorari ka tasku pistnud.

Komöödiat oli kahe tunnise filmi kohta ka liig vähe, rohkem rõhuti Rooma vaatamisväärsustele ja kergele romantikale kui heale huumorile. Mõnes kohas muiata sai, kuid laginaga naerma ajas kogu selle aja jooksul ehk vaid nii korra, ja seegi vist oli tingitud rohkem onu Kalveri lisatud kommentaarist kui toimunud situatsioonist endast.

Selline neutraalne vana komöödia on arvatavasti hea valik mida vaadata neiuga, kellega äsja tutvutud ning kelle maitseelistused pole veel teada. Kõrvale tasuks juua veini või õlut. Kangeid jooke tasuks vältida sest magamajäämise oht on liiga suur.6/10

Ah põrgusse, 50nendate Rooma oli ikka neetult ilus, ei kahetse antud hinnet.