HÕFF: teine päev

Laupäev algas ühe kohaliku krahvi mereäärses villas õlu, grillimise ning mõnusa rahva seltsis.  Lisaks tegutses aktiivselt Trashi poolt juhitud vestlusring Vene filmikunsti teemal. Ning koos Adiga sai sõjanõu peetud Läti-Leedu ja Hiinamaa vallutamise osas. Seetõttu jäi ka mul nägemata “Stingray Sam” (ma lihtsalt ei teadnud, et see oli varasemale kellale tõstetud). Ning poolikuks jäi ka “Ümbersõit”. Jõudsin kohale, kui see juba käis ja kuna head istekohad olid võetud kobisin välja tagasi.

Hammustus (lühifilm)
Hea näpuharjutus, selline lühike ja lööv koos mõnusa kaameratööga. Mulle meeldis, parim kogu festivali jooksul nähtud lühifilm 9/10

Mutandid
Üks minu selleaasta festivali lemmikuid. Mõnus stiilne zombihorror. Ohtralt vaateid lumistele mäetippudele ning metsatukkadele. Eriti hea oli algus kus verise katusega kiirabiauto läbi ülalkirjeldatud maastiku nõuka-suurehitist meenutavasse mahajäetud hoonesse suundub. Mingihetk tempo küll langes ja draama liin hakkas pisut liiga lohitsema, kuid seejärel võtsid tegijad end kokku ja tegevus veeres suht ladusalt lõpu suunas edasi. Kokkuvõtteks idee poolest mitte midagi uuenduslikku, neid zombiviirusele immuunseid tegelasi on filmides ju varemgi olnud, aga visuaalne külg oli silmale väga kaunis vaadata. 8/10

Juurviljad (lühifilm)
Lugu ahnest mehest, kes enda naise nahka pistab, oli justkui Jan Švankmajeri 16-minutilise lühifilmi “Food” vaimuvaesem remake. Kohati õrnalt humoorikas, aga kahjuks liiga vähesel määral. 3/10

Rauduksed
Põnevik mehest, kes ärkab hommikul valutava peaga üles panga rahakambrit meenutavas betoonruumis, kaaslaseks vaid usside poolt järatav rott ning gaasikeevitus. Raudse elutahtega peategelane ei kavatse aga kergelt alla anda ning hakkab kõigi vahenditega otsima võimalust kambrist välja murda. Algselt poolkoomilise “Saw” uusversioonina alanud film muutus üha rohkem ja rohkem müstilisemaks ja millekski “Cube'i” sarnaseks. Lõpp oli täiesti ebarahuldav ja jättis mulje, nagu oleks tegijatel mõte lihtsalt kokku jooksnud. Ma ei lepi ka Onu Kalveri seletusega, et tegemist oli algusest peale sümboolse põrgutee kirjeldusega, ta kipub sageli, kui filmi kulminatsioon arusaamatuks osutub, selliseid suuri sümboleid leidma.

Peategelast kehastanud näitleja liikus muidu õhtul ka Ehte baari ümbruses ringi, uurisin pärast neilt, kes temaga pikemalt vestlesid, et kas sai müstika lahendatud ning oli Onul õigus või ei, aga kõiki oli huvitanud rohkem küsimus, et kas kingas kust tegelane jõi oli ikka reaalne uriin või ei ning lõpu mõtte kohta ei tulnud kellelgi pähe talt küsida. 6/10

Rulli lõpp (lühifilm).
Jah, tore ning lõbus, aga mis siin siis kokkuvõtteks õudusega pistmist oli? 5/10

Inimsajajalgne.
Kaks ameerika beibe satuvad Saksamaal katki läinud auto tõttu Jaapani pensionil kirurgi dr Heiteri juurde, kel perversne soov opereerida kolm inimest kokku, et moodustada inimsajajalgne. “Human Centipede: (First sequence)” on lahe esmajärjekorras enda ideelt – no paljudes filmides ikka näeb olukorda, kus kolm inimest opereeritakse sedapidi kokku, et esimese päraku vastu õmmeldakse teise suu. Doktor oli ka vinge tegelane. Muidu oli aga film esiteks veidi liiga klisšeelik (katkine auto, napilt-napilt pääsemised, lõpus saabuvad mendid) ja teiseks kippus venima. Seda viimast ei saa muidugi ainult "Inimsajajalgsele" ette heita. Mulle tundus, et kõik festivali filmid olid liiga pikad ning enamusele neist oleks tunnipikkune formaat märksa paremini sobinud, nimetatud puudust on toonud enda blogis esile ka Ulmeguru. Rahvas võttis filmi samas väga soojalt vastu, seda näeb harva, kui film juba enne lõppu aplausi ära teenib. Ma jään igal juhul huviga järge ootama, tea mis  järgmiseks? Kümme inimest? 7/10

Serbia film.
Endine mainekas pornostaar elab vaikselt ning suurest ärist tagasitõmbununa, õpetab poega onaneerima, vahib naisega õhtuti oma vanu filme jms. Mingi hetk tehakse talle aga ettepanek ühes filmis taas kaasa lüüa ning lubatakse tasuks astronoomilisi summasid. Tööpakkuja tundub küll pisut veidrik, aga mees ei tee asjast numbrit ning kirjutab lepingule alla. Film hakkab aga tavalisest pornist üha kaugemale arenema ning järjest perverssemaks muutuma. Tegemist pole otseselt õudusfilmiga, vaid pigem rõveda, pedofiilse ja perversse draamaga. Algus venib seejuures kohutavalt ning ainus vihje horrorile on süngevõitu helitaust. Mida edasi, seda rohkem tempo kerkib. Lõpplahendus oli šokeeriv ning ülirõve. Shokifilmina hea, aga minu maitse jaoks liiga snuff, olen pigem konservatiiv ega kiida selliseid pervertide nishifilme heaks. 6/10

Peale serblasi leidsime K ja Pjotriga, et võib päeva ära lõpetada ka. Fuajees kohtasime veel ähmase pilguga ja parajalt auru all Trashi, kelle obstsöönse jutu eest õue burksi ostma põgenesime. Edasi sai K majutuskohta saadetud, kohalikku “püha-burgerit” mekitud, Vene baarist õlutagavara täiendatud, Fletchu üle nalja visatud ning Ehte baari ees istutud ja kohalikule noorsoole pungilaule õpetatud. Isa Pjotr, kes haistis andunud kuulajates kerget saaki, kraamis muidugi välja terve hulga talle tavalisi luiskelugusid, näiteks, kuidas ta Villu Tammega noorena ühes korteris elas ja bändiproovidel hängis. Igal juhul kestis see tasane aftekas meil kuni kella poole kuueni, mil püha isa sai Tarbatu bussile saadetud ning ise horisontaali vajutud.

Järgneb..