The Enemy Below (1957)

No olgem ausad. "Destination Tokyo" võttis mul esimese hooga pisuks ajaks allveelaevadest jutustavate filmide vaatamise isu pealt. Paar päeva rahunenud, mõtlesin siiski käesolevale kinopildile võimaluse anda ja pisut segiti vaadata, ja no see, mida esimesena nägin, meeldis mulle küll igati.

Arvestades filmi valmimisaastat, ei suutnud ma üllatumata jätta* sellest kui positiivselt kujutatakse sakslasi. U-Boati ja USA hävitaja kaptenid on mõlemad võrdväärselt mõnusad vanad merehundid, kel kummalgi sõjast kõrini. Sakslane ei armasta eriti oma füürerit, jänkil on aga lihtsalt tapmisest villand. Tasapisi püüavad nad kumbki kõrgemalt antud ülesanded ära täita ja sõjapäevade lõpuni tiksuda. Juhuse tahtel aga ristuvad nende laevade teed ning noh...töö on töö. Edasi algab merel kestev kolmedimensiooniline surmav malemäng, kus mõlemad mehed enda oskusi tõestavad ja selle läbi üksteist ka aina enam hindama hakkavad.

Aluste meeskonnad on samuti sümpaatsed. Sakslased pole sugugi sellised elajalikud Hitleri zombid, kes toorelt väikesi lapsi kugistavad, nagu neid selle aja filmides kujutatakse. Ameeriklased aga, ei ole stereotüüpsed saia lõuaga ülbed mühakad. Seega oli koheselt selge, et film ei saa lõppeda lihtsalt stseeniga kus fritsude alus lastakse kangelasliku võitluse järel põhja ja purjetatakse päikeseloojangusse. See aga lisas toimuvasse paraja törtsu põnevust. Võitjana saab sellest sõja-mängust välja tulla siiski vaid üks, aga kumb siis?

Pean tunnistama, et minu sümpaatia kaldus kohe algusest peale tugevalt saksa komandöri poole. Kui otsida kirjandusest mingit head võrdlust, siis tema oli Pearu ja jänki Andres. Viimane armastas rohkem reelingul röötsakil norutada, samas kui fritz oli paras krutskivend. Ületamatult mõnus koht on näiteks, kuidas tüüp mingil hetkel raadionurgas ühe saksa marsiloo grammofonile peale paneb, helitugevuse põhja krutib ning meeskonnal nii kuidas kopsud kannatavad kaasa üürata käseb. Ameeriklaste näod on ikka vaatamist väärivad, kui äkitselt  hakkab hüdrofonist tavapärase propellerilabade sahina asemel kostma summutatult patriootlikku viisi. Samuti on hea stseen, kui ta  pinge all murdunud torpeedomeest rahustama suundub. Piisab tal vaid ruumi ilmuda ja enda hullumeelse pilguga märatsejat puurida, kui mehike koheselt taltub ning mutrivõtme, millega tahtis just hetk tagasi kamraade tümitada, häbelikult kaptenile ulatab.

Mis puudutab lahingutegevuse realismi, siis USA laeva võtete jaoks on sõjaväelt lunitud kasutamiseks tõeline hävitaja aga sakslaste allveelaeva esindab kahjuks vaid plekist makett. Huvitav, kas 50ndatel polnud tõesti võtta mõnd sõjategevusest üle jäänud allveepaati kasutada? Allveelaeva sisevõtted on muide tehtud tõenäoliselt mingil ameerika paadil, sedalaadi kraane, nagu näha saab, Saksa laevadel polnud. Ka on laeva siseruumid kahtlaselt liiga avarad.

Aga miks ikkagi sedavõrd kõrge hinne? Seda ma ei saa kahjuks ilma lõppu ette rääkimata seletada (SUUR rasvane spoiler nüüd). Siirdume filmi lõpustseeni. Mõlemad laevad puruks, jänkid kolinud päästepaatidesse ning sakslased siplevad enda kohe-kohe lõhkeval allveelaeval. Ennäe, mõtlen ma kibedalt, varsti leiavad need filmi jooksul sümpaatseks muutunud allveelaevnikud märja haua. Aga äkki ei usu ma oma silmi, vastu igasugust loogikat sõuavad jänkid lähemale ja korjavad kõik sakslased nende ujuvast kirstust enda paatidesse. Kaptenid aga veavad koos sealt välja viimase suremas
oleva madruse. Hiljem näidatakse pealekauba stseeni, kus nad kõik sõbralikult koos päästelaeva tekil suitsu tõmbavad ja kaugusse vaatavad. Mul on häbi tunnistada, aga selline happy end meeldis mulle väga. Hea vaheldus kõigile neile üht vaenupoolt eelistavatele lugudele või ülirealismi poole püüdlevatele draamadele. Oma osa mängib ka see, et tehtud oli isegi lõpustseen sümpaatselt ja mitte liiga läägelt. Tegemist polnud ikkagi mingi suuremeelse shestiga vaid inimlikkusega. Mõlemad kaptenid oli sõjast väsinud ja nad olid piisavalt rammu katsunud. Lisaks oli kummagi vastase alus hävinud ehk kohus kodumaa ees täidetud ning polnud enam mõtet või põhjust asja isiklikuks ning inetuks pöörata. Kusjuures ma tegelikult ei imestaks, kui lahingutegevuse käigus tuli sarnaseid juhtumeid ka reaalselt ette, päriselu on alati märksa kirjum ja pöörasem kui filmimaailm. No ja kui ongi muinasjutt, siis vähemalt hea, mul pole nende muinasjuttude vastu, mis aitavad mul usku inimkonda taastada, kõigevähematki (Spoiler lõpeb). Hea muhe ja põnev sõjafilm inimeseks jäämisest. 9/10

* Kui pisut mõelda, siis isegi loogiline, sõjas kommudega hädasti uusi liitlasi vaja ning tuleb tasapisi sakslaste mainet upitada.

Nagu "Das Boodis" oli siingi ka üks patriootlik nooremohvitser.

Ma ise ei ütleks allveelaevas olles ka väiksest pitsist ära.

Hatchet for the Honeymoon (1970)

Mario Bava järjekordne giallo. Või oot, stop, on see ikka giallo? Mõrvar siin nimelt varju ei hoia ega oma nägu ei peida. Pigem vastupidi - tema ongi filmi peategelane. Küüniline pururikas noormees, kes elab koos tigeda naisega suures perekonnalossis ning teenib elatist pruutkleitide disainiga. Pärast kleidi õnnestunud müüki hiilib noorhärra tavaliselt pulmaööl, kui paarikesel jagub silmi vaid teineteise jaoks, liharaiumise kirves näpus sviiti ja kukub rappima. Motiiviks asjaolu, et väikse poisina nägi ta enda vanemate mõrva pealt ning süüdlase paljastamiseks ja enda mälestuste meeldetuletamiseks peab ta nüüd siis tapma. Õigeks signaaliks mõrvatöö alustamiseks on trepil kajavad sammud. Ühesõnaga, tegemist tõsiselt häiritud noormehega, kes näiteks peab ühe veidrusena oma lossi saalis suurt hulka pruutkleitidesse riietatud mannekeene ja käib neid aeg-ajalt salaja suudlemas.

Esimene filmipool sujub liiga uimaselt-unelevalt. Pingelist tegevust napib. Mõrvar on ju teada ja politseiuurija, kes juhtumiga tegelema määratud, sedasorti, kelle kõrval inspektor Japp ka kirka kriidina tundub. Avastanud näiteks kahtlusaluse kasvuhoonest isikliku krematooriumi, lepib ta täielikult seletusega, et seda kasutatakse kuivanud lillede ning vanade riiete põletamiseks. Või siis ohvri karjete peale kohale tormanuna ütleb peategelane hooletult "Mul telekas, sunnik, ununes lahti, seal mingi õudukas ju käib", ja jällegi tammub vahva detektiiv nõutult esikus, poriseb pahuralt ja asub tagasi koduteele. Ega kohalikke lossielanikke paista muidugi ka suurt häirivat, et katlamaja korsten salapärastel aegadel tossab ja jälki haisu levitab.

Põnevamaks kisub film siis, kui välja ilmub salapärane ja pisut norilik femme fatale, kes hakkab mingite müstiliste plaanide ajel ümber vaese maniaki tiirlema, ja kui sisse tuuakse üleloomulik liin, ühe pahura ohvri vaimu näol. Kui enne seda keskendusin rohkem Bava kaunite visuaalide imetlemisele, siis
sealtmaalt kasvas huvi, kuhu selline süžee viimaks välja jõuab. Ütlen väikese spoilerina ära, et mingit väga suurt üllatust sealt ei tule, samas väga pettuma ka ei pea. Väike vimka keeratakse siiski sisse. 7/10

Bava muhe viide ühele oma varasemale filmile.