Troni raske pärand ehk Tron: Legacy (2010)

Sissejuhatus ja ametlik vabandus:
Kuna ma ei ole originaalset "Troni" näinud, võib järgnev tekst sisaldada mitmesuguseid valearusaamu või muid möödapanekuid.

"Troni" süzeest:
Arvestades, et tegemist on arvutimaailmaga, leidub fantaasiat liiga vähe. Ei mingeid geniaalseid häkkimisi, jooksvalt endale uute lahing-programmide kirjutamisi, metamorfoose, viiruste arsenale jms. On vaid multiplayeri ussimängu meenutav motikavõidusõit, vehitakse mingite helendavate ketastega ja lõpus lennatakse pisut ka digitaalsete reaktiivlennukitega. Kõik! Üllatuseks osutub filmi parimaks osaks selle algus. Vahva oli näiteks, kuidas peategelane omaenda firmasse häkib ja sealt infot pätsab. Meeldis ka vana arcade mängude- saal ning puutetundliku ekraaniga UNIXi tööjaam. Jõudes Troni maailma, käis film minu jaoks terake alla. Kogu neoonsära tagune kõmises õõnsalt. Mis puutub tegelastesse siis ahne baaripidaja kuskil kübermaailma tornis, tundus olevat puhas laen "Matrixist", mis samas ei seganud seda tegelast nautimast. See ärivaistuga AI oli kahtlemata kõige värvikam ja esiletõstmist väärivam tegelaskuju kogu Troni üdini must-valges maailmas. Valitsev üheplaanilisus ja kõigi teiste tegelaste arenemisvõimetus kippus lõpupoole tugevalt häirima. Head olid head, pahad olid väga pahad (ja lisaks ka spetsiaalse värviga märgistatud).

"Troni" visuaal:
Neoon, tohutult neooni, igal pool kõik mis võimalik helendab. Õnn, et tegelased on virtuaalsel kujul ning eksisteerivad vaid bittidena. Suur risk oleks muidu saada äge silmanärvipõletik. Arvestades jällegi, et tegemist kõikvõimsa arvutimaailmaga, siis on see üks ja ainus kogu süsteemi kattev "theme" üsnagi tüütu ja labaselt teostatud.

"Troni" tehniline pool (hoiatus järgnev tekst võib olla liialt tehniline!):
Troni tehnilise poolega on selline lugu, et olles juba hulk aastaid aktiivne sysadmin, on mul raske mitte jääda seda pikemalt analüüsima. Friikidele visati ka juba alguses mahlane kont hambusse. Ehk näidati nii korporatsiooniruumides kui hiljem Flynni keldrilaboris ehedat UNIXi konsooli, kuhu trükiti realistlikke käske. See selleks, et need käsud olid väga primitiivsed nagu "whoami", ps, kill jms. -- ikkagi oli tegemist ehtsa süsteemi ja korrektse käsustikuga, mida, nagu teada, hollywoodi filmides tavapäraselt sageli ei näe. Seega köeti ootused filmi osas pügal kõrgemale. Seda suurem oli pettumus, kui järgnev kompuutermaailm osutus abstraktseks ja lõdvalt läbimõelduks.

Esiteks, mis maailmaga tegu ikkagi oli? See tähendab, kus see maailm asus? Keldrilaboris olevas mainframe'is vaevalt. 80ndate küberarvutid, olgu nad võimsad tahes, poleks seda välja vedanud. Või siiski? Äkki oli tegemist mingi eksperimentaalse kvantarvutiga. Kvantarvuti on ju teadupärast arvutimaailma folklooris justkui Soome sepa loodud "Sampo", kõikvõimas riist, kust igast august putru välja voolab. Midagi seoses kvantidega mainiti vist ka? Ei ole nüüd kindel enam ja filmi ka käepärast pole. Äkki oli tegemist hoopis kuskile all- (või üla)paralleelruumide vahele peidetud energeetilise struktuuriga nagu techotasand oli "Hyperionis"? Segane lugu. Jätame ehk esialgu selle maailma teema kõrvale.

Selge on, et see virtuaalmaailm, kuhu meie kangelane materialiseerub, on silmähtavalt UNIXist inspireeritud operatsioonisüsteem. Programmid sebivad aktiivselt ringi, deemonprogrammid sõeluvad zombistunud protsesse ja hävitavad neid jne. Kuskil on veel sisselogitud userid (vana Flynn) ka, aga need on enamuses tehisintelligentsete programmide poolt maha surutud ja peitu pugenud.

Mis siis Troni maailmaga oli varemalt juhtunud? Minu versioon oleks järgnev: Noor andekas programmeerija (Flynn 1.0) vaimustus liialt igasugustes kelladest-viledest ja kasutajaliidese disainist. Üritas leiutada jalgratast ning lukustas end viimaks uksetaha. Esiteks seadistas ta süsteemile väga karmi tulemüüri. Sellise mis võimaldas algatada ühendusi ainult väljaspoolt teatud kindlast konsoolist. Programmist ei osanud sellest esialgu midagi paha karta sest tema käes olid superuseri õigused. Neid kasutas ta turvalisuse huvides läbi wrapperi (sudo analoog), milleks oli üks tema AI nimega Tron. Õnnetuseks lõi ta veel ühe AI nimega CLU. Viimane oli aga lohakalt programmeeritud ja liiga suurte õigustega. CLU eesmärgiks oli luua ideaalne süsteem. Selles ülesandes jäi talle palgina risti jalgu kasutaja Flynn ise. Samas CLU enda õigustes ei saanud midagi Flynnile ja tema protsessi(de)le teha. Õnnetuseks oli ta aga piisaval priviligeeritud selleks, et rünnata Troni. Mida ta lõpuks tegigi eesmärgiga haarata võim süsteemi üle.

Root õiguste saamise käigus kahjustas ta oma rohmaka exploitimisega aga Troni protsessi püsivalt, muutis selle põhimõtteliselt zombiks, kes oli edaspidi suuteline käsu peale vaid teisi protsesse termineerima. Flynn kaotas võimaluse minna administraatori õigustesse (ja võtta see neetud tulemüür maha). Misjärel ta läks kuskile kaugemasse-kõrgemasse mälusoppi peitu. CLU keskendus edaspidi maailma puhastamisele, ehk hakkas kinniseks muutunud süsteemi igasuguseid programme ja vidinaid valimatult juurde genereerima. AIde jaoks näiteks programeeriti hulk üliprimitiivseid 80ndate videomängudest inspireeritud ARCADE mänge, et nad igavusest coret ei hakkaks dumpima ning kõik võõrad, tont teab kust algatatud protsessid genotsideeriti-termineeriti halastamatult.

CLU leidis aga peale mingi aja (20 aastat) möödumist tulemüüris augu, mida kasutas e-maili väljasaatmiseks ja meelitas nii süsteemi noore Flynni. Viimane logis konsoolilt virtuaali sisse ja tõmbas sedasi läbi müüri müraki lahti uue ühenduse (VPN tunneli analoogi?). Tunneliga oli aga kohe kaks konksu. Esiteks oli selle TTL (time to live) madal ja teiseks oli ligipääsuõigus selle liikumiseks vaid Flynnil. Seetõttu on CLUl limiteeritult aega, et saada endale õigused materiaalsesse maailma murdmiseks ning Flynnil ja ta pojal tuleb samuti kiirustada, et mitte teist korda lukutaha jääda.

Filmi edasi arenedes puhkes meil Mardiga igaljuhul alljärgnev dialoog:

Mina: Miks noor Flynn raiskab aega enda kaaslaste (isa ja üks Ai neiu) päästmisele ?
Marty: Ma raiskaks ka aega sellele
Mina: Tormaku vpn tunnelisse, hüpaku teispool välja, trükkigu ps -aux | grep clu, vaadaku mis ta PID on ja tehku sellele kill -9.
Marty: Kui ma oleks ka seal süsteemis, kas sa jätaksid mu tõesti maha ? äkki ma saan niikaua surma ?
Mina: Pole hullu, ma taastaks su mõnest vanast backupist.
Marty: Aga siis ma oleksin ju TAAS KAINE!

Hiljem meenus mulle muidugi see, et Flynn kokkuhoidliku programmeerijana kasutas CLU loomisel ära enda mäluaadresse ehk siis hardlinkis mõned enda mäluosad ümber CLU peale. Kahjuks ei arvestanud ta sellega, et deemon, mis tegeleb protsesside killimisega ,ei oska mälus hardlinkidega arvestada ning kustutaks emba-kumba hävitades ka fataalse hulga teist maha. Tõenäoliselt oleks Flynni väljalogimise korral CLU lihtsalt zombistunud, halval juhul aga pagan teab mis teinud (temast sõltus ju hulk protsesse mis ta oli algatanud süsteemi korrashoiuks).

Sedasi arutledes loksub filmis toimuv loogiliselt isegi omale kohale. Muidugi jäävad veel alles küsimused, kuidas materiaalsed objektid liiguvad ebamateriaalsusse ja sealt tagasi sama kergusega, nagu ma login iga päev facebooki. Aga see on juba ilmselge 80ndatest pärineva algupärase filmi mõjutus. Tol ajal võisid kõik arvutiprogrammid vajadusel meie maailma materialiseeruda. Isegi hilisemas "Muruniitjamehes" on see üks tarkvara leivanumber. Ehk läbimõelduse poolest jääb Tron tegelikult üllatuseks "Matrixile" alla, samas pole viimasel ju vaja vedada 80ndate taaka ja sellega enda uut tarkvara ühildavana hoida. Vanad legacy süsteemid on need kõige hullemad, tean omast käest, päriselt ka.

Kas lõpus toimus tuumaplahvatus ?
Võimalik, mingi suurem crach toimus küll, kui Flynn ver1.0 ja Clu kokku põrkusid. Suur bitipilv paiskus õhku ning tõenäoliselt jooksis mitu toda maailmaosa vedavat deemonit põhjalikult kokku.

Mis ma sellest filmist õppisin ?
Arvutiasjandus on filmiloojatele endiselt tume maa, aga mingit progressi on siiski näha. AIsid ei tasu usaldada, mäluga ei tasu programmeerimisel tänapäeval enam koonerdada ja alati tuleb süsteemi jätta endale ka tagauks. Legacy süsteeme tuleks aga aegajalt ka upgradeda ning mitte jätta neid aastakümmneteks keldrinurka tolmu koguma.

Film oleks kahtlemata ühe punkti juurde saanud,kui peategelane oleks taibanud konsooli trükkida käsu "uptime".

Laupäev pinku traileritega

Pinku trailerite kogu suskas mu kämmalde vahele ei keegi muu kui Trash ise. Tõenäoliselt tegi ta seda ühel varasemal Bakal, aga kindel nii väga enam pole. No olgu kuidas oli, tundus see meile Mardiga suurepärane lõõgastav vahepala peale reedeõhtust pikemat filmivaatamist. Hea mõnus algus laupäevale.

Sõime esiteks Tavernas hommikust, astusime mu töö juurest läbi ning veeresime seejärel Elva külje alla ühe me mõlema tuttava poole, kus tervitas suur tühi maja ja Elva kohta üllatavalt soe tuba (+10 kraadi). Mis seal ikka, vedasime puhtaima kättesaadava lina kardinapuu peale ning lükkasime projektori mürisema.

Olles vaadanud elus vaid ühe stiilipuhta Pinku filmi - "S&M Hunter", ootasin  trailerikogumikust koheselt mõistustväänavat fantaasiat, raevukaid perverssusi ning äärmiselt veidraid kostüüme. Seda suurem oli mu üllatus kui tegelikult algas plaat 4-5 üsnagi süütu klipiga, kus mingid naistegängid tülitsesid ning oma väiksekuubikuliste tsiklitega ringi veeresid. Sellised nn "boss girl" filmid.

Mida edasi, seda vägivaldsemaks filmid muidugi läksid. Kui esimestes treilerites seda va punast (loe: verd) polnud üldse, siis järgnevatesse hakkas seda juba siginema. Fantaasialend laperdas aga endiselt väegade madalal ja huumori pidime ise kaasvaatajatega juurde mõtlema (mis polnud raske ülesanne sest tiitreid traileritel polnud ja võis lasta fantaasial lennata selleosas mida parasjagu räägitakse).Mis puutub seksi siis seda pakuti vaid näpuotsaga. Vägistamist see-eest oli korduvalt. Lisaks leidus vähemalt kolmes filmis stseen, kus suguõdede poolt mõne neiu jalgevahele hõõguma aetud ora susati.

Lõpupoole kadus nn "pinku stiil" üldse kuhugi ära. Selle tõrjus kõrvale "Women in prison" žanr, täpsemalt neli Sasori filmi. "Joshuu 701-gô: Sasori" (1972), "Joshuu sasori: Dai-41 zakkyo-bô" (1972) "Joshuu sasori: Kemono-beya" (1973) ja "Joshû sasori: 701-gô urami-bushi" (1973). Kopeerisin need filminimed erilise hoolega siia seetõttu, kuna nende trailerid tõusid ülejäänutest rohkem esile ja tekitasid nii minus kui Mardis suurt huvi. Kui aega ja tervist jagub, siis tõenäoliselt saab mõnest neist edaspidi ka siit blogis lugeda.

Kokkuvõtteks jäi meile selle trailerikogumiku alusel pinkust järgnev ettekujutus:

1. Tõenäoliselt tegutseb seal karismaatilie liidri juhtimise all üks või mitu naistekampa

2. Filmi käigus vägistatakse vähemalt üks gängi naisliige ära ning teisele reeturlikule liikmele topitakse nuustikusse mitmesuguseid tulikuumi raudesemeid

3. Kõige olulisem liiklusvahend on väikesekuubikuline tsikkel, autod on puhtalt rammimiseks.

4. Tulirelvadele eelistatakse terariistu.

5. Titshot käib nagu koduõlu.

6. Jaapani koolitüdrukud korraldavad õppetööst vabal ajal tühermaal isekeskis massikaklusi.

Võib-olla oli midagi veel, aga üldjoontes joonistasid trailerid pinkust ja sellele žanrile omastest elementidest ülaloleva pildi. Ehk on asi ka filmide soliidses eas (enamuses tundusid 1960.-70. vahemikus tehtud) ning tõeline zanri avanemine või läbimurre toimus alles kaheksakümnendatel?

Hinnet sellele nimetule kogumikule mõistetavatel põhjustel ma ei anna. Üldiselt oli päris vaadatav suutäis. Ilusaid värvilisi noorte neidudega täidetud klippe on alati tore vaadata. Eriti veel, kui teiselpool ekraani valitseb korralik arktilne õhustik. Plaati tõenäoliselt rohkem aga vaadata ei kavatse ning võin esimesele kommentaariumis soovi avaldanule lahkelt edasi kinkida.

Peale pinkuga tujutõstmist ning vere kuumaks kütmist võtsin järgmiseks ette veel kord "Mangleri". Nagu arvata oli, tundus see teistkordsel vaatamisel märgatavalt tagasihoidlikum ja oleks mul olnud internet käepärast, siis oleksin enda blogis antud hinnet pisut alandanud. Õhtu kolmandaks filmiks valisin Paranoiaka soovitatud "Shark Skin Man and Peach Hip Girl". Kuna olin selleks ajaks aga juba pugenud vatiteki alla (temperatuur oli hoolimata projektori aktiivsest soojapuhumisest langenud +9 peale), siis vajusin seal soojas otsemaid norinal magama ning ärkasin taas alles filmi lõpuks. Mart, kes kangelaslikult lõpuni vaatas, kommentaaris hiljem, et oli ülemäära pikaks venitatud põnevusmärul, mis oleks võinud pool tundi lühemana isegi päris hea olla.

Pühapäevane pohmapitsa Mardi ja Metsavana moodi. Retsept: võta kõige odavam poepitsa, kata see paksult juustuga, lase ahjus kõrbema minna ning serveerides vala üle pudelitäie vürtsika aasia tõugu kastmega.

U47 - Kapitänleutnant Prien (1958)

Film,  mis on sakslaste endi poolt tehtud ja mille tegevus põhineb ühe nende reaalse sõjakangelase (ja allveelaevniku) elulool, kõlab nagu kindlapeale minek ? Vähemalt minule kõlas küll. Olin vist liiga pimestatud paarist teisest saksa sõjafilmist, nagu näiteks "Sild", mida olen viimasel ajal näinud.

Käesolev film osutus aga läbinisti nõrgaks. Tundus, et iga nüanss või detail oli tehtud maksimaalselt valesti. Prien oli reaalselt teistsugune, allveesõja taktika oli reaalselt teistusugune. Montaaz oli vilets. Tegelased olid näotud ning üheplaanilised, sisse oli veetud mingit juuditeemat jne. Kogu kinopilt oli kokkuvõtteks hea ainult ühes asjas - allveelaevas. Vähemalt see oli realistlik. Kõik muu selle ümber aga pani siiralt hämmelduma.

Näiteks mida põrgut mõtlesid filmitegijad kui nad panid ALLVEELAEVA ründama kogu filmi jooksul ainult veepeal. Ma saan aru, et Das Boodis tegi ka U-96 oma raamatu kõige edukama rünnaku kaubalaevade vastu veepinnal. AGA ta hiilis ligidale pimeduse varjus ning peale rünnakut vupsas kohe tuhatnelja nii sügavale kui sai ja kogu meeskond ei julgenud peerugi lasta. Sellest hoolimata kostitati neid tundide viisi süvaveepommidega. Siin filmis aga sõideti julgelt kohale, lasti paar torpeedot. Laeti seejärel moepärast ka kaks teist aparaati ära. Tulistati veel torpeedosid. Sukelduti, tuldi kohe samas uuesti veepeale (ja seda otse sõjalaevade ninaees ning laskeraadiuses) ja purjetati võidukalt Kieli tagasi. Kordagi ei jäänud muljet, et keegi ÜLDSE üritas Prieni laev kuidagigi rünnata või neid mittemingisugunegi oht retkel varitses. Seetõttu oli natuke humoorikas vaadata ka Prieni koduseid stseene kus allveeässa proua mehel kraeküljes rippus ning hüsteeriliselt palus, et ta lahingust elusalt tagasi tuleks. Rumaluke, see allveelaev oleks uppunud vaid siis kui meeskond oleks iseendid torpedeerinud või laevapõhja augu raiunud. Täiesti uskumatu kuidas natsid said sõja kaotada kui neil oli Prien ja tema imelaev, äkki see kõigele lisaks lendas veel ka.

Üleüldse jäid kõik lahingud ja stseenid poolikuks. Iga sõjakäik lõppes justkui noaga lõigatult misjärel näidati võidukat kaptenit taas mõnd autasu, käepigistust või õlalepatsutust saamas. Ka filmi lõpp jäeti kohmakalt õhku rippuma. Klõps kääridega ja tiitrid veerema. Isegi hiljuti vaadatud (ja aastakäigult varasem) "Destination Tokyo" suutis paremaid emitsoone tekitada. Seal oli vähemalt montaaz ja kaameratöö tasemel ning mõned stseenid tõepoolest pingelised. Prienil polnud aga ei nägu ega tegu. Ei soovita vaadata. 3/10

PS: Suured tänud Cochranele, kes sellele jamale viitsis sünkroontõlget teha. Katsun teinekord parema filmi muretseda.