The Plague of the Zombies (1966)

Noort Harrison Fordi meenutav arst on kimpus enda kolkaküla praksises asetleidvate raskestiseletatavate surmajuhtumitega. Probleemi uurimise teeb raskeks ka see, et ebausklikud külainimesed ei luba tal lahkamisi läbi viia. Viimases hädas kirjutab noormees enda ülikooliaegsele õppejõule, kes koos oma tütrega kohale tormab.

Selline sissejuhatus kõlab nagu tuhande teise õudusfilmi oma, ent tegelikult oli selle filmi camp tase isegi Hammeri kohta üllatavalt põhjas. Aktiivne ja avatud mõttemaailmaga professor leiab esiteks tubli abilise kohaliku preestri näol, kes osutub suureks okultismihuviliseks ning omab rikkalikku kogu erinevatest nõidumisretsepte sisaldavatest raamatutest (dmn, võin vanduda, et "Necronomiconi" selg paistis ka riiulist). Teiseks üritab ta kohaliku külarahvaga soojemaid suhteid sisse seada öösel laipu välja kaevates. Tema naiivitarist tütar (tänapäeval öeldaks sellise kohta küllap beib) suudab aga kuskile võssa jalutama minna, peaaegu massivägistamise ohvriks sattuda ning (kuna arvatavasti teravaid elamusi jäi nappima) minna uudistama veel vana kaevanduse juurde ja kohtuda ühe pahura zombiga. Märkimata ei saa jätta ka noort kolkaarsti, kelle lein oma varalahkunud kaasa pärast asendub üllatavalt kiirelt entusiastliku uudishimuga, kui vana professor teeb ettepaneku naine teaduse huvides lõhki lõigata.

Kõige mõnusamalt absurdne kuju on aga ikkagi kurja juureks olev mõisahärra. Tema paadunud orjapidajast siniverelise uhkus ei luba nimelt tinakaevanduses palgalisi kaevureid kasutada ja nii on ta ette võtnud raske ja tänamatu töö meisterdada voodoo võlukunstiga külarahvast zombisid ning panna nad maaki kühveldama. Zombidega on ainult see häda, et Stahhanovlase medalit ei võidaks neist küll ükski, enamus aega uimerdatakse ja veetakse seanahka ning vaid tõsine armee piitsutajaid (kes tunduvad zombudest märksa raskemalt tööd rabavat) suudab nuudiga seda tööpõlguritest ebasurnute armeed natukegi liikuma saada. Lisaks peab Jamaika bänd nurgas pidevalt trumminahka soojas hoidma ning külarahva seast tuleb nö värsket verd pea igapäevaselt juurde hankida. Ehk siis häda ja viletsust kui palju. Kujutan selgelt ette mehe ahastust kui  proff ja ta gäng lõpuks kaevandusse satuvad ja seal kõik zombid lihtsalt põlema pistavad.

Seda Hammerit võib ühe muheda vaatamise tõttu soovitada küll, kena technicolori värvides jaburus. Ainuke asi, millest mul selle filmi juures kahju on, on see, et Cushing ega Lee pole siin kahjuks kaasa löömas. Mõttetu pisifaktina võib öelda seda ka, et tehtud on see film vaid kaks aastat enne kuulsat Romero näpuharjutust. Kerge nostalgiamaigulise, mitte väga verise või vägivaldse ja absurdse meelelahutuse otsijatele arvatavasti  asjalik soovitus. 7/10

19. sajandi Saku läte

Sherlock Holmes (2009)

Olles vaadanud ära Sherloc Holmesi traileri olin ma üsnagi kindel, et seda filmi ma näha ei taha. Trailer  koosnes nimelt suurest hulgast märulist ja paarist lollist ning seksistlikust naljast. Tundus, et Conan Doyle pöörleb hauas justkui veoauto kardaan sellise "vaba tõlgenduse" peale. Inimene on aga sama uudishimulik olevus nagu kass. Peab ikka lõpuks nina sisse pistma ja nii minagi ta riigi aastapäeval ette võtsingi. Sõin esiti kõhu korralikult täis, vaatasin soojategemiseks ühe silmaga presidendi vastuvõttu (piiskop tuli muide JÄLLE sama kleidiga mis eelmine aasta), kirusin sm Eesti Vabariigi oskamatust enda sünnipäevi mõistlikumale ajale nt reedele sokutada ja lükkasin filmi mängima.

Holmesi tegelaskuju mulle isegi meeldis. Mitmed netiallikad väitsid, et tegemist puhtakujulise 19 sajandi tuhmi märulikangelasega kuid üllatuseks osutus ta igati raamatutruuks. Ehk tarbis narkootikume (oopiumit siiski mitte kokaiini nagu raamatus), häiris naabreid, vedeles nädalaid korteris, näitas üles laialdasi teadmisi Londoni eri linnaosade teedeehituse tundmises, analüüsis inimeste välimust jne. Tema võitluskunstide oskus mind samuti ei häirinud, sest kuigi raamatus peale paari ebamäärase rüseluse ning kuulsa kaljunuki stseeni otsest märulit polnud toonitati seal pidevalt, et Holmes ning allilm olid sinapeal ning kui vaja oskas ta nii poksida kui malakaga peksata.

Kes mind aga häiris oli hoopis doktor Watson. No mis Watson see oli. Vaadake kuidas ta tugitoolis särgiväel lösutab, põrandaalustel poksivõistlustel kilvedusid sõlmib, jalaga uksi lahti lööb, Holmesi tellingutelt mahaveereva laeva alt päästab jne. See pole mite Watson vaid üks suvaline inglise pätt. Ma usun, et W'd oleks saadud Holmesi võrdvääse partnerina ka kuidagi mõistlikumalt esitada. Pealegi leian, et Jude Law ei sobi Watsoniks ja kõik, öelge mida iganes tahate.

Süzeepoolest on sisse topitult tohutult pisiasju paljudest lugudest, Aurupaat ja Watsoni tulevane näiteks nelja märgist, Holmesi silmarõõm Bohemia skandaalist jne. Ma hetkel enam täpselt ei mäleta kuid filmi käigus märkasin veel seitset kuni kaheksat raamatutest tuttavat hetke. Lisaks veel vabamüürlased, must maagia ja lõpus ka üllatuseks aurupunki. Kokkuvõtteks hakkas tunduma, et liiga palju on üritatud ühe filmiga ära teha ja toppida sisse võimalikult palju neid märke mis viktoriaanliku Inglismaaga  tavavaatajale meenub. Moriarty kes hakkas lõpus kinga uksevahele suruma tundus juba täiesti liiast ja paistis puhtalt seepärast sisse sokutatud, et edukorral poleks raske kohe järg vändata. Vähemalt muud tolku temast küll polnud. Atmosfäär oli iseenesest igati viisakas, mulle see mõnus maagia sissetoomine päris meeldis, käesolev film hakkas seetõttu kergelt meenutama isegi sellist lugu nagu Young Sherloc Holmes, mis oli minu arvates korralik young adult fantaasialugu.

Mis puutub lamedatesse naljadesse siis pean tunnistama, et peeretava koera peale ma isegi turtsatasin, kuna mulle meenus kui verine Onu Kalver selle stseeni peale oli. Nali padja ning alasti Holmesiga oli aga täielik liig ja oleks tulnud kindlasti filmist välja lõigata juba ainuüksi seepärast, et see oli traileris olemas ning ma tahaks (okei tegelikult ei taha, tõesti) kohta sellise inimesega kes suudaks sellise lameduse peale veel teist korda muiata. Suure ja väikese haamri nali (taas trailerist nähtud) oli samuti valusalt halb.

Kui paljude filmidega sai varemalt pikisilmi oodatud kuna jõuab pärale directors cut siis praegu tekib sageli tunne, et tegelikult oleks tahtnud kärbitud versiooni näha. Mis üldse on lahti filmimaastikul? Alla kahe tunni enam justkui ei saakski filmi teha. Selles filmis oleks maharoogitavat ballasti kindlasti ohtralt, näiteks kasvõi absurdne tapamajas toimuv märul. Mida autorid üldse tolle stseeniga mõtlesid? kas neile tundus tõesti, et maailmas on veel vähe neid filme kus peategelased peavad mingi kindla ajaühiku jooksul läbi leegiheitjatest ning saeketastest koosneva takistusriba ? Ainuüksi tolle stseeni eest võtan koondhindest ühe punkti alla.

Tegelikult kõigest ülalkirjutatust hoolimata oleks ma valmis filmile suisa 8 punkti ära laduma kui lõpp poleks nii etteaimatav ja halb olnud. Juba siis kui jalutuskeppi peidetud mõõka demonstreeriti (tegelikult harrastati tol ajal jalutuskepi otsa tina valada aga see selleks) tekkis mul halb aimdus, et seda võib lõpus ka kasutuses näha. Ja nii ka läks. Nimelt ronivad peategelased (spoiler) peale aurupunk seadeldise kahjutukstegemist läbi kanalisatsiooni torude ehitusjärgus silla tippu kus toimub kõige valusamalt klisheelikum lõpplahendus mida ma olen kaua aega näinud. Halb lihtsalt halb. Mulle oleks rohkem meeldinud kui viimaks oleks jäänud isegi mõni asi seletamata ja natsi meenutav Blacwood lihtsalt kurja naeru ning suitsupilve saatel tühjusse kadunud. Ehk Maslennikov, Livanov ja Solomin jäävad edaspidigi kunnideks ja mu lemmikuteks ning Holmesi pildi 221B muuseumis väljavahetamiseks mingit põjust ei antud. 6/10

Yosei Gorath (1962)

Kaks jaapani neiut on otsustanud end õhtupoole veidi värskendada ning ujuma minna. Tüdrukud on just autost väljumas kui käib koletu litakas, kõik läheb valgeks ning kui silm taas midagi seletama hakkab on näha järve taamal taevasse söötmas lumivalget raketti. Mille peale ühele neiudest meenub, et etskae, vanaisa pidi jah õhtul kosmosse lenndama, ennäe ätti, olin täiesti unustanud.

Edasi hargnevad sündmused juba startinud raketi, Kosmoselaev X1 pardal, mis muide meenutab kahtlaselt  tugevalt allveelaeva (isegi periskoop on olemas) ning mis suundub uudistama maale lähenevat ja sellest 6000 korda suurema tihedusega tähte. Kahjuks hoiab keegi meeskonnaliikmetest arvutuslükatit vale pidi pihus või liidab seal kus oleks pidanud lahutama nii, et rakett tõmmatakse gravitatsioonijõuga otse tähte ja tema meeskonnale ei saa vaataja väga kaua kaasa elada. Kuna paistab, et Gorathiks ristitud tulekamaka järgmine sihtmärk on emake maa siis võtavad Jaapanlased vastu ainuvõimaliku otsuse ehitada koos teiste võimsate kosmoseriikide nagu USA, Kanada, Sveits ja Pablonia? abiga Antakrtikasse ettekujutlematu suurusega termotuumareaktoritest toidetav reaktiivmootor, et maaga vajalikul hetkel lihtsalt eest ära sõita.

Ma olen küll mitmesuguseid fantaasiarikkaid katastroofifilme vaadanud, kuid sellist kus maa liikuma pannakse näevad mu silmad küll esmakordselt. Idee pole muidugi uus, mäletan, et üsnagi filmi valmimise ajal ehk kuuekümmendatel ilmus nö tolleaegses tõsiseimas maakeelses popteadusajakirjas “Horisont” isegi ühe Sahharovi õpilase artikkel kus ta fantaseeris võimaluse üle õppida tundma ja juhtuma päikese funtsioone, tõsta näiteks tema ühe külje temperatuuri ning muuda sedasi terve päikesesüsteem suureks footonraketiks. Aga, et ka jaapanlased selliseid lahendusi loogilisteks pidasid...

Muide häid Jaapani filmikunsti traditsioone siin filmis ei murta. Lõpuks pistab toimuva mürgli peale ka täissöönud hülge välimusega godzilla pea välja ning möirgab pisut, enne kui ta laseriga pooleks lõigatakse ja Tokyo tehakse kõigest hoolimata maatasa. Seejuures kui morsk-godzilla on silmnähtavalt kummiülikonnas neljakäpukil roomav inimene siis Tokyo hävitamine või üldse maketindus nt hiidmootori ehitamine on neetult lahe, makette on viitsitud ehitada sadu, pandud mootoritega liikuma tillukesed kopad, ekskavaatorid ning laevad, nööride otsas liiguvad helikopterid, lihtsalt fantastiline.See mõnus fantaasiarikkus, camp huumor ja naljakad dialoogid teevad gorathis igati vaadatava filmi. Ja mitte ainult minu ja Jaanuse suguste veidraid asju armastavate perveritde silmis. Kambas olnud naisvaataja nimetas selle kogu filmiõhtu üheks lõbusamaks palaks. Pealegi oli lihtsalt hea näha vahelduseks ka mõnd teist rahvust peale jänkide maailma päästmas. 7/10

Kosmonaudid jätsid kohati küll poolearuliste mulje. Eriti kui nad ühe helikopteri ärandasid ning sellega lauldes Tokyosse kihutasid (ohtralt patriootlikke vaateid uusehitistele), et “kosmoseministeeriumist” paluda end ikkagi orbiidile lubada.