A Dream Come True (1963)

Ulmefilmidega mis pärinevad Venemaalt on selline lugu, et tehtud on neid üsna ohtralt, ka internetist kättesaamisega pole probleemi, vähemalt VHS ripi leiab isegi vähemtuntumast teosest, kuid ingliskeelne tiitririba on olemas vaid väga vähestel. Mäletan, et kui kunagi käisin oma kolleegil Valjal külas siis asendus algne eufooria selleüle palju tal lahedat ulmet oli kiirelt pettumusega kui avastasin, et tõlkega oli varustatud neist vaid kümmekond. Millegipärast ei tunne venelased mitte mingit huvi subtiitrite tegemise vastu ja lõpuks peavad selle töö sageli hoopis välismaalased ette võtma. Nii on ka see film , nagu ka ta eelkäija “The Sky Calls”, ingliskeeles ja DVD kujul kättesaadav peamiselt  tänu sakslastele. See on ikka fenomenaalne kuidas ma suutsin kümme aastat venekeele tundides koolis käia nii, et oskan lõpuks vaid moodustada lihtlauseid nagu “must kass jõi piima” ja saada aru kui tänaval suitsu küsitakse.

Planeedi Zenturia elanikud püüavad juhuslikult kinni maalt pärinevat kosmonautide laulukese (On marsilgi kord õites õunapuud). Lugu meeldib zenturialastele igaljuhul nii väga, et nad saadavad viivitamatult terve ekspeditsiooni maale ka ülejäänud muusikaplaate ostma. Lendav taldrik või õigemini lendav kera crachib õnnetuseks aga vastu Marssi. Kuid kuna heasüdamlikud maalased ei saa jätta mõistusega olevusi hätta siis konstrueeritakse kiirelt päästeretkeks sobiv kosmoselaev ja saadetakse see koos kolme kosmonaudiga Marsi suunas teele.

Visuaalselt on see film samasugune komm nagu neli aastat varasem “The Sky is Calling”, tõsi küll, kahjuks kadunud on mõned lahedad elemendid nt ostsillograafide effektid jms. Kuid see eest on kõvasti vaeva nähtud Marsi ja tulnukate laeva kujutamisega (vt pilte allpoolt) ning Kuu koloniseerimise stseenidega.

Lisaks mõneti paremale visuaalile lööb film “Taevas kutsub” nimelist eelkäiat ka tunduvalt huvitavama süzeega kus on lohisevale populaarteaduslikule harivale küljele üsna vähe tähelepanu pööratud. Meeldiv oli ka filmi traagiline ja veidi vendade Strugatskite lugusid meenutav lõpp. Ainuke tobe nüanss muidu mõnusa naivistliku naivistliku-nukra loo juures oli sisse topitud kapitalistide halvustamise teema ehk Doctor Laungton kes venelasi pidevalt hirmutas enda verejanuliste tulnukate ideega ning tema avalik häbistamine rahvusvahelises meedias. Veidi segaseks jäi ka asjaolu, et kui võõrplaneetlaste rakett kukkus alla Marsile siis kuidas mingi osa sellest Phobos'ele sattus.

Muusikatausta üle ei saa samuti nuriseda, lisaks ülalmainitud loole, millest on Vennaskond muide päris mõnusa oma versiooni teinud, leidub filmis veel Edward Artemiev'i ürgset müstilist elektroonilist soundi mis kõlab hulga omanäolisemalt kui enamuste 60nendate ulmekate tavapinin. Kokkuvõtteks arvan, et need kelledele meeldis kunagi "Purpurpunaste pilvede maa" jms Vene ulme leiab siit filmist kindlasti ohtralt meelelahutust ja nostalgiat ning kuna tegemist tunni pikkuse looga ei suuda ta küllap ka venivaks muutuda ning sobib seetõttu ideaalselt näiteks tööpäeval õhtuseks vaatamiseks. Samuti võib seda filmi soovitada Avataristidele kui üht veidi soolasemat ulmeampsu. 8/10

Projekt "Iron Rust Sky"