Gunnm - Battle Angel Alita

Kuna olen viimasel ajal pigem lugenud kui filme vaadanud siis ,et blogi päris soiku ei jääks otsustasin pisut juttu teha mu esimesest kokkupuutest Jaapani koomiksikunsti ehk mangaga. Ühel päeval tekkis nimelt hirmus isu cyberpunk järgi aga nagu kiuste ei leidnud ma mitte ühtegi selleteemalist filmi. Nii mõtlesingi proovida hoopis ühe mulle meeldinud anime - Battle Angel Alita originaalseid raamatuid lugeda Tegevus keerleb peamiselt kahe maailma ümber - esimene on Scrapyard kus kehtivad metsiku lääne seadused ning mille peamised elanikud on cyborgid ja teine tulevikulinn Tiphares mis hõljub prügimäe kohal ja on valitsetud Melchizedeki nimelise superarvuti raudse rusika poolt. Esimeses elav küber kirurg Daisuke Ido leiab ühel päeval superlinnast välja heidetud prahi seast cyborgi pea. Mees tassib sellise erakordse leiu loomulikult koju ning parandab ära. Kuna leidlaps ei mäleta isegi oma nime hakkab Daisuke teda kutsuma oma kunagise kassi järgi Alitaks. Peagi osutub aga ,et tegemist pole tavalise cyborgiga vaid juba sajandeid unustatuks peetud robotite võitluskunsti Panzer kunsti meistriga. Kogu koomusk on visuaalselt äärmiselt nauditav ning süvenesin mõnda pilti lausa minutiteks. Alguses oli mustvalge stiil küll pisut võõras ning detailirohkus väsitas silmi kuid sellega harjus kiirelt. Kõige enam häiris segadus ,et kas peaksin lugema paremalt vasakule või vasakult paremale? Mõned raamatud olid ühtpidi ja teised justkui teist. Tegelaste endi puhul oli meeldiv ,et ka kõige räigemalt verejanulisema küberkolli puhul leitakse aega seletada pisut tema tausta ja motiive. Isegi põhipaha Desty Nova hullumeelsust üritatakse (seejuures päris loogiliselt) põhjendada ning näidatakse ,et kui asjaolud oleksid olnud veidi teised võinuks temast veel saada Alita ja Daisuke hea sõber ning kaastöötaja. Lugu ise on ohtralt ootamatuid twiste sisaldav ning üllatavalt traagiline. Peategelaste surmad on seal üsna tavalised ja Alitat ennastki ehitatakse suhteliselt nullist ühes rohkem kui vaid korra. Palju peatutakse lisaks teemal ,et mis teeb ikkagi inimesest inimese ning tehnoloogia laastaval mõjul inimhingele. Ulmelise tausta loomisel on kindlasti palju inspiratsiooni saadud nii tuntud kirjanike William Gibson'i, Bruce Sterling'i (Scrapyard ja Tiphares meenutavad mechanistide- vormijate kolooniaid) ja Neal Stephenson'i (Snow Crash'ilik must huumor) loomingust kui ka kuulsatest ulmefilmidest näiteks MARK13, Alien, Terminator jne. Võitlused ise toimuvad kohati sõna otseses mõttes ülehelikiirusel kus otsustavaks saavad sageli murdosa sekundid. Seejuures mõned trikid, kus lähevad käiku nii iidsed võitluskunstid, erilised mootorid, vibratsioonid, nanorobotid, ümberkujundatud ajud ja taju parandavad narkootikumid, tunduvad lausa maagiana. Manga koosneb tegelikult kahest osast: Originaalsest loost mis ilmus 1990 – 1995 ning „Last Order“'i nimelisest järjest mille joonistamist alustati 2003 aastal. Koomiksi autor Yukito Kishiro leidis nimelt ,et lugu sai omal ajal liiga hooletult ja kunstikult lõpetatud. Lisaks olevat ta olnud tol hetk haige ning firmapoolse surve all. Nii jätkas ta sarjaga kuskilt viimase raamatu keskelt ja originaalset lõppu ignoreerides. Vahepealse kümmne aastaga on autori mõttemaailm ja huvid muidugi päris paljus muutunud. Endine räpase cyberpunk prügimaailma asemel toimub tegevus nüüd valdavalt hoopis planeetidevahelises ruumis, meenutades pisut isegi Hyperioni lugusid. Alguses oli see isegi päris hea koos mitmete vana seeria stiilis twistidega ning mitmete mõnusate uute ideedega kuid alates "vampiiride" kõrvalloost käis asi minuarust alla. See vereimejate teema oleks võinud pigem eraldi ilmuda ja mitte koos põhilooga. Samuti on võitlused muutunud kahtlaselt venivateks. Liiga palju visatakse sisse filosofeerimist tõelise sõdalase hinge ja motiivide üle. Lisaks häirisid imelised kung-fu võimed ja löögid millega kõvem mees suutis isegi väikese planeedi poolitada. Eelistaksin sellele pigem esimeses pooles tuttavat stiilipuhast cyberpunki. Samas on "Last order" ka alles veel poolik ning lahtisi sõlmi päris omajagu nii ,et ootame ja vaatame kuhu asi edasi areneb. Siiani on tempo olnud kuskil 3 raamatut aastas ja see aasta kaks juba ilmunud. Kokku on mangat praeguseks 9+12 chapterit/raamatut (ei teagi kuidas õigem neid nimetada), igas kuskil 200 lehte nii ,et kokku tubli 4000 lehekülge lugemist. Lisaks veel paar lühemat sajalehelist lisalugu nt sellest kuidas Daisuke cyberkirurgi ametit õpib jms. Nagu sai juba ülalpool öeldud on manga alusel tehtud ka kaks anime 25 minutilist episoodi milledes käsitletakse pealiskaudselt esimese kahe chapteri tegevust. Rohkem kahjuks anime joonistajad asja vastu huvi tundnud pole. Üks tore uudis on vähemalt see ,et James Cameron'il on plaanis Gunnmil põhinev live-action mida lubatakse aastaks 2011. Mees on lisaks andnud lubaduse ,et kassaedu korral teeb ta sellel teemal koguni triloogia. Nii ,et koomuskit lugema filmisõbrad! Manga hindamine on päris raske ülesanne. Esiteks pole ma seda kunagi varem teinud - olen selles maailmas täielik võhik. Ja teiseks kas tuleks hinnata nüüd vana originaalset sarja ning järge koos või kumbagi eraldi? Mõlemal on igaljuhul mitmed puudused. Esimene lõpeb näiteks liiga kiirustades ja ebarahuldavalt. Uuest sarjas on aga kõvasti vähem pungilikku mõnusat ladna stiili ning pealegi on see alles pooleli. Arvestades aga ,et sattusin kogu mangast lühiajaliselt täielikult sõltuvusse ning ei suutnud sageli raamatut enne käest panna kui uus päev juba koitmas siis arvan ,et hoolimata puudustes on 10/10 siiski igati aus koondhinne. Muide hetkel tegelen juba Akira ja Nausicaa of the Valley of the Wind lugemisega ja ehk panen ka neist edaspidi midagi kirja. Üks huvitav saladus on Alita täpsem päritolu. Lisaks mõningatele põgusatele flashbackidele lapsepõlvest Marsil on mainitud veel legendi kus väidetavalt jõudsid sakslased ja jaapanlased sinna taevakehale juba enne esimese ametliku sateliidi orbiidile läkitamist. Kui nüüd mõelda ,et Alita põhilise võitluskunsti "Panzer kunst"i löökide nimetused on valdavalt saksakeelsed võib edaspidi veel mitmeid huvitavaid üllatusi esile kerkida. Üks mu lemmiktegelane - Daisuke Ido kadus uuest "Last order" seeriatest häbiväärselt ära, loodetavasti tuuakse ta mõnes tulevases seerias siiski mängu tagasi Hoolimata oma hullumeelsusest ja maniakaalsusest on karma saladusi uuriv dr Desty Nova päris põnev ja lahe tegelane

Ilsa, She Wolf of the SS (1975)

Seadsin end koos onu Kalveri ja Xipega Ilsat vaatama päris hulga suurte ootustega mida oli aidanud üles kütta Grindhouse ja Something weird plaatidel nähtud igati soliidsed trailerid. Lisaks olin netist lugenud ka mitut positiivset arvamust kus öeldi ,et kui pead elus ühe natsi-explotationi vaatama peaks selleks olema kindlasti Ilsa. Mõned stseenid alguses, näiteks riista mahavõtmine ning neidude ülevaatus Ilsa kontoris, olid isegi päris lootustandvad aga sealt edasi jäid oodatud Fulcismid tulemata ja film hakkas venima. Põhiline aeg topiti ühele neiule elektroodi kohtadesse kus päike ei paista ning anti talle selle kaudu surakat. Jah, alguses võib väike vaginaalne elektriteraapia ju hea mõte olla aga kahjuks sellega Ilsal ideed ka lõppesid. Kui tegemist natside, meditsiiniliste eksperimentidega peaks ju saama päris lasta korralikult fantaasial lennata. Ja kui ei lenda siis saab alati ammutada infot ajaloost endast – kasvõi dr Josef Mengele tegemistest. Ühesõnaga üks õige natsilaager peaks sisaldama nutikaid piinatehnikaid ja katseid mis paneksid isegi saatana põrgus kadedusest kapju närima ,et temale selliseid ideid pähe pole tulnud. Ja kindlasti ei tohiks see tekitada vaatajas himu sinna asutusse ise sattuda. Näiteks nagu Xipel, kes enda blogis teatas ,et veedaks sellises kohas heameelega suisa suvevaheaja. Võimalik muidugi ka see ,et oleme lihtsalt liiga nõudlikuks muutunud. Tavalistele vaatajale kes pole sarnase kraamiga kunagi kokku puutunud võib She Wolf of the SS küllap tänapäevalgi päris korralik ehmataja olla. Okei gore goreks. Oleks aga siis selle shokeerivuste punnitamise sekka vähemalt musta huumorit või head sexplotationi pistetud - aga tuhkagi. Eks mõned kohad, nagu ulja marsiviisi taustal toimuvad seksi stseenid ja kõrgetele külalistele korraldatud bankett võtsid isegi muigama. Kuid üldiselt oli selliseid eredaid meeldejäävaid hetki häbiväärselt vähe. Ja mis pornosse puudutab siis ega see Ilsa oma kandilise lõuaga just eriline seksisümbol ei olnud ja voodistseenid temaga olid kõike muud kui erutavad. Mundrisse riietatuna nägi ta igaljuhul märksa parem ja vähem lotendav välja. Kokkuvõtteks suutis Ilsa erinevate katsetega küll tõestada aaria naiste suurt vastupidavust valu suhtes kuid kukkus lõpuks ise hoopis olulisematest testidest läbi. Lasi kavalal jänkil ennast kenasti ümber sõrme keerata ning laagris korra käest minna. Ka paksu oobersti jättis ta mu pettumuseks ellu ning oli nõus isegi mehe peale urineerima. Mis ma oskan öelda - naine, nõrkus on sinu nimi. 6/10 Vaene neiu, lisaks Ilsa põhiline katsejänes olemisele ei vedanud tal ka lõpus mitte üks raas

S&M Hunter (1986)

Käesolev kinupilt oli minujaoks esimene “pink film” zanriga tutvumine. Tegemist on põhimõtteliselt Jaapanipärase sexplotationiga mida hakati tegema kuskil 60nendate keskpaigus väikeste ning sõltumatute stuudiote poolt ning mis tänu populaarsusele võeti hiljem ka suurte filmikompaniide programmi. Lugu algab ühe Jaapani härrasmehe sisenemisega S&M keldrisse. Seal valib ta paljude veidrate meelelahutuste hulgast sadismi ning nüpeldab nunnaks riietatud naisterahva teadvusetuks. Kuna aega jäi veel üle hakkab keldri peremees tüübiga vestlema ning saab teada ,et tegemist on geiga kes tuli sado-maso urkasse enda viha naiste peale välja elama sest ta poiss-sõber on parajasti röövitud metsas resideeruva neiude gängi poolt. Heasüdamlik ja abivalmis peremees teeb ta seepeale tuttavaks sidumismängute meistri – S&M hunteriga kes oskab nööridega naistele kirjeldamatut mõnu pakkuda ja suudaks nende oskustega arvatavasti ka vaese homo röövinud ja temast seksiorja teinud kurjad naised paika panna. S&M meister on tugevalt hentai animeid meenutav superkangelase lugu mille iseloomustavateks märksõnadeks oleksid camp stiil, natsi-fetish, huumor, westernid ning muidugi ohtras koguses soft-erootikat. Paljast ihu oli kusjuures piisavalt ,et film oleks igati kvalifitseerunud isegi hiljutise porno ühisvaatamise programmi – lausa kahju ,et sai alles nüüd avastatud. Bizarre kraami ja veidra erotsi austajatele igal juhul soovituslik vaatamine. Tunnise pikkuse poolest sobib näiteks hästi mõne filmiõhtu alustamiseks ja vaatajate üleskütmiseks. Lisalugemist filmi kohta leiab aga veel Trashi blogist. Shirô Shimomoto poolt mängitud köiekunn rokkis täielikult Aga see noor kutt küll väga gei ei tundunud. Kuidagi väga moepärast hakkas neidudele vastu ning sai nende rahuldamisega kahtlaselt eeskujulikult hakkama. Kahtlustan ,et tüüp oli ehk vaid puhtalt raha pärast vanema härra elukaaslaseks hakanud Hardcore bondage mängu on kaasatud ka kraana Vägilaste duell mis leidis pisut ootamatu lõpplahenduse Kangelased peale hästi tehtud tööd saia pugimas 8/10 (jälle 8, viimane aeg kipuvad kõik hinded siia kanti kukkuma...peaks mõne halva filmi vahelduseks ka vaatama)

Teed sügavusse

Jaamast kostis terav vile. Seejärel oli kuulda tumedat puhkimist ja kasvavat müra. Krõmov seisatas ja vaatas kaua, kuidas eemalduvad rongi tuled, kuni nad viimaks hoopis kadusid käänaku taha. "Nii!" Lausus ta valjusti “algab uus elu...” Krõmov tõstis kohvrid maast ja hakkas kiiresti mööda asfalti sammuma. Ümberringi läks valgemaks, näe paremat kätt on küla. Kas mitte sealt ei kosta laul? Soe ja südamlik viis. See on kauge tütarlaste koor, mis esitab ühe neist nukraist Ukraina lauludest mida tarvitseb kuulata vaid üks kord ,et see eluks ajaks meelde jääks... Varsti jõudis tema kõrvale suurte sarvprillidega jässakas mees. "Öö on suurepärane..." lausus Krõmov, pöördudes oma reisikaaslase poole. "Vägisi ajab laulma." "jah … Väga võimalik" vastas see hajameelselt. "Seda vahel juhtub mõnega." "Miks just mõnega?" Tundmatu pööras imestunult pea Krõmovi poole. "See on, vabandage ...Ma ei saa teist täiesti aru. Aga kui inimene ei armasta laulda? Mis siis võib teda sundida tegelema säärase sihitu ajaviitmisega?" Edasi jätkasid nad teed vaikides. Ainult sammude kaja häiris öist rahu. Varsti muutus vaikimine Krõmovile talumatuks "Vaadake ringi," algas ta vaimustatult. "Missugune tore öö! Milline pilt on meie ees! Näe kauguses paistab ehitis - see meenutab kuuvalgel muinasjutulossi. Vaadake seal paremas aknas, kord süttib kord kustub salapärane sinine valgus... Võib kujutleda ,et selles lossis elavad nõiad." Tundmatu vaatas vilksti näidatud suunas, siis aga tõstis vasaku käe silmade ligi ,et vaadata käekella "jälle sama lugu..juba pool kaksteist, aga elekterkeevitamine pole lõpetatud," ütles ta pahaselt. "Aga paplid! Paplid! Vaadake!" ei lakanud krõmov. "Nad on ju hõbedased!". "Te olete vist luuletaja – kas pole nii?" lausus tundmatu. Edasi peab tundmatu ( hiljem selgub ,et ta on Krõmov tulevane ülemus nimega Trubnin) kurja loengu ,et ehitis pole mingi kuramuse loss vaid Geoloogilise Luure Tehnika Teadusliku Uurimise Instituut. Mille järel puhkeb vaidlus luule teemadel kus võõras teatab ,et tõeline insener peaks sellise kerglase kirjanduse jalge alla porri trampima. Nii jõuavad nad Geoloogilise Luure Tehnika Teadusliku Uurimise Instituuti ja selgub ,et Krõmov on sinna suundunud ideega hakata projekteerima ning ehitama maa all liikuvat sõidukit - almaapaati. Aga enne tuleb tal ületada hulk takistusi. Näiteks juhtida õigele teele kapitalistlikku tehnikat kummardav teadur, või tõestada kogu kollektiivi abiga instituudi hüperaktiivsele direktorile ,et tema - Krõmovi näol on tegemist ikkagi inseneri mitte luuletajaga (dire tegeleb nimelt usinalt “luuletajate” ja tööpostil luuletamise vastu võitlemisega – mis, nagu selgub on üks suuremaid tollekandi töölisi kimbutavaid haigusi). Ühtlasi tutvub ta ka paljude toredate nõukogude inimestega nagu näiteks endise kaardiväe vanemradist Utotskkin'iga, kellel on maailma targem lambakoer (ning ühtlasi ka ta rindesõber) ja vahva valvuriätt Panfjorõts'iga, kes küll teadusest tuhkagi ei jaga aga tahab seda kangesti õppida ning tüütab enda küsimustega surmani professoreid ja insenere(Lisaks kutsub ta tsehhi teaduse templiks ja on solvunud kui maailma targem koer seda reostab.) Nende ning kutsekooli pioneeride Petka ja Vanja abiga ehitataksegi viimaks masin valmis ning suundutakse kangelaslikule reisile, mille käigus ületatakse koos palju ohte, ehitatakse maa-alune tamm ,et tuua vesi kõrbesse ja muuta see õitsvaks aiaks ning satutakse kõigetipuks enneolematult suure uraanimaardla peale. Selline võimas kiirgus aga valmistab nõukogude inimestele vaid suurimat heameelt nii ,et neil on suisa raske väljendada oma ülevoolavat rõõmu sellise kodumaale hindamatu avastuse üle. Kõlab ju täpselt sellise raamatuna mille Stalin ise kirjutaks ? Tegemist on igal juhul nõukogude populaarteadusliku ulmega 50nendatest mis nõretab ideoloogiast ja absurdsustest ning on täis ohtralt vasturääkivusi. Kuid just sellised ülevõlli ajamised teevadki ta heaks ning nauditavaks. Sain selle Riiamäelt, paarikümne eeguga ning leian ,et tegemist väga õnnestunud ostuga kuna suutsin teost lugedes pisted sisse naerda. Seostest filmimaailmaga meenub esimesena 2003 aasta ulmekas nimega the Core (seosed tegelikult paha sõna, vaevalt olid selle filmi autorid midagigi kuulnud Vadim Ohotnikovist) kus keerleb tegevus samuti ümber võimas allmaamasina. Põhiliseks erinevuseks on see ,et kui Vene töölised käivad enda liikuriga vaid maalähedases pinnas kõrbe tarvis vett otsimas siis the Cores sukeldutakse maakera tuumani ning pannakse see uuesti käima. Mõned filmi absurdsused on muide täiesti võrreldavad raamatu omadega. Näiteks asub kõige olulisim mutter just kõige ligipääsmatumas kohas (minu auto on ka nii konstrueeritud) ja lõpus kistakse reaktorist uraanivardaid välja suisa paljaste kätega. Kuid muidu ületab B väärtuselt käesolev raamat seda jänkide filmi loomulikult mäekõrguselt. Kahju ,et omalajal ükski Vene stuudio sellest filmi ei ole teinud. Kõige muude imede kõrval on raamatus muideks ka üks homoseksuaalne tegelane – ja see pole mingi suvaline tavotine töömees vaid direktori isiklikult kes üritab külge lüüa laiaõlgsele Ukrainlasest parteikomitee sekretärile. Toon ära ühe lõigu teosest “Viimaks jäid direktor ja Batja (isake. Tõlk) kabinetti üksi. “Arutagem see asi läbi, nagu kord ja kohus, ütles Gremjakin, istudes Batja vastu. “Näed, sina olid valmis mind süüdistama, et ma suhtun kergemeelselt allmaamasina proovimisse. Ei, mitte kergemeelselt. Kõigepealt pean ma sulle teatama, et olen Trubniniga täiesti ühel arvamusel: Krõmov on kergestisüttiv inimene, tal tekib tahtmine, et tema masin korraga sooritaks maa all mingi ime... Võib mitte arvestada oma jõude.”“Ja mis sina arvad?” “Mõtlen toimida järgmiselt... Muide, miks me teineteisest nii kaugele oleme istunud? Ma nihkun sulle lähemale. Sa tead, mul on niisugune tunne... noh, kuidas sulle seletada? Ühesõnaga, ma tunnen su järele igatsust.” “Kuid me näeme ju teineteist kümme korda päevas,” imestas Batja.” - Loe seda ja imesta ning siis veel öeldakse ,et tol ajal poldud vabameelsed. (9/10)

Sky Captain and the World of Tomorrow (2004)

Tegevus toimub alternatiivsetes 1930nendates kus ajakirjareporter ja lennuäss- eriagent hüüdnimega Taevakapten uurivad üle maailma alanud massilisi hiidrobotite rünnakuid, millede taga on paistab olevat keegi müstiline "Dr. Totenkopf". Filmi stsenaristiks ja rezisööriks on Kerry Conran kes treis sellest esimese mustvalge klipi valmis koduse Macintosh Iici peal (kergelt uskumatu fakt, võibolla internetis mingi eksitus – tegemist on võimsuselt 486 võrdse rondiga). Kuna mehel varasemat kogemust filmialal puudus ei võtnud suured stuudiod teda arusaadavalt alguses jutulegi, kuid paarile produtsendile avaldas asi muljet ja nende abiga saadi lõpuks ka rahad projektile alla. Risk tasus end igaljuhul ära, tegemist on igati korraliku diiselpunk? ulmelooga. Filmi on sisupoolest õige klizeelik ja klassikaline seikluslugu, kus maailma ähvardab hävitada järjekordne end jumalaks pidav geenius. See mis asja originaalseks ning lahedaks teeb on väga meeldiv maailm, selline 1930/40nendate pulp ulmekirjanduse vaimus, kus saab näha dinosauruseid, erineva suuruse ja otstarbega roboteid, linnusarnaseid lennukeid, rakette, energiarelvi jne. Seda tolleaegset stiili või õhustikku on autor suutnud minu arvates kohati väga hästi tabada. Linti asi võetud 90% siniste või roheliste taustade ees ja kõik vinged tegevuskohad ja robotid on loodud kuskil saja kujundaja-kunstniku poolt. Arvatavasti polnud näitlejatel seetõttu isegi täpset aimu missugune see lõppfilm peaks nüüd välja nägema ning seda arvesse võttes on nendepoolne töö päris korralik. Tegelaste dialoogides endis on ohtralt sõnademänge ning vaimukusi mis üldiselt sellise seikluszanriga kaasaskäivad ja on kohati isegi päris head. Filmi meenutab igal juhul oma pehmete toonide ja stiilse udulise pildi poolest üht head unenägu. Ja on teada tõsiasi ,et peale ärkamist ei taha unenäo kirjapanek kunagi väga hästi õnnestuda. Seega tuleb teil kallid lugejad seekord säästupostiga leppida. 8/10 (kuigi mulje polnud enam niivõrd ere kui esimene vaatamiskord peaks film seda hinnet igati väärima) Värvikasutus on samuti väga meeldiv ja mõningaid varajasi värvifilme meenutav Kuulsad õhu-lennuväljad Küsimus, mis on kapslites? jäigi vastuseta Vana teadlane tundis end vist üksikuna seda robotit disainides. Filmis ta õnneks siiski nii nilbe välja ei näinud