Athena kino taasavamine ja Teiste elud (2006)

Vahel ikka veab. Ma tavaliselt loen fullmetalmetsavana gmaili kasutajat no nii üle paari kuu. Kord kvartalis keskmiselt. Fännide kirjadest see just ei pungita. Nüüd oli taas mingis kohas vaja registreerida kasutaja ning selleks tarvis mingit võimalikult kasutut aadressi, kuhu pole kahju, kui spämmi hiljem tuleb. Niisiis avasin postkasti ja leidsin enda suurimaks üllatuseks järgneva kirja:

Tere!

Olen Kaur Athena kinost Tartus. Athena keskuse kinosaal on mõnda aega üsna kasutult seisnud, aga nüüd 1. märtsist hakkame seal iga nädal näitama kvaliteetfilme, umbes sarnane mudel Sõpruse kinoga Tallinnas.

Teiste Eesti kultuurielu tegelaste seas kutsume oma avamisele ka aktiivsemaid filmiblogijaid.  Kui teised kutsed oleme saatnud enamasti füüsiliselt paberi peal kujul, siis blogijatele saadame  kutsed meiliga. Full Metal Metsavana blogi on üks nendest, mis on silma hakanud, seega kutsuksime ka Sinu. Üritus algab kella 18:00st Athena kinos Küütri 1, Tartu.

Avaõhtul on plaanis näidata Saksamaa mõne aasta tagust Oscari-filmi "Das Leben der Anderen" ("Teiste elud"), edaspidine kino kava avaldatakse ka peagi. Lisaks filmi vaatamisele toimuvad kindlasti sõnavõtud ja hiljem pidulik pokaalide kokku löömine. Ühesõnaga, kui tunned huvi, siis palun endale meili teel teada anda. Kui Sa ei asu Tartus, siis  korraldame ka Tallinna ja Tartu vahelist transporti. Eriti selle huvides oleks tore teada, et  kui palju on tulijaid. Kutse kehtib Sinule koos kaaslasega.

Loodetavasti nägemiseni,

Kiire vaade kalendrisse näitas, et üritus toimub ühe ja poole päeva pärast. Kirjutasin seega kibekiirelt vastuse ning õnneks polnud veel kõik kohad täis ja ühele väikesele metsavanale jagus ka koht.

Niisiis kloppisin esimesel märtsil koitanud pintsakust tolmu välja, tõmbasin Trashi särgi selga (et mind ikka blogijaks peetaks uksel) ning läksin koos kaaslasega kohale. Sissesaamine läks üllatavalt libedalt. Tuli vaid enda nimi kirja panna ning kõik. Maalisin enda kangete sõrmedega  raamatusse suurte trükitähtedega METSAVANA ning võisingi edasi trügida. Põhimõtteliselt oleks saanud iga suvaline jorss üritusele sisse sadada. Mõnes lõunamaa riigis oleks saal puupüsti läinud, mõned tudengid istuks teise kukil või ripuks rõdukaunistuste küljes. Eestlased aga on liiga kombekad ja tagasihoidlik sarnasteks asjadeks.

Igal juhul peale ülemisse saali jõudmist, tervituspokaali tühjaks kummutamist ning kindlaks tegemist, et ühtegi tuttavat silmapiiril ei paista, vajusin ma saali sisse, kus olid parimad kohad juba napsatud. Seal võtsin kätte alt vestibüülist saadud voldiku ning lugesin järgmist

Teiste elu (Saksamaa 2006) 1984. aasta Ida-Berliin. Veatule Stasi agendile antakse ülesanne kontrollida kuulsa kirjaniku riigitruudust. Agent seab end sisse kirjaniku ja tema abikaasa pööningule ning satub jälgimisvahendeid kasutades 80- nendate Ida-Saksamaa kultuuritegelaste ebatavalisse maailma, mis on täidetud loomingu, idealismi ja vaba mõtteviisiga. Tähelepanelik jälgimine areneb õige pea sümpaatiaks ja nii saab alguse dramaatiline konflikt agendi süsteemitruuduse ja temas tekkinud isetu kiindumuse vahel.

Seejärel pidas üks noormees (oletan, et mind kutsunu) maha lühikese, kuid emotsionaalselt sütitava kõne. Järgnes tormiline aplaus, esines veel linnapea formaalse kõnega ning algas ülalkirjeldatud kinoteos. Peab ütlema, et kui valmistusin halvimaks, sain parimat. Film oli tõepoolest hea. Kuid üks hea osa oli veel ees. Pärast selle lõppemist tassiti lavale kolm tooli, mikrofonid ja üks vana papi, kes võttis ühel toolil istet. Lisaks talle sättisid endid kõrvaltoolidele istuma moeka tukaga noormees ning noor kena neiu. Sellise komplekti nägemise järgi oletasin kohe, et nüüd läheb lahti vestlusring stiilis vana filmikriitik versus noored haritlased. Ehk järgneb ohtralt väärtfilmi taevani ülistamist, mida vürtsitatud keerukate terminitega ning õhku loobitakse vihjeid kõikvõimalikule filmiklassikale ning manatakse totalitaristlikke riigirežiime. Ehk siis kisub tühja sõnavahu kloppimiseks ning filmimeestele mee mokale määrimisele.

Kui aga taat suu avas, selgus, et tegemist oli hoopis Stasi agendi N. Liidu oma vastega, seega kunagiselt ametilt filmi peategelase kolleegiga. Veteran võttis esiteks, minu arvates väga tabavalt, kogu filmi kokku. Nagu minagi, leidis ta, et äärmiselt hästi tasakaalus film, kus oli täpselt mõõdetud kogustes nii põnevust, reeturlikkust, kurjust kui suuri tundeid ja seksi. Edasi kritiseeris ta pisut filmiagente. Näiteks, et 20 minuti asemel võttis pealtkuulamise atribuutika paigaldus enamasti ikka tunde. Rääkis selle paigaldamisega seotud naljalugusid (kuidas tuli kassipoega kiludega meelitada pealtkuulamiseks mõeldud mulgust välja), samas jagas aga filmitegijatele ka kiitust mitmegi asja täppipaneku eest. Lõpuks langes taat päris sügavalt mälestustesse. Jutustas pikalt-laialt oma tööst majandusluure osaonnas. Minul oli vägagi põnev, kuulaks justkui "Müstilise Venemaa" erisaadet.  Samas kaks noort, kes temaga laval, tundsid ilmselgelt ebamugavust. Noormees oli vahepeal sellise näoga, nagu ta võitleks kange haigutusega ning neiu üritas temaga salamisi suhelda. Üldiselt paistis nende näol ehe kimbatus, et kuidas seltsimees oma lõputute mälestuste radadelt tagasi filmi juurde rebida. Lõpuks võtsid nad julguse kokku ja hõikasid välja küsimustevooru.

Küsimuste vooru osas korraldajatel vedas ropult. Oleks saal pensionäre täis olnud, poleks see vist lõppenud enne koidikut. Praegu leidus aga ainult üks tulisem küsitleja, keegi 54ndal aastal sündinud härra (miskipärast rõhutas ta seda eriti ning toonitas, et kogenud luurajale peaks see midagi tähendama? no misiganes). Mulle meeldis igal juhul väga, kuidas vana sõjamees (hääle järgi pisut napsuse) pensionäri tigedaid kommentaare tema tegevuse eetilisuse kohta loogiliste argumentidega pareeris ning ta ebaõiglased süüdistused õhus tuhastas.

Järgnevalt rebisin mikrofoni enda käppadesse ja uurisin tehnika kohta, et kas Viru hotellis hiljuti avatud KGB viimasel korrusel oli ikka tõesti täisfunktsionaalne jälgimisjaam. Sain teada, mida olingi kahtlustanud, et tegemist oli rumala re-translatsioonijaamaga ning kogu kõrgtehnika asus ikkagi Pagari tänaval. Vana mainis juba eelnevalt seda, et talle tundus filmi kontseptsioon, kus agent peab istuma pööningul, üsna rumal. Reaalselt tehti seda tavaliselt alati mugavas soojas saalis. Aga eks kindlasti lisas see filmile dramaatikat.

Ürituse lõpetas veinijoomine ning koogisöömine. Peab mainima, et kuigi kogu Athena näeb äärmiselt suurejooneline välja, on tal pisike puudus -- kogu saalitäis mörisevat biomassi ei mahu kuigi mugavalt kitsasse eesruumi. Tunne oli nagu kiludel karbis. Tordini jõudmine või üldse edasi liikumine tähendas parajat trügimist. Magus ja soolane tort ning pirukad olid samas väga isuäratavad. Aitäh selle eest korraldajatele. Lisaks suutsin nüüd silmata ka ühte tuttavat, Ove tädipoeg Melli nimelt, kes kõrgus kaugelt rahvaseast justkui habetunud laevamast kesk tormist merd. Hea inimesena sirutas ta ka oma tornkraanaliku käe üle rahvamasside peade ning tõi mulle ühe pokaali magusat veini.

Järgnevalt vestlesin põgusalt Melliga, vahtisin, kael pikalt välja sirutatud, ringi, et veel tuttavaid hingi tabada ja pugisin pirukaid. Rohkem tuttavaid kahjuks kohal ei viibinud. Huvitav, kus küll kõik teised "aktiivsemad filmiblogijad" jäid? Ei tahaks uskuda, et ma kogu kambast ainuke väljavalitu olin. Silmanurgast märkasin veel, et ettekande teinud onu oli sisse piiranud hulk energilisi vanemaid daame. Pingutasin uudishimust silmi, et leida ka rõdult kommenteerinud aktivisti, aga ei suutnud ära mõistatada, milline ta võiks olla.

Aga filmi juurde tagasi tulles, siis oli see tõesti hea: palju ei puudunud, et oleks pisara habemesse poetanud. Oli küll koledalt üledramatiseerimist ning "witchfinder generali" meenutava agendi ümberkasvamine tundus uskumatult muinasjutulik. Aga nagu ma olen ka juba varem siin rõhutanud - head muinasjutud mulle meeldivad. See oli hea muinasjutt kohe kindlasti. Noortele Athena elluärgitajatele hoian ka pöialt ja soovitaks seda ka teistel teha. Olen nende ideega päri, et häid filme ei tohiks näidata silmakirjalikult vaid kord aastas Hõffi ajal, vaid iga nädal võiks üks kuskil linastuda. See nüke, et filmi kutsutakse sisse juhatama mitte üks libe filmikriitik, vaid oma ala spetsialist, oli samuti värske ja vahva idee. Sellist traditsiooni võiks kindla peale jätkata. Loodetavasti tuuakse lubatud kunsti- ning kvaliteetfilmidele kõrval suurele linale veel ka mulle eriti südamelähedasi friigifilme ja vana head klassikalist õõvafilmi, näiteks Argentost kuni Hammeri stuudioni, Vincent Price'ist Bela Lugosini. Ahjaa, üks asi, mis veel meelde tuli -- kinopidajad võiksid meisterdada toolide alla mingeid puust kõrgendusi. Esiteks poleks ekraan niivõrd kõrgel silmadest ning teiseks moodustuks nö trepp, mis teeks tagumistel vaatajatel elu ehk veelgi mõnusamaks.