kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Train (2008)

“Rong” on järjekordne splatteri-žanri nurisünnitus. Täpsemalt on tegemist, kui ma nüüd ei eksi (ei orienteeru neis tänapäevastes subžanrites nii osavalt), “tortue porn”iga, kus on veidike ka “final girl”i klisheesid. Kamp juhme noori wrestlereid jäävad enda seksi- ja narkolembuse tõttu Venemaal õigest rongist maha ning ostavad pileti teisele, mida aga täidavad neid tükkideks lõikuda himustavad maniakid ning lihtsalt “weird local people”. Seda tüütuseni kõikvõimalikes erinevates variatsioonides nähtud ning andetute noornäitlejate poolt mahamängitud  lugu on loodetud tegijate poolt heaks muuta titshotide ning gore, gore ja veelkord gorega.
Kahjuks pole nad aru saanud, et lihtsalt punast kraami määrides ning searümpasid relakaga saagides ei hirmuta/shokeeri tänapäeval enam eriti kedagi. Esimesena ekraanile hüppav stseen, kus veel elumärke ilmutavalt seltsimehelt nahka sõna otseses mõttes üle kõrvu kistakse, võtab korraks karvad turri ning sunnib tugevamalt käes olevat viskiklaasi pigistama. Inimene harjub aga kõigega ja 20 minutit hiljem võib vabalt vorsti ning pasteedivõileival hea maitsta lasta. Selleks, et vaatajale naha vahele pugeda, on vaja tuua tegelasi lähemale, muuta nad sümpaatseks või tuleb kaasata mingeid ürgsemaid hirme, nt “Dentisti” hambaarstikartus. Neist aspektidest pole aga tegijad justkui kuulnudki. Lisaks puudub julgus selle gore teemagagi lõpuni minna. Üle keha skalpeerimine tundub olevat ok, aga silma peast kaksates pööratakse kaamerat nukake kõrvale. Mitte, et ma oleksin muidugi mingi pervert. kes istuks ja ootaks ainult selliseid haigeid stseene, aga üks karmim koht oleks märksa etem, kui pikk ebameeldiv vastikust ja igavust tekitav nüsimine.
Tegevuskoht ehk rong on hämar ja ilmetult hall ning pruunikarva, film jätab vähese valgustuse ning digikaameraga ülesvõetud mulje. Maniakid on igavad värvitud kujud, mingeid pöördeid ei üritatagi tekitada ja sedasorti filmidele eluliselt hädavajalik huumor puudub täiesti. Kui muidugi tahtmatud apsakad välja jätta. Küsimusi tekitas näiteks, kuidas nii rokases ruumis kirvetööna ja haltuurakorras tehtud elundidoonorluse bisnessile kliente jätkus. Huvitav on ka see, et enamus suvalisi vene dolbajoobe räägib päris viisakalt inglise keelt, etskae - muidu siin Tartus ei suuda nad enamasti eesti keelt mitmekümne aastagagi ära õppida. Ühesõnaga, kehv õudukas ja ajaraisk.2/10

1 kommentaar:

Ralf ütles ...

Hiina pask.