The Train (1964)

Teise maailmasõja lõpus oli laialt levinud arvamus, et kordub esimese maailmasõja sündmustik, st Saksamaad ei vallutata ning arvatavasti jääb isegi režiim samaks, kõrvaldatakse ainult Hitler ning uueks juhiks saab näiteks Göring või Goebbels. Sellest ideest on ajendatud ka kõigi selle filmi tegelaste motiivid ning käitumine: sakslased üritavad nimelt vedada rongitäit hindamatuid maale Prantsusmaalt välja, et tulevikus sellise aegumatu valuutaga enda ülesehitust rahastada ning prantsuse vastupanuliikumine punnib omakorda meeleheitlikult sellele plaanile vastu. Reaalselt poleks arvatavasti mingit olulist rolli mänginud kas maaliderong on lõpuks sada kilti ühel või teisel pool piiri kraavis (kui see muidugi otse Berliini poleks kärutatud ning venelaste kätte langenud).

Meeldis, et alguses kergema põnevikuna tundunud film arenes tasapisi korralikuks sõjavastaseks draamaks kus algne uljus ja ülevoolav patriotism kadus vaateväljast koos agaramate vastupanuliikujate mahanottimistega. Lõpus jäi alles vaid peategelane üksi, keda paistis ajendavat rohkem kättemaks  tapetud kamraadide eest kui rahvuslik aare. Mulle hakkas ta ühtlasi mida edasi seda enam meenutama  teatavat kaptenit, kellel oli kinnisidee ühe valge vaalaga. Eriti tuli see paralleel silme ette, kui mees filmi viimases otsas üksi rongi ja roodu soldatitega vägikaigast veab.

Veidi küll häris, et tema nemesis - sakslaste liider - nägi välja nagu mõnest vene propagandafilmist välja astunu - selline haritud külm koletis. Ega ta kaasmaalased eriti paremad polnud, ainult üks adjutant ilmutas mingit haruldast loogilist mõtlemisvõimet. Aga eks sellised olidki 50/60ndate rõhuva enamuse sõjafilmide tüüpilised aarialased: veider elukas nagu  inimlik nats ilmus laiemalt ekraanidele vististi ikka märksa hiljem. Kui nüüd muidugi need Sillad ja Holtid välja jätta.

Korralik sisu poleks muidugi midagi ilma viisaka pildita, muidu võiks ennem juba lihtsalt raamatut lugeda. Filmi visuaalne külg oli aga rohkem kui võimas. Võteteks oli välja otsitud hulk reaalseid töökorras auruvedureid, ning neid purustati režissööri poolt lausa sadistliku mõnuga. Meeldejäävaim hetk on, kui üks aurumasin teist suures plaanis täishooga rammib ning mõnus oli ka lõpus veduri rööbastelt väljajooksmine.  Arvestades, et rasket õlist rauda ning kõrgsurve all olevat auru jätkub enamusse stseenidesse, ning see on lisaks kombineeritud väga detailse-terava mustvalge pildi ning natsiteemaga ja korraliku  pingelise süžeega, ei tohiks
"Rong" isegi neid aurupungi žanrite fänne külmaks jätta, kes tavaliselt sõjafilme ei seedi.

Kokkuvõtteks, minule meeldis vähemalt küll väga ning isegi mu elukaaslane, kes tavaliselt väldib sõjateemat kui vanakurat välku või lunastaja nime, möönis, et oli igati korralik teos. 9/10