Cabin Fever (2002)

“Osmiku palavikul” on kaks täiesti vastandlikku poolt, mis teevad tema numbrilise hindamise keerukaks. Esiteks - positiivsest poolest - on gore pool igati oma ülesande kõrgusel – ehk on ülevindi ropp ja rõve. Ideesähvatus, mille alusel film vändatud, on samuti originaalne. Peategelased ei taple mitte libahuntide, insestist/inimesesöömisest huvitatud kohalike, lumeinimeste, natsizombide või tont teab millega, vaid ebasõbraliku lihasööjabakteriga, mis neid eluast peast mädanema  paneb.

Ja teiselt poolt nürid totrused, mis iga hetke tagant vastu hüppasid. Näiteks kuidas ei saa siis minekut teha ühest metsatukast? Asus see ju suhteliselt kesk tsivilisatsiooni, kus oli olemas isegi veevärk ja elekter. Tegelased oleks saanud seal vähemalt kümnel eri viisil lahkuda. Pesnud näiteks auto varem puhtaks ja pannud tööle, rääkinud naabrivanamutt ära küüti pakkuma või kõndinud kas või jala. Miks nakatunud tüdruk ei võinud olla isoleeritult majas ühes toas ja tuli viia kuuri, kust hiljem ta ikkagi autosse tariti? Miks nakkust elu eest kartev tüüp ronib hiljem onni, mis on põrandast laeni (arvatavasti üsna nakkusohtliku) lögaga kaetud, miks ühel neiul oli alguses kibekiire minema saada kuid hetk hiljem leidis küllalt aega veel vanni võtta ja sääri razeerida jne.

Võib-olla oli see autori tahtlik pila noorte jänkide saamatuse üle, kuid kahjuks ei olnud see ei naljakas ega terav ning pani filmi maitsetu nätsuna venima ning solkis kohati päris eeskujulikult kasvatatud pinget. Häirisid ka liiga grotesksed ja ülevindi veidrad maakad. Paari veidriku vastu pole mul vähimatki, aga miks peab igas sellises horroris kogu maarahvas olema justkui sajandeid kestvatest sugulusabieludest sündinud? Veidi juba habemega nali või mis?

Eli Roth oleks saanud märksa enam naha vahele pugeva filmi kokku meisterdada, sellise, mis tükiks ajaks võtaks isu mõnda RMK majakest enda pidutsemiskohaks valida. Näiteks pärast seda kui “timurlased” abiotsiva kohaliku kukile lõkke süütavad oleks oodanud märkimisväärselt rohkem erinevaid metsikusi ning hullumeelsust. Või siis “Bad Taste'i” ning “Evil Deadi” laadseks absurdiks minekut. Praegu polnud ei liha ega kala ning sisse susatud kohmakas must huumor toimis rohkem kännujuurikana, mille taha kogu film komistas ning ninali maha käis. 6/10