A Bay of Blood (1971)

Film algab stseeniga kus näidatakse luksuslikus häärberis elavat üksikut ratastoolis naist. Naine vaatab aknast välja, ohkab kurvalt ning äkitselt ilmub tont teab kust välja mustade nahkkinnaste ja punase lipsuga härra kes ta sinnasamma üles poob. Kuid ei jõua veel laibastunud vanaproua viimased närvitõmblused vaibuda kui ilmub järgmine karvane nahkkindas käsi kes haljast nuga juba värske mõrvari ribide vahele surub.

Veidi rohkem filme kui vaid Matrixit ja Avatari näinud vaataja saab sellise alguse peale koheselt aru, et alanud pole mitte mingi tavaline slasher vaid  järjekordne Itaalia "kollane" mõrvamüsteerium. Veel terasem ja erudeeritum vaataja märkab ka, erakordselt erka ja kontrastset värviskaalat ning taipab, et ju siin Technicolori kaamera mängus on ning kes muu kui Mario Bava omakorda selle masina taga istub ja värviliste prozektorite patarei kallal higistavate tehnikute suunas rusikat viibutab

Väikese võssakasvanud ja sogase lahesopi äärde kus ülalkirjeldatud mõrtsukatöö aset leidis on kogunenud veel suur hulk inimesi nagu: Putukauurija ning tema kaardimoorist naine, rikas abielupaar, toorest liha süüa armastav paadimees, pere lastega ja punt pidutsemishimulisi noori. Vähemalt pooli neist ühendab seejuures raskesti mõistetav huvi rohkem sopaauku meenutava lahe omandiõiguste vastu. Ning loomulikult ka tapakirg.

Tegemist on Bava kohta rabavalt verise teosega. Mõned stseenid on sellised, et paneksid küllap ka Fulci muhelema ja rahulolevalt noogutama. Virutatakse ikka kõvera noaga näkku ning odaga makku, veidraima stseeni auhinda jagavad koht kui kaheksajalg ühe ex-mõrvari laipa lähemalt uudistab ja kahe vanainimeste asja harrastava noore roikaga läbi suskamine. Samas ei saa tõrvatilgata meepotis. Muusikataust on nimelt olematu kvaliteediga, ei ole seal ühtegi korralikku viisijuppi ega elektroonilist piiksatust raatsitud tausta panna. Taga hullemaks, kuna DVD'l puudusid tiitrid kuulasin siis ingliskeelset dubleeringut mis oli kohutava Itaalia aktsendiga ning kohati valjenev ja siis vaibuv. Nii tuli tõsiselt pingutada, et kogu filmi jooksul reepeal püsida (mis alati ei õnnestunud) ja aru saada kõigi ohvrite ja mõrvarite omavahelistest suhetest ja motiividdest. Paari asja taipasin alles peale filmi lõppu mõttes süzeed analüüsides. See rikkus igaljuhul natuke elamust ning võttis ka punkte vähemaks kuigi saan aru, et see pole nüüd Bava otsene süü.

Äraspidine ja veider loogika ehk üks giallo zanri kaubamärk on ka siin filmis esindatud. Verelahe rahva õnn (spoiler) on see, et nad jõuavad end viimseni maha nottida enne kui jõuaks kohale mõni seadusesilm ja hakkaks esitama piinlikke küsimusi, et no kuidas jalutu mutike ikka kinnitas teise köieotsa kahe-kolme meetri kõrgusele konksukülge. Või tuleks ideele sündmuskohal olijate sõrmejälgi võrrelda mõrvariistadel olevatega. Veidi mõistetamatuks jäi ka hipinoorte mõttemaailm kes äkitselt leiavad, et neile igati viisakas ja suur maamajake ei passi ning end naaberhäärberisse täieõiguslike omanikena sisse seavad. Kõige veidram oli ehk lõpplahendus, sellise absurdse mõtte eest annan juba ühe punkti vähemalt juurde. Peab oskama ikka millegi sarnase peale tulla.

Ahjaa üks asi mis veel silma jäi, Baval pole minuarust ühtegi sellist omapärast stseeni millega teda selgelt identifitseerida, nö kaubamärki nagu Argentol on tema piiluv silm ja klaaskatus ja Corbuccil käte sandistamine ja kuulipilduja. Või pole ma veel seda ära tabanud. Film oleks suisa seitset või kaheksat punkti väärt, aga olen julm, hoian paremad hinded seekord tagavaraks ja kisun hindamisskaalat ühtlasi karmimaks. 6/10

Nagu enamus sarnaseid filme suudab ka see lugu rabada totrate pealirjade rohkusega mis ta aegade jooksul saanud, näiteks:

A Bay of Blood
Antefatto - Ecologia del delitto
Blood Bath
Bloodbath
Bloodbath Bay of Death
Carnage
Chain Reaction
E così imparano a fare i cattivi
Ecology of a Crime
The Antecedent
The Last House on the Left, Part II
Twitch of the Death Nerve

Pole arvatavasti raske taibata, et kaks viimast pärinevat Ameerikast