teisipäev, 19. jaanuar 2010

Mortal Engines

Filmimaailmas tundub kehtivat mingi kummaline mulle mõistetamatu äraspidine loogika. Siis kui noored ja vihased rezisöörid on aastakümnete pikkuse raske tööga tuntuks saanud, äratanud enda vastu stuudiote huvid ning rahakotirauad lõpuks avanenud, hakkavad nemad hoopis truualamlikult suurele paksule meelepäraseid ja hästi sissetoovaid keskpäraseid filme tootma. Meenutab lausa Terry Pratcheti maage, kes peale suuri pingutusi ning õpinguid on lõpuks omandanud kunsti kuidas luua alasti kaunitar enda magamistuppa, kuid ei oska temaga midagi peale hakata.

Jääb ühesõnaga mulje, et paljud suurte mässajad soovivad tegelikult salaja enda südames teha hoopis nunnusid muinasjutte ja sõbralikke kogupere eeposi. Näiteks: T. Gilliami “Vennad Grimmid” oli juba isegi üsnagi leebe kuid nüüd käivad jutud, et Parnassuses peale ilusate piltide midagi polevatki. Miyazaki on heitnud postapokalüptilised maailmad kõrvale ning teeb multifilme kalapoegadest, Raimi viimane õudukas oli tühi koht ta esimeste filmide kõrval, Argento treib mitte midagi ütlevaid tuhme plönne ja Ritchie iga uus film tundub valusam pask jama kui eelmine jne
Okei, osade nimetatud härrade maitsemuutus võib olla seotud ka nende kõrge ea ning tärkava seniilsusega, Raimi on 8 aastat Spidermani  vedanud ning sellest õudusest paraneda kindlasti raske ja Guy Richiel sattus lihtsalt kurja naise küüsi. Huvitav mis on aga Peeter Jackson vabandus, kes on nüüd veelgi madalamale langenud ning lisaks koomiksifilmile (Tintin) on võtnud ette young adult kirjanduse ekraniseerimisse. Vähemalt on ta valinud päris kobeda raamatu. Nimelt leidsin internetist uudise, et PJ on lubanud teha filmi Phillip Reeve "Mortal Engines" ainetel. Tegemist on täpsemalt neljast romaanist ja ühest eelloost koosneva sarjaga esimese teosega mille tegevus toimub tuhat aastat pärast tuumasõda ning kus inimesed elavad valdavalt roomikutel mööda tühermaad ringiveerevates mäesuurustes teraslinnades, mis toituvad üksteisest vastavalt munitsipaal darwinismi reeglitele.
Minu peamine hirm seoses filmiga on, et Jackson võib jätta süngeilmelise ning vaenuliku postapokalüptilise-aurupunk maailma, ehk number üks asja mis raamatu heaks tegi, liialt tahaplaanile ja keskenduda seal ohtralt leiduvale melodraamale. Seetõttu oleksin küllap ise meelsamini lavastajatoolil näinud "Kadunud laste linna" autorit Jean-Pierre Jeunet'i kellega oleks rohkem kindlapeale minek.

Kuid vara veel spekuleerida, projektist ju midagi rohkemat teada polegi kui vaid uudis, et hakatakse tegema ja kõik. Näis mis sealt veel koorub, katsun kätt igaljuhul tasapisi pulsil hoida ning kui pilte netti tilkuma hakkab ei välista ka edaspidist haipi ja lootusi/ootusi üleskütvate või siis vastupidi hävitavate postituste tegemist.

7 kommentaari:

joonas ütles ...

Gilliami "Parnassus" ei ilmuta seniilsuse märke, vastupidi. Erinevalt "Grimmidest" pole selles näha, et produtsendid oleksid suutnud Terryle pähe istuda ja erinevalt "Grimmidest" on see klassikaline Gilliam, as good as it gets.

Ulmeguru ütles ...

Esiteks oluline õiendus: esimene ämblikmees on vägagi kobe film... seda muidugi omas kategoorias ehk siis meinstriimkoomiksite ekraniseeringute seas...

Polnud need Grimmid kah nii hullud midagi...

Aga mis puutub peamisesse probleemi... noh, eks liisingud vajavad maksmist jne... samas, ma ei oleks üldse skeptiline PJacksoni sünguse teemadel...

Ja pealegi... produtsent on kunn... teed vinge filmi, aga produtsendile ei meeldi ning film lendab riiulile ja palgatakse vähemtõrksam taat samast materjalist sobivamat kokku lõikama...

Metsavana ütles ...

Ei ole "Parnassust" näinud, tuginesin usaldusväärsele autoriteedile ehk Onu Kalverile kes hindas seda kui natuke niru.

Marveli kangelased pole mulle kunagi meeldinud, Spiderman üks oli keskpärane, kaks oli suht kehv ning kolmas nii halb, et ma lõpuni seda vaadata ei suutnud. Raimi Darkman oli sellest saagast märksa parem.

Grimmid polnud halb aga Gilliami varasemate filmidega oli ikka leebumise märke ilmselgelt näha.

Ma ei tahaks uskuda ka, et produtsent on nüüd kõiges süüdi, tegemist on ikka väga tuntud ja rahakate lavastajatega kelledest mõned omavad lausa isiklikku stuudiot. Pigem oleks loogiline, et pähe astutakse alles alustavale tegijale. Põhjusena tundub liising tunduvad tõenäolisemalt, et vaja Karpaatide loss või mõni isiklik kosmoselaev kinni maksta. PJacksoni puhul võibolla olin jah ülemäära kriitiline, pole ta valikul väga viga midagi.

joonas ütles ...

Käed eemale Gilliamist :P

Võrreldes "Grimmidega" võtab "Parnassus" kõik leebumise märgid tagasi. Õigupoolest tegi seda juba "Grimmidega" samal aastal linastunud "Tideland", mis pole aga kuigi tuntud ja minu hinnangul ka mitte kõige õnnestunum Gilliami film. Gilliam pole mingi rahakas lavastaja, vastupidi, alati on tema mure olnud see, et tema filmid on liiga veidrad ja ei too piisavalt raha siisse, mistõttu tema projektidele rahastajate leidmisega on raskusi. "Grimmid" oli ses mõttes erand, võib-olla tänu produtsentide, vendade Weinsteinide sekkumisele, mille tõttu kannatas filmi kunstiline tase. "Parnassus" suudab vist ka säärase surkimiseta pisut teenida.

Soovitan kõigil filmisõpradel anda sellesse oma panuse ja "Parnassus" kinos ära vaadata, sest suur ekraan on selle nägemiseks õige koht. Eriti soovitav on see neile, kellele on meeldinud "Time Bandits" ja "Münchausen".

Teiste lavastajate osas nõus. Ma ei kaotaks veel lootust Jacksonisse, sest see mees pole veel kordagi täielikult feilinud.

Lauri ütles ...

See "Grimmid" oli küll räme sitt

H ütles ...

Ooh, Jeunet-Caro tiim oleks ideaalne selle settingu jaoks! Lisaks on raamatus mainitud ka Jeunet-Caro nimelist duubelmootorit. Ring oleks mõnusalt täis saanud =)

joonas ütles ...

Unistada ju võib, aga kahjuks lagunes kooslus Jeunet-Caro juba üheksakümnendail.