Eelmine laupäeval sai koos Ove, Priidu ja Kaituga mu maahäärberis istutud, head filmi vaadatud ja viskit mekitud. Ove oli seejuures kõigi hämmastuseks kaine autojuht. Minu endaga juhtus aga selline häbiväärne lugu, et nädala väsimusest ja hilisest kellast tingituna jäin kesk viimast filmi unne. Ärkasin alles lõunapaiku Priidu krabistamise peale. Nähes, et ma ka üleval kargas mees diivanilt püsti ning segas endale päeva alustuseks suure coca&cola ja wishkey kokteili. Ajasin siis end ka üles, näitasin meie noorele loodusvarade hoidjale raudteejaama suuna kätte ja jäin mõtisklema kuidas oleks kõige õigem viis pühapäev õhtusse saata. Meenus, et eelmine päev oli sõbra isa lahkelt pakkunud mahlapressi kasutada, juhul kui veel õunu (teate küll, need imelikud punnid millede söömise tõttu meie esivanemad paradiisist välja aeti) jagub. Õunu jagus pealiskaudse visuaalse vaatluse järgi puude latva ohtralt seega otsisin mullase kartulikoti välja ja tegelesin järgmised paar tundi tihenevas-vaibuvas seenevihmas värisevate kätega roheliste, mõrudate, kerajate junnide puu otsast alla rebimise ning kotti toppimisega. Kampa lõi ka veel kass kes kõrgematel okstel turnis ning mõningaid raskemaid õunu mulle pähe kukutas. Täis koti tassisin koos piimamannerguga autosse ja vurasin sõbrapoole.
Press oli räästa all veel täiesti üleval nii, et edasine aeg kulus kuni hämardumiseni õunade lödistamisele ja lödi pressi alla ladumisele. Gurmaanina sai segusse lisatud veel ebaküdooniaid ning kuna hoog oli sees siis tegime ära ka viimased allesjäänud kohalikud pabulad. Kokku tuli sada liitrit mahla, millest 40 ära omastasin ja tagasi punkrisse vedasin. Teel muretsesin veel kaheksa kilo suhkrut ning plastiliini, et mögin hiljem kenasti klaaspudelitesse kallata ning käima ajada. Igaljuhul peale seda kõike tuli mõte, et võiks end tubliduse eest premeerida ühe hea filmiga. Nii seadsin end siis tagasi sõbra poole, vajusin diivanisse ja käsutasin tal oma TV ja helisüsteemi demonstreerida mõne korraliku HD kvaliteedis kinupildiga.
Sõelale jäänud Coraline oli väga mõnus vaatamine. Jah, nukud polnud võibolla Henry Selick'ul seekord küll sama lahedad kui varasemas multikas The Nightmare Before Christmas (1993) ja Neil Gaiman'i jutukeses, mis käesoleva filmi aluseks, puudus Sandmanilik teravus ning fantaasialend. Kuid sellest hoolimata oli mõlemale mehele omane ja mulle meeldiv stiil tunda. Näiteks see maailma sisse peidetud teine maailm oli äratuntav Gaimanilik lahendus, ning maja nö varjus elav kuri nukumeistrist deemon ja tema looming väga stiilne nii ideelt kui Selicu poolt loodud visuaalilt. Lisaks ei olnud sisu üle pingutatud ega laskutud melodraamasse. Oli veidike süngust ja mõningaid kummalisi jooni mille tõttu arvatavasti polnud film kinodes väga edukas. Ka HD pilt oli kena, olin siiani selle tehnika suhtes üsna skeptiline kuid nähtu kvaliteet avaldas sügavat muljet. Muide ei viitsinud uurida aga tundus ,et tegemist ikka sellise pool-nukufilmiga, palju graafikast jättis vähemalt väga CGI mulje, siia multikasse see kusjuures isegi sobis ja arvutigraafika täiendas kenasti riide ja vineeri abil loodut. Mis aga puutub veini siis see peaks kevadeks valmis saama, astuge läbi ja kostitan.
8/10
Ka minu flätis on üks salapärane kohe peldiku vastas asuv uks, panin selle igaksjuhuks nüüd tugevamalt riivi.
Postitused
Järjekordne põnev skänn Jailelt, ei suutnud taas vastu panna ning otsustasin teksti ka blogisse riputada. Pärineb see 1996 aasta Nooruse teisest numbrist ja autoriks Alar Niineväli. Kuna seekord oli artikli juures ka nimi, mitte vaid pseudonüüm nagu Sandmanil, siis tahtsin autorilt isegi viisakalt luba küsida, kuid kahjuks ei suutnud ta emaili netist leida. Igaljuhul kui midagi ei sobi võib sellest lahkelt minu profiilis olevale meiliaadressile teada anda :)
"Erootiline koomiks on tõenäoliselt Eesti publiku jaoks üsna tundmatu mõiste. Kindlasti pole teadvustatudki, et selles valdkonnas on võimalik mõjusat jälge jätta. Tegelikult on erootilise koomiksi võimalused palju laiemad kui filmil. Koomiksis võib paigutada tegevuse miljööse, mis filmis nõuaks kõige kõrgemat sorti eelarvet. Koomiks võimaldab fantaseerida nii julgeid ja veidraid seksuaalakte, et filmis läheks see jällegi liiga kalliks või oleks raske sobivaid näitlejaid leida. Äärmiselt populaarne on erootiline koomiks Jaapani manga- kultuuris. Kuna kõik pole kuld, mis hiilgab ning sedasorti kraam on ka üsna kallis, siis tasuks enne ostmist eelinfot omada. Pettuda ei tule siis kui Sul õnnestub kusagilt leida nime "Kondom" taha varjuva kunstniku (või kunstnike?) töid. Mina leidsin oma "Kondom'i", mis kannab nime, "Bondage Fairies" päris Helsingi keskuses (Kalevankatu 40) asuvast, väikesest kuid rikkaliku valikuga koomiksikauplusest Fennica Comics, kus leidus ka Jaapani animafilme, sci- fi kirjandust ja kummalisi filmiajakirju nagu näiteks Screem Queens. Nüüd aga tagasi "Bondage Fairiesi" juurde. Kindlasti on antud teos paljude inimeste arvates porno. Kõik oleneb suhtumisest ja vaadetest. Genitaalide demonstreerimine ei tee teosest veel pornot. Minu jaoks tähendab porno idiootliku lugu ja küündimatut teostust. "Bondage Fairies" ei ole aga mingil juhul nürimeelne in & out- kama. Pigem on tegemist suurepärase fantaasiaga ning kütkestava animatsiooniga loodud pikantse muinaslooga, mis purskab musta huumorit, eriti friiki seksi ning kohati lausa uskumatuid vorme võtvat vägivalda. Muinasloo peategelane on väike ujedavõitu blond haldjaneiu Pfil, kes koos oma sõbranna ja seksuaalpart- neri Pamilaga peab metsas jäljeküti ametit. Pfil on nii häbelik ja ametis roheline, et ilma Pamilata ta veel toime ei tule. Siis peab aga Pamila kolmepäevast tööülesannet täitma lendama ning Pfil saab oma esimese iseseisva ülesande. Ta peab üles leidma mrs. Põdrapõrnika kadumaläinud abikaasa. Jäljed viivad seksika jäljeküti ühe puu juurte vahele peituva hald-jamajani. Seal elavad kolm õde- OÜga, Marcia ja Uina, kellele meeldib igasugu vägivaldseid ning alistavaid sex- mänge mängida. See on tõeliseslt friik sadomaso-maailm, mis Pfilile selle puu alt avaneb. Lisaks sellele, et kolm õekest on loomu poolest julmad olevused kannavad nad Pfili vastu erilist vimma, kuna ka nemad kandideerisid jäljeküti ametikohale. Nad ei saanud testides läbi ning on nüüd hingepõhjani riivatud, et mingisugust nohikut peeti nendest paremaks. Pfil uimastatakse ning toibudes avastab ta end aheldatuna kummalisest ruumist. Oma suureks õuduseks märkab ta eemal, nõeltega posti külge kinnitatud surmaagoonias vaevlevat mr. Põdrapõrnikat. Järgnevalt alustavad õed Phili kallal kummalist seksuaalse sisuga piinamiste seeriat. Tal tuleb harrastada seksi vihmaussi, kõrvahargi, tigude ja muude taoliste tegelastega. Tähtsat rolli mängib loos ka õdede ori Masopic, kes on purustanud näo ja tiibadega meeshaldjas. Samal ajal kui Pfil kogeb oma senise elu raskeimat katsumust veedab aga Pamila enam kui vallatult aega oma nahkhiirest sõbraga. Loo lõpuks jooksevad kõik harud kokku, et purskuda ultravägivallana. Lendab nii küljest ära raiutud jäsemeid kui ka intiimsemaid elundeid. Kokkuvõtlikult öeldes, üks särtsakas aduks only seksimuinasjutt. Koomiksi "Bodage Fairies" päritolu kohta leidub albumi tagant veel selline info, et lugu ilmus esmakordselt ajakirja "Lemon Kids" comic strip-ina 1990. aasta juulist kuni 1991. aasta aprillini nime all "Insect Hunter""
