Dead-End Drive In (1986)

Noormees nimega Crabs laenab vennalt ta uhket üleslöödud masinat, et enda neiu õhtuks autokinno viia. Kuna tegemist pole aga tavalise maailma vaid postapokalüptilisega siis virutavad politseinikud seal, sellajal kui noored salongis keppi teevad, autol rattad ära. Hommikuvalges selgub ,et sarnaseid hädalisi on kinos veel kel midagi masinalt tuuri pandud ning kuna ilma autota ringiliikumine võrdub sellises ühiskonnas enetsetapuga on hakanud autokinno lausa pisike püsielanikest kogukond tekkima. Kuigi kohalikud on nõus meest enda kampa võtma ning isegi ta tsikile hakkab sealne elu üha enam meeldima (lebo, narkootikumid, junkfood, rockmuusika ning halvad filmid – ma ka ise oleks tõsiselt mõelnud pikemalt sinna paradiisi peatuma jäämisele) on kutt võtnud nõuks iga hinna eest koju tagasi pääseda ja kaotatud vabadus maksku mis maksab tagasi kätte võidelda. (järgnev võib sisaldada pisematsorti spoilereid) Dead-End Drive In on kirev ja silmailu pakkuv film. Postapokalüptilised maastikud tolmuste lagunenud tänavate ja mahajäetud linnaosadega, friigid, punkarid, allakäinud mendid ning 80nendate stiil ja musa on kõik väga lahe. Valitsevat õhustikku annab hästi edasi algusestseen kui peale liiklusõnnetust autoteisaldajad omavahel äravedamisõiguse pärast jagelevad ning toitumisahela madalamal astmel asuvad punkarid vaikselt juba romudeküljest magusamaid tükke ära nokitsevad. Ühiskond tundub toimivat väga ebakindlalt ning kokkujooksmise viimasel ääre ja autoosad on muutunud kullast kallimaks. Kokkuvõtteks mitmete, ka tänapäeva standartite järgi, heade märulistseenidega ja ohtra iroonia ning huumoriga ladna film valitsuse originaalselt ideest mida igavlevate, töötute ja tülikate noortega peale hakata. Ainsaks häirivaks nüansiks jäi mulle samamoodi nagu Trashilegi see lõpus sissetoodud rassismiliin, kuid see oli õnneks liiga põgus ,et tõsiselt segada. Kui ei oleks eelnevalt taustainfot omanud oleksin küllap arvanud ,et tegevus toimub Ameerikas. Kõik see autofetish ning masina armastus, samuti automudelid ning autokinod–kiitoiduärid tundusid vägagi Ameerikalikud. Olen siiani arvanud ,et need on kõik pigem nimetatud riigile omased ning Austraaliast kuidagi teine ettekujutus jäänud (mis kujunenud peamiselt küll sarnaste odavatel B filmide vaatamisel). Postapokalüptilise filmide fännidele soovituslik vaatamine - elamus on garanteeritud (kui ootusi pole just väga kõrgeks aetud). Järgmiseks vaatan ise arvatavasti The Cars That Ate Paris (1974), tundub olevat samuti midagi mu maitsele. Suhteliselt ülbe metallivaras Jesus the lord is coming ..wear a raincoat Ja härrased filmiblogijad 9/10 (alguses plaanisin anda 8 kuid peale pisemat järelemõtlemist paar päeva hiljem leidsin ,et film on enam väärt)

Beyond the Valley of the Dolls (1970)

Järgmise filmina peale pandud Beyond the Valley of the Dolls oli kohe tunduvalt lõbusam. Sündmused tundusid toimuvat Valley of the Dollsi omadega paraleelselt ning mingis kõrvalmaja keldris kus aga peod olid kordi rajumad, seltskond kirjum ning narkootikumid kangemad. Muusika oli samuti märksa parem. Enamus filmi jälgitakse tüdrukute rockbändi teed tippu. Kui mõned titshotid väljaarvata siis kulges kõik üllatavalt viisakalt ning ladnalt nii ,et lausa imestasin kus siis kuulus sexplotation jääb. Mingihetk läks asi küll muidugi käest ära, kõik senine tegevuse arendamine saadeti viisakalt kuradile ning asuti kirevate kostüümidega märksa verisemat-ajuvabamat tegevust arendama. Uskudes wikipediat olevat originaalselt olnudki plaan teha järg Valley of the Dolls filmile aga peale pikemat segadust kus mitmed stsenaariumid stuudiote poolt kõrvale heideti ja Jacqueline Susann, esimese filmibaasiks oleva raamatu autor, stsenaariumi kirjutamisest keeldus löödi lihtsalt käega ning tehti lugu mis kuidagi ei seondunud nimetatud teosega. Isegi originaalsel postril oli tekst "This is not a sequel - there has never been anything like it". Filmi vägivaldne lõpp improviseeriti aga juurde seoses Valley of the Dolls staari Sharon Tate mõrvaga Mansonite poolt, mis toimus pisut enne filmimise alustamist ja originaalsest stsenaariumist see puudus. Ehe odav B filmi õhustik, 60nendate rockenkroll soundtrack, hipivärk, metsikud orgiad ning värvikirevad tegevuskohad tegid filmist päris vaadatava pala. Midagi jäi samas siiski puudu ,et võiks nüüd kultuslikuks või superheaks nimetada. Võtsime Blondi ja ta väikse sugulasega koos ühiselt vaatamise aeg ka viskit, nagu meil ikka kombeks. Parooliks oli titshot, võin spoilerina öelda ,et juua sai väga korralikult. Asjaliku artikli Russ Meyerist leiab aga siit. Vana kanepikallal Värvusmuusika 6/10

Valley of the Dolls (1967)

Onu Kalver oli otsustanud üksõhtu ühendada enda iha masohismi järele sooviga kodusele naisperele meeldida. Vähemalt kuidagi teisiti on raske mõista seda miks Valley of the Dolls esimesena plaadimängijasse läks. Okei tegelikult teen mehele siiski törtsu liiga, sest kuna kohe järgmiseks filmiks oli valitud Beyond the Valley of the Dolls (1970) tuntud pervi Russ Meyeri loomingust siis oli asja vastu väike huvi isegi minul. Ilma igasuguse eelinfota kujutasin ette ,et tegemist on suhteliselt ropu cult-klassikuga, kui juba selline mees asjale järge tegema hakkas, ning hea eelsoojendusega enne veelgi nilbematele (s)explotationi radadele eksimist. Kahjuks osutus aga tegemist olevat ühe erakordselt niru vaatega karjääritegevate tähtede õnnetule elule. Nagu imdb ütleb siinkohapeal: The nation's most startling and hotly discussed best-seller now on the screen with every shock and sensation intact. NOT! Võibolla raamat oli tõesti 60nendatel kombekaid koduperenaisi jalustrabavalt shokeeriv aga tänapäeva kalestunud ning küünilisele hingele pole siin grammigi shokki ega sensatsiooni. Lugusid narkoravil, viinarahvil viibivatest ja ringihooravatest noorstaaridest ning nende põhjapõlemisest on valdav enamus kollast kirjandust punnis, tarvitseb vaid avada internetis mõni meediaväljaanne (mida ma üritan igati vältida). Kuid suurem viga pole mitte liigne pehmus teemade käsitlemisel vaid raskestijälgitav hüplev sisu. Tegelasi oli nimelt liiga palju ja neist osad täiesti arusaamatul põhjusel liig ohtra eetriajaga. Näiteks nn “seenetüdruk” (panime nime Kalveriga talle seoses silmatorkava pekattega mis hõbustas ta identifitseerimist filmikäigus) kes lihtsalt püsis sekretärina taustal ning sündmustesse eriti ei sekkunud. Küll aga aitasid kõik sarnased tegelased kõvasti segadust külvata nii ,et mõistatamist oli mul kõvasti kes on ikka kes ja lõpuks selgus ikkagi ,et olin valesti arusaanud. Paar tahtmatut nalja küll olid kuid kokkuvõtteks ei võetud isegi rindu paljaks (olime sesosas väikese kihvleo isegi sõlminud). Rohkem kui vaid natuke niru – ei soovita. 3/10