Ori okeanis saidumloeba maakeeli Kahe ookeani saladus (1955)

Reede õhtul istusin koos enda isikliku ihupreestri isa Fjodori ja ta lemmiknaise Katerina Alexandrovnaga rokiklubis. Nautisime seal karastavaid jooke ning kuulasime üht väljasurnud tantsumuusika eriliiki. Muusika läks meile viimaks nõnda hinge, et tegime isegi mõne visiidi tantsupõrandale, ning heldinud Fjodor Nikolajevitš pajatas pikalt enda vokaalansambli "Saatana sõjapeenis" lühikesest, kuid kuulsusrikkast ajaloost; esitades meie rõõmuks ka mõningaid katkeid tuntumatest lugudest. Kõigil oli muidugi kole kahju, kui saabus uudis  tubli Shoti neegri ootamatust haigestumisest ning peole mitte ilmumisest. Kuna viimane oli keeldunud traditsioonidele vihjates seeliku alla paksemaid karupükse panemast, oli salakaval, kuid halastamatu põhjamaa tuul vägilase maha murdnud ning klanniarst pani vahva torupillipuhuja protestidest hoolimata kodusele ravile. Saatsime siis enda peremõisas murakateed manustavale ning külmavõetud säärtele sinepiplaastreid tegevale härrale lihtsalt palavaid tervisi ja soovisime jõudsat paranemist.

Isa Fjodor looduses saatanat peletamas (haruldane kaader eraahiivist, orkutist)

Õhtu edenedes suutsin veel leida üles enda ammukadunud venna ja pidada väga "sisukaid" vestlusi mõningate teeneliste rahvakunstnikega. Lahkusime igal juhul klubist rõõmsal meelel  alles peale südaööd ning suundusime, endil punk südames, valjuhäälselt õhtu menulugu ("Ema viis trummid emexisse") jorutades ühe saatana kiriku peapreestri ehk hipi poole. Seal jagasin noortele animehuvilistele kasulikke näpunäiteid ning õgisime hipile karistuseks kõik tema vinkud ning kala ära. Ja kuna mu vanad jalad olid tantsu vihtumisest ja mööda Türbatut lonkimisest väsinud, tellis Fjodor meile troska, millega ka lõpuks enda katusekorterisse tagasi jõudsin.

Järgmine päev ärkasin suisa pakatades elust ning teotahtest. Millest tulenevalt võtsin ka kohe vastu otsuse külastada Vana-Võromaal Wabariigi piirialadel elavaid kalleid sõpru Higginsit ja Shadow'd. Nimelt meenus mulle Shadow' ammune lubadus puuduvate tiitritega slaavi päritolu liikuvatele piltidele soovi korral sünkroontõlget teha.

Pärast mõningaid seiklusi lumiste Liivimaa metsade ja külade vahel olin lõpuks ka kohal ning pärast mitmekäigulist rikkalikku õhtusööki ja linnauudiste pajatamist rullisime ekraani laial ja lülitasime filmimassina põrisema. Valisin õhtu filmiks välja nostalgilise "Tayna dvukh okeanov", mis tehtud ühe mu lapsepõlve lemmik- seiklusjutu "Kahe ookeani saladus" ainetel.

Nõukogude tuukrid ohustatud loomaliiki hävitamas (Punaväe allveelaevniku õpiku teine köide lehekülg 331)

Raamat (ilmunud aastal 1939) kujutab endast põhimõtteliselt Jules Verne'i "20 000 ljööd vee all" nõukogude versiooni. Selle peakangelaseks on Nõukogudemaa imeallveelaev Pioneer, mis liigub reaktiivjõul ja hangib energiat eriliste termoelementide abil otse veest. Lisaks on laev purustamatu kere, ultraheli prožektoritega ja infrapuna torpeedode abil näeb selle meeskond kõigest miilide raadiuses allveelaeva ümbritsevast ekraanidel teravat pilti ja relvastatud on see masin ultrahelikahuriga, mille abil võib kergelt lõigata pooleks terve lahingulaeva. Meeskond on laeval ühele õigele nõukogude ulmele kohaselt mustvalge ning ääretult klisheelik. Põhitegelasteks on hajameelne professor, igale poole oma nina toppiv junga, karm, kuid õiglane kapten, musklipunnitajast heasüdamlik hiiglane ja agent, kes koheselt äratuntav enda närvilise iseloomu, kurjade seasilmade ning seltsimeestest eemalehoidmise tõttu.

Hiidkrabid, kommunistlik noor ja laserpüstol

Kuigi põhimõtteliselt on Pioneer võitmatu superrelv, mis võiks kergelt kogu maailma vallutada ja maailmarevolutsiooni massideni viia, on masina esmaseks eesmärgiks ikka merede uurimine. Vahepeal küll sõidetakse ettejäävatele jaapanlastele sisse ja maadeldakse imperialistidega, kes üritavad alatute võtetega allveelaeva hävitada. Kuid põhiaur läks romaanis igatlaadi süvameres toimuvate seikluste kujutamisele (ja ka popteaduslikele heietustele) ning ohtratele võitlustele merekoletistega, nagu kaheksajalad-vaalad, dinosaurused, shoggotid ja hiidkrabid.

Juudas jälgimas enda kätetööd - plahvatavat Pioneeri

Filmis on aga kahjuks agentide teemat ülemäära paisutatud ja mõnusate kummikollidega tehtud mereseikluste asemel pöördutakse pidevalt hoopis Moskva KGB ja luurajate räpaste asjatoimetamiste juurde. Ka pole Pioneeri ülesandeks mitte reis ümber maailma, vaid käsk on uurida kummalisi reisilaevade kadumisi Rapanui saare lähistel. Ühesõnaga, elimineeritud on paljud kallemaid efekte nõudvad stseenid ning kohandatud ühtlasi kogu skripti patriootlikumaks. Lisaks võetakse palju asju enesestmõistetavalt ja jäetakse täiesti seletamata (no näiteks, mis on ultrahelikahur, magnetnõel skafandri avamiseks jms) nii, et pidin raamatut mitte lugenud Higginsile pidevalt taustinfo kohta seletusi jagama, et ta toimuvast midagi aru saaks. See aga, mis kummaline masinavärk  Lihavõttesaarel asetses, mida kapitalistid nii kiivalt nr17 torpeedoga kaitsesid, jäi ka mulle täielikuks müstikaks.

Eks mõned head momendid muidugi olid ja campi huumorit jagus ka. Näiteks, kuidas agendid alati enda vormirõivastusest ehk mustast nahkmantlist ja kaabust kinni pidasid, kõigil meeskonnaliikmetel Pavliku vastu kahtlaselt liiga "soojad" tunded tekkisid,  professor Lortkipanidze "päris kalu" nähes sõgedaks muutus ja kaheksajalalt nahutada sai. Ning tegelikult oli see agentide teema kohati isegi päris teravmeelne. Üldiselt olen aga nukake pettunud plastiliinikoletise häbematu vähesuse ja süžee hüplikkuse ning segasuse tõttu. 5/10

Õige luuraja magab sarkofaagis

Shoggot või ülemäära kasvanud mollusk

Vot sellist teadust siis seal kapslis tehtigi

Karlmaar ei saa konservi kuidagi avatud

Peame jõudma allveelaeva tagasi enne torpeedosid

Toots, mis sul seal põues on? Ei midagi! Kui inimesel pole midagi põues, siis see "midagi" ei niutsu ega rabele.

Agendid tundsid ennevanasti üksteist riiete järgi juba kaugelt ära.