kolmapäev, 21. oktoober 2009

Dillinger Is Dead, Dillinger è morto (1969)

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et Jaanus kutsus mu esmaspäeval kaasa Ameerika filmikunsti lahkavasse loengusse, kus pidi jätkuma gängsterifilmide blokk. Sättisin end siis ka taha nurka tasakesi pingile. "Dillingerist" olin isegi kunagi poole kõrvaga midagi kuulnud ja õppejõud rääkis veel veidi tema surmast otsa, lõpetades jutu umbes sõnadega, et zanrit saab defineerida kahte viisi: kas otsides näiteid, mis sellesse sobivad või siis vastupidi. See lause oleks pidanud tegelikult ettevaatlikuks tegema, sest järgnevalt näitas ta filmi, mil polnud mitte kui midagi pistmist ei gänsterite ega Ameerikaga. Peategelaseks on keskealine kiilanev härra, kes töötab tehases disainerina. Film algabki ta töökohas kus räägitakse industriaalse ühiskonna ebainimlikkusest ja näidatakse gaasimaskides inimesi. Edasi sõidab ta koju. Naine (või on see sümbol?) lösutab juba teki all ja kurdab peavalu. Mees ütleb, et tal kõht tühi ja läheb sööb midagi. Kobib kööki ja ...selle asemel, et tavalise näljase mehena korjata külmkapist taldrikule kõik, mis hamba all ei piiksu või juuri pole alla kasvatanud, toob see esteet endale paksu kokaraamatu ja hakkab mingit erilist peent rooga kokku keerama. Segab siis seal komponente, otsib maitseaineid, kohmitseb. Vahepeal vaatab telekast ka mingit suvalist jura. Leiab kapist üks hetk nartsu sees püstoli. Püstol keeratud vanasse ajalehte, kus kirjas, et Dillinger on surnud (ainus kuradi vihje terve film Dillingerile muideks). Edasi hargneb juba kaks tapvalt “põnevat” süzeeliini. Ühes teeb tüüp süüa ja teises puhastab ta püstolit. Need kaks liini tunduvad kestvat seejuures igaviku. Lihtsalt ühe veidra keskealise mehe õhtused toimetused, minge näiteks mõnele enda keskealisele tuttavale külla ja istuge pliidi ääres, küllap saab sama elamuse. Peale üle poole tunni või tont teab pika aja möödumise on püstol puhas, söök valmis, minu selja taga üks kunstitudengi välimusega noormees norskama hakanud, mõned vaesemad tudengineiud näljast hullunud ja läinud koju makarone soojendama ning Jaanus sellise näoga, nagu oleks ta kaotanud lõplikult igasuguse usu filmikunsti ja inimkonna tulevikku. Igaljuhul peseb kiilakas oma püstoli ära ja hakkab va värdjas seda punaseks värvima. Vahepeal vaatab mingit kodukino, mille peale justkui hullub ja üritab imelikke hääli tehes pildi sisse pugeda. Nagu ahv näeks esimest korda tv-d oleks küllap täpne kirjeldus. Korra pistab ka püstolitoru suhu, mille peale rõõmustasin, et ehk laseb end maha. Ei lase, pilk kellale näitas ka, et filmi on veel kõvasti jäänud ning nii kergelt vaatajal pääseda ei lasta. Kinost tüdineb ta alles hetkel, kui plaanin juba mõne rumala vabandusega seansilt lahkuda. Edasi ronib ta ülemisele korrusele, kus elab veel üks naisterahvas. Alguses istub seal maika ja trussikute väel, vaatab magavat naist ja pugib arbuusi. Edasi ärkab salapärane naine üles ja siis söövad juba mõlemad (milline sümbol- kas pole), kuid see pole veel kõik! Varsti määritakse naise seljale ka mett. Sellega kahjuks erootiline osa filmis ka lõpeb. Edasi veab tüüp end allkorrusele, kuulab magnetofonilt naise kriiskeid, kiusab naist kummimaoga ja laseb ta lõpuks sama punase revolvriga maha. Paneb kaela jämeda kuldketi. mis iga uusrikka kadedusest pööraseks ajaks, ning läheb ujuma. Ujub seal ühe laeva juurde, vaatab, kuidas sealt laip merre heidetakse ja kaupleb end purjeka kokaks. FINITO! Minu silmad on ka ikka juba elu ja igasugust sümbolistlikku kunsti sildi all tehtud sitta näinud, aga vot sellist õudust pole nagu varem ette juhtunud. Ma saan aru, et ka narratiivist vaba film võib olla huvitav, aga no kindlasti mitte sellisel kujul. Kuradi eksperimentaatorid, kuradi kunstnikud! Et tont neid, nende sümboleid ja filmiprojekte võtaks. Mina keeldun tunnistamast, et pool tundi söögitegemist näidata on kunst. Miks peaks kõige igavam igapäeva asjatoimetus muutuma äkki läbi objektiivi võluväel millekski erakordseks. Pole siin midagi uuenduslikku ja erakordset. Andy Warhol tegi juba hulk aastaid varem "Sleepi" ehk filmi, kuidas mees 6 tundi magab ja veel mingi 24 tunni pikkuse ühest pilvelõhkujast, millel oli muide meeletu kulminatsioon – lõpuks kustusid tuled majas ära, röögatu action. Minu teada ei peeta Warholi ka just kunsti tipuks, märgitakse, et tegi äärmusi ning kõik. Arvan nagu Jaanuski, et Erakord võiks selle filmi ette võtta, äkki suudaks tema matsirahvale ka ära seletada, mis nüüd öelda taheti. Samuti soovitaks seda kõigile esteetidele ja põlvini kampsunitega teeluristajatele. Kui lapiga kuse kokku lükkamine "Hungeris" suutis sind pisarateni liigutad, siis on vujaristlik-masohistlik "Dillinger is dead" just sinule. Vastasel juhul vältida-vältida-vältida. Hinne jääb nii 1-2 vahele kõikuma 1/10

4 kommentaari:

Kalmsten ütles ...

njah.....pea kaks tundi erinevaid vihjeid sellele, et vanamees ongi Dillinger on natuke liig, oleks ilhtsalt kaelasrippuvast sildist piisan'd ja ülejäänud aja oleks saanud rahulikult neo-gängsterite asjaajamistele pühendada....ei osatat seda ekraaniaega ikke õieti kasutada...

Metsavana ütles ...

Tegemist oli lihtsalt suvalise tölliga kelle seos Dillingeriga oli null. Isegi kui too gängsta oleks eluga pääsenud pidanuks ta filmi sündmuste ajaks kõvasti vanem olema.

Ehk polnud neil lihtsalt raha ,et neo-gängstasid palgata ? Praegu pidid vaid toidu ja vooluarve kinni maksma, pluss veel kümme kopikat igale näitlejale.

Kalmsten ütles ...

usu mind, see on(!) Dillinger - Filmimüürlaste vandenõu!

J ütles ...

Defineerides gängsterifilmi oli see vist see näide, mis ei ole gängsterifilm.

Samahästi oleks võinud olla Seks ja linna film ja juurd ekommentaar, et see näiteks ei ole gängsterifilm