Sleuth

Vana krimikirjaniku häärbersisse saabub ootamatult noormees kes tutvustab end tema naise armukesena ning nõuab vanamehelt lahutust. Viimane on aga asjaga päri ainult tingimusel kui noormees teeb talle ühe, alguses absurdsena tunduva, “teene”.

Vaatasin esiti ära uuema versiooni aastast 2007, kus vanameest mängib Michael Caine ning noormeest Jude Law ja seejärel uudishimust kannustatuna ka 1971 aasta originaali milles Caine ise noore armukese rollis ja riukalik kirjanik Laurence Olivier. Ühine on kummalgil filmil vaid üldidee ning esimene pool, lõpp läheb mõlemal erinevat rada. Hoiatus!, Järgnev tekst sisaldab mitmeid ohtlikke spoilereid mis võivad filmide vaatamist häirida. Need kes pole kumbagi Sleuthi näinud võiksid järgnevat tekstijuppi ignoreerida. Vaadake näiteks parem ilusaid (peamiselt vanast versioonist pärinevaid) kaadreid.

Kumb rohkem meeldis? Raske öelda, mõlemad olid ühtviisi mõnusad ja samas jäi mõlemast justkui nukake midagi puudu. Vanas ehk originaalis oli “lavaks” olev mõisahoone märksa huvitavam oma kummaliste nukkude ning hekilabürindiga, dialoogid olid seal sõbralikumad ja humoorikamad ning istusid mulle uue külmadest teravustest enam. Lisaks osutus mu suureks üllatuseks Caine maskeering teatud stseenis kõvasti loomulikumaks kui Jude'l. Samas aga jäi seal lõpust puudu see viimane oodatud twist ehk sündmuste ootamatu pööre. Vanamehe kotiti ühe, ja seejuures õigustatud, nalja eest veidi liiga pikalt, ja seetõttu kippus minu sümpaatia langema pigem tema tegelasele. Uues filmis anti vanale ka teine võimalus, kuid lõpplahendus tundus 71 aasta omast ebaloogilisem (eriti hetk kui Caine hakkas pede mängima, et kas tõesti ei tulnud paremat ideed püstoli enda kätte saamiseks). Kokkuvõtteks võib vist öelda, et Caine võitis (vähemalt moraalselt) kummasgi filmis. Koondhinne mõlemale 8/10