Mortal Engines

Filmimaailmas tundub kehtivat mingi kummaline mulle mõistetamatu äraspidine loogika. Siis kui noored ja vihased rezisöörid on aastakümnete pikkuse raske tööga tuntuks saanud, äratanud enda vastu stuudiote huvid ning rahakotirauad lõpuks avanenud, hakkavad nemad hoopis truualamlikult suurele paksule meelepäraseid ja hästi sissetoovaid keskpäraseid filme tootma. Meenutab lausa Terry Pratcheti maage, kes peale suuri pingutusi ning õpinguid on lõpuks omandanud kunsti kuidas luua alasti kaunitar enda magamistuppa, kuid ei oska temaga midagi peale hakata.

Jääb ühesõnaga mulje, et paljud suurte mässajad soovivad tegelikult salaja enda südames teha hoopis nunnusid muinasjutte ja sõbralikke kogupere eeposi. Näiteks: T. Gilliami “Vennad Grimmid” oli juba isegi üsnagi leebe kuid nüüd käivad jutud, et Parnassuses peale ilusate piltide midagi polevatki. Miyazaki on heitnud postapokalüptilised maailmad kõrvale ning teeb multifilme kalapoegadest, Raimi viimane õudukas oli tühi koht ta esimeste filmide kõrval, Argento treib mitte midagi ütlevaid tuhme plönne ja Ritchie iga uus film tundub valusam pask jama kui eelmine jne

Okei, osade nimetatud härrade maitsemuutus võib olla seotud ka nende kõrge ea ning tärkava seniilsusega, Raimi on 8 aastat Spidermani  vedanud ning sellest õudusest paraneda kindlasti raske ja Guy Richiel sattus lihtsalt kurja naise küüsi. Huvitav mis on aga Peeter Jackson vabandus, kes on nüüd veelgi madalamale langenud ning lisaks koomiksifilmile (Tintin) on võtnud ette young adult kirjanduse ekraniseerimisse. Vähemalt on ta valinud päris kobeda raamatu. Nimelt leidsin internetist uudise, et PJ on lubanud teha filmi Phillip Reeve "Mortal Engines" ainetel. Tegemist on täpsemalt neljast romaanist ja ühest eelloost koosneva sarjaga esimese teosega mille tegevus toimub tuhat aastat pärast tuumasõda ning kus inimesed elavad valdavalt roomikutel mööda tühermaad ringiveerevates mäesuurustes teraslinnades, mis toituvad üksteisest vastavalt munitsipaal darwinismi reeglitele.

Minu peamine hirm seoses filmiga on, et Jackson võib jätta süngeilmelise ning vaenuliku postapokalüptilise-aurupunk maailma, ehk number üks asja mis raamatu heaks tegi, liialt tahaplaanile ja keskenduda seal ohtralt leiduvale melodraamale. Seetõttu oleksin küllap ise meelsamini lavastajatoolil näinud "Kadunud laste linna" autorit Jean-Pierre Jeunet'i kellega oleks rohkem kindlapeale minek.

Kuid vara veel spekuleerida, projektist ju midagi rohkemat teada polegi kui vaid uudis, et hakatakse tegema ja kõik. Näis mis sealt veel koorub, katsun kätt igaljuhul tasapisi pulsil hoida ning kui pilte netti tilkuma hakkab ei välista ka edaspidist haipi ja lootusi/ootusi üleskütvate või siis vastupidi hävitavate postituste tegemist.