Sõbrad ma mahun teile taskusse

Käisin siis ka võimsa Tartu Tasku suurejoonelises kobar-kinos Hellboy'd vaatamas. Tuleb tunnistada ,et mulje pole just parim. Esiteks oli sinna rõvedalt raske ja keeruline saada. Ma kõndisin praktiliselt ringi ümber selle röögatu klaasist kobaka enne kui avastasin ,et bussijaama siseõuest nukatagant pääseb sisse. Täpsemalt, seda seletas mulle turvamees. Lisaks tuli veel majasiseselt seigelda mööda koridore ja liftigagi sõita enne kui kino ülesleidsin. Alguses arvasin ,et olen vales kohas - pakuti küll müüa ohtralt pitsasid, popkorni, karastusjooke aga ei kusagil kassat. Uurisin siit ja sealt ning lõpuks küsisin piletikontrollörilt. Selgus ,et pileteid saab ikka porkorni letist. Seadsin siis end ka pikka sappa, kusjuures ma olin ainus loll kes pileteid soovis osta. Saba muudkui venis, aeg seansi alguseni lähenes ja hakkasin juba kartma ,et seekord jääbki film nägemata. Mingi kaks minutit enne sain siiski pikisilmi oodatud pääsme, müüa tundus imestunud ,et ma süüa osta ei tahagi ning küsis veel korduvalt üle ,et kas see ongi kõik mida soovin? Tormasin siis pilet käes saali. Lugesin lehest vist ühe selle kino omaniku sõnu ,et nüüd on viimaks ka Lõunaeestlastel võimalus saada tõelist kinokogemust, varem pidid vaesekesed tema jutu järgi sõitma kas Tallinnasse või välismaale ,et head kino näha. Olen igaljuhul hämmingus - kinosaal oli näiteks täiesti tavaline, mis erines teistest ehk vaid selletõttu ,et toolid on ringauditooriumi stiilis paigutatud. Muidu oli ekraan nagu ekraan ikka ja samasugne kui igas teises "madalamas" kinos. Heli aga tundus minujaoks liiga vali olevat nii ,et heameelega oleks volüümi nuppu näppinud kui see oleks kuskil läheduses asetsenud. Saal oli muide väga tühi, minu ees paar üksikut inimest veel istusgi (neist mingi osa tõmbas ka enne filmi lõppu uttu). Tekib õigustatud küsimus ,et kas selline kogus saale end üldse ära majandab? Tartu jaoks, kus isegi juba 2 kino tundub natuke liiga palju, või siis loodetakse ,et küladest ja väikelinnadest hakkab nüüd ka rahvas kohale voorima? Mina igaljuhul käin arvatavasti Ekraanis edasi, piletihind seal soodsam ning koht isegi meeldivam, näitamisvalikus mingit vahet pole kuigi lubati suure suuga ,et uues kinos on kindlasti rohkem filme, kui nad just euroopa kino näitama ei hakka siis ameerika filmid jooksevad pea kõik juba ka Ekraanist läbi. Igaljuhul läheb neil nüüd raskeks kuna mõlemad kinod on spetsialiseerunud ameerika saasta näitamisele. Kolmandal tartu kinol - Athenal ei tohiks hirmu näiteks olla, nendel on kindel oma nish kus nad asetsevad friigi- ja väärtfilmidega ning selles osas konkurentsi ei pakuta. Loodetavasti ei sunni uus tasku-kino igaljuhul Ekraani oma uksi sulgema. Selle aasta kõige lahedamaks kinoelamuseks jääb aga endiselt Võru Kandle külastus, see vana teatrisaal kus filme näidati meeldis mulle väga, ja oli ruumikas ning mugav. Hellboy oli pehmelt öeldes nõrk, kuidagi laialivalguva züzee ja vähese põnevusega. Praktiliselt iga nali või lause paistis pärinevat klisheede raamatust. Algus tundus isegi lubavam, hambahaldjad olid vähemalt nutikas idee ning omamoodi humoorikas oli ka haldjakuningas kes oli keskküttesüsteemi katlaruumi enda troonisaali ehitanud. Edasi aga kiskus kõik allamäge. Tuli sisse tobe ja tolatsev romantika ning jällegi väga klisheelik raseduseteema. Ning kui lõpuks jõuti juba ammu etteteada lõpuvõitluseni oli mul raske mitte unne suikuda. Suuremaks süüks filmile tegelikult ei panekski tobedat züzeed vaid vähest tempot. Näiteks Wanted oli ka üsnagi totra sisuga kuid haarav pidevalt kiires tempos tormav tegevus hoidis naelutatuna ekraani jälgimas. Hellboys lasti aga rihma pidevalt mahajoosta. Üks naljakas koht siiski filmi lõpus meenub - see kuidas Hellboy ja Amfiibinimene end ühest õlust täis jõid ning laulu üles võtsid. Kalainimene oli muide võrreldes esimesega täielik kloun kelle eesmärk tundusgi peamiselt vigurdada ja pidevalt lolliks jääda. Film oleks vajanud veel suures koguses süngust juurde sest praegu tundus tegemist olevat pigem Harry Potteri ja Narnia kanti liikuva lastefilmiga ja vähem oleks võinud olla 3D'd mille liigne ülekasutamine häiris. Esimene film tundus natuke isegi parem (kuigi ka see ei meeldinud mulle just väga) Seal oli vähemalt üks muhe üleskeeratav nats kelle kõrguseni teises osas olev gaasiline sakslane kuidagi ei jõudnud. Ning esimeses oli väga lahe stseen ka see kui rahulikult oma dimensioonis kerratõmbunud ja tukkuvale iidsele prozektoriga täpselt kahe silma vahele lajatati, kuid edasi käis ka see film alla. Järgmine päev netis tuhnides ja pilte uurides leidsin ,et koomiks Hellboyst tundub isegi märksa lahedam olevat ning see paistab ka rohkem sisaldavat seda Screw-on-head'is nähtud huumorit ja fantaasiat. Arvatavasti koomiksitaustaga inimestel on kergem põrgupoisi filme taluda-nautida. Praegu olen aga halastamatu ning panen kõige nõrgeima hinde mida siiani ükski film saanud ja Guillermo del Toro kaotas selle filmiga minu silmis kõik Pan's Labyrinthiga võidetud punktid. See pilt meeldis mulle oma aurupungiliku stiiliga rohkem kui terve film. See oli üks lahe kutt! 2/10