Dead Set (2008)

TV-jaam, kus käib parasjagu kibekiire "tõsielusarja" nimega "Big Brother" filmimine, jääb äkitselt zombirünnaku (zombi ehk nõiaväel elluäratatud laip) keskmesse ning stuudio ümber kogunenud fännidemass otsustab enda iidolid mitte enam ainult kujundlikult, vaid suhteliselt otseselt pintslisse pista. Ühtlasi muutuvad ka stuudiosisesed showst väljahääletamise protseduurid märksa karmimateks: sinna kaasatakse kirev valik nii külm- kui tulirelvadest abivahendeid.

Kui "Night of the Living Deadist" alates 60/70nendatel üritati ajada tõsist õõvafilmi joont ning zombisid kasutati sihipäraselt ehk inimeste kinosaalis kaameks ehmatamise eesmärgil, siis 80nendateks olid ebasurnud juba täielikuks naljaks pööratud ning enamus filme läksid pigem fantaasia ja camp-žanrisse oma lustliku gore ja absurdsete tegelaste ning pööretega. Eks sellesse andis oma tubli panuse ka Sõrmuste Peeter ning Romero enda mõned viimased filmid kiskusid ka ära teise äärmusse. Järgmise aastatuhande alguses üritati Danny Boyle'i eestvedamisel seda žanrit elustada ning näidata zombisid taas koledate ja tõsiste elukatena, kes naljast eriti aru ei saa. Ei kulunud aga pikalt aega, kui ilmusid taas mitmesugused paroodiad ("Shaun of the dead" jms).

Ka käesolev film on mustast huumorist läbi imbunud. Tõsi küll, tegemist pole mingi käredalt pöörase 80nendate zombikate musta huumoriga nagu "Braindeadis" või "Return of the Living Deadis", vaid rohkem inglasliku naljaga, mis käib kerge draamaga käsikäes ning võtab pigem muigama kui heatujuliselt pugistama. Seetõttu ei tasu käesolevat minisarja valida ka joogirohkele filmiõdagule. Pigem on ta mõeldud kas üksi või ühe-kahe kaaslasega vaatamiseks koos paari õluga. Soovisin alguses selle filmi jätta koos Mardiga vaatamiseks ning kokkuvõtteks on mul hea meel isegi, et seda ei teinud. Oleksime nagu tavaliselt liiga palju vägijooke joonud, ja filmi aeglasemates kohtades arutanud tuliselt, mida meie oleksime teinud, mis relvi kasutanud, kaua meist oleks keegi elus püsinud, kuni oleksime viimaks filmi sootuks unustanud ja alles tiitrite aegu oma teemast välja tulla suutnud.

Mis siis kogu rabelemise mõte oli? Ega polnudki. Zombifilmid meenutavad tegelikult enda ülesehituselt väga Tetrise-nimelist  arvutimängu. Valdavalt järgivad nad kõik skeemi, kus pidevalt kasvatatakse pinget, laiba (klotsi)virnad kuhjuvad ning lõpuks saabub vältimatu game-ower-mängija (peategelaste) kaotusega ning ainuke, mis eristab mängu (filmi) kõigist teistest, on pingelisuse tase ja skoorinumber, millega lõpetatakse. Mulle lihtsalt ei meenu eriti zombifilme küll, kus peateglased oleksid pääsenud viimaks õnnelikult, on olemas küll sellisei, millede sündmused jäävad nö pooleli. Tegelased avastavad näiteks peale paradiisisaarele sõitu, et seal on zombisid rohkem kui rannas kive. Kuid pole raske oletada, mis järgneb ja mis sündmuste nägemisest vaataja sääseti. Seega, kuna zombikate põhiuba on just, kuidas finishini jõutakse, leian, et pole mingi spoiler ka "Dead seti'" puhul, kui ütlen, et viimased ellujääjad ehk saatesarja võitjad ei saa enda positsiooni väga pikalt nautida. Samas on lõpp tehtud korralikult ja meeldejäävalt. Üks küllap karmimaid viimase aja zombifilmide omi.

Zombid on kahjuks sellised uue laine zombid, ehk 28 päevast inspireeritud kiirelt liduvad zombid. Mulle isiklikult meeldivad natuke rohkem need aeglaselt tammuvad ja mõrisevad elukad, kuid ega saa progressi peatada. Muide, selline paharetina lendav ebasurnu (või moodsalt öeldes nakatunu) pole ka mingi uus leiutis, Conenbergi "Rabidis" müttasid sihukesed juba hulk aastaid tagasi.

Õhustik on klaustrofoobiline ja mõnus, mida ülalmainitud huumorinükked lõhkumise asemel hoopis täiendavad. Kokku kogunenud rahvas on inimühiskonna läbilõige ja mitte kõige maitsvamast nurgast. Ja reality-rahva valus humoorikas naivism tundub väga eluterve olevat, kui lõpuks hullunud stuudioboss ohje enda kätte üritab haarata. Ma ei ole ise peale Jürgensonide neid “tõsielu”sarju vaadanud, kuid juba reklaamide-klippide ning tuttavate pool lahtiunustatud telekate kaudu olen piisavalt palju aimu saanud, et sealne kontingent üldiselt selline välja näebki. Nii lõpuks osutub kõige tervema mõistuse ja paremate ideedega isikuks üks stuudio väike mutter, aga no kes teda kuulata tahab.

Segavatest külgedest oli millegipärast mulle kätte sattunud DVD, kus kõik välivõtted olid liiga hämarad ning tuhmid, see häiris kohati üsna tugevalt vaatamist ning ei lasknud suurematest madinatest vähemalt minul täit rõõmu tunda (vahepeal lihtsalt tuli silmi pingutada, et aru saada). Peaks pilgu peale viskama ka “Dead Set Serious” fännide releasele kus kõik koomika välja lõigatud ning jäetud alles vaid zombie action, ehk on seal parandatud ka pildi kvaliteeti või heledust.

Üks asi, millest ma zombilugudes kunagi aru ei saa, on see, et miks inimesed väratite taga mörisevaid ja aeda kõigutavaid zombisid kuidagi tappa ei proovi. Vahendeid oleks selleks ju oi kui palju. Alates lihtsalt terava toikaga läbi pea lüüa või lihtsalt nad bentsuga üle kallata. Ei tule nagu ühtegi filmi meelde, kus seda oleks üritatud teha. Kas siin seab piirangud ette tõesti vähene eelarve, mis ei luba hankida selliseid eriefekte? Aga eks need TV-töötajaid ei paistnud lisaks silma ka erilise kirkusega. 8/10

The Great Escape (1963)

Filmi põhiline osa kulub nagu juba arvata võib ikka tunneli kaevamisele. Eks selles pole ka midagi imestamisväärset kuna film on tehtud maha jäänud mehe mälestuste põhjal. Ei kujuta ette kuidas on originaalne lugu ja palju seda muudetud – ei viitsinud mingit pikemat uuringut ka sellel teemal teha. FIlmis on põgenemise lugu igaljuhul kujutatud tugevas komöödia võtmes.

Tegevuskohaks olev kinnipidamisasutus annaks enda puhtuse ja mugavusega mõlene skaudi või pioneerilaagrile ka silmad ette. Meestel oli seal olemas isegi tilluke raamatukogu ning jõusaal. Natsid kes seda valvama pandud paistsid silma aga oma erakordse heasüdamlikuse poolest. Komandant oli näiteks isalik onuke kes lootis pidevalt, et hea sõna võidab võõra väe. Kõige paadunumad “muttmehed” pisteti lihtsalt nädalaks isolaatorisse ja isegi kui üks tunnel viimaks avastati ei toonud see endaga lenduritele kaasa mingeid mainimisväärsemaid represioone. Ühesõnaga kord oli laagris sedavõrd käest, et sealsed asukad lammutasid viimaks täiesti avalikult hütte, ajasid kartulitest puskarit ja jõid keset päiset päeva sellest kollektiivselt end jokki. Raske uskuda, et  spetsiaalselt eriti kavalate ning põgenemishimuliste sõjavangide jaoks loodud laagris oli tõesti sedavõrd nõrk kord. Põhimõtteliselt oleks mõni suurem inventuur või keset ööd ootamatu rivistus ning läbiotsimine meeste plaani suure pauguga lõhki löönud – no katsu sa mitmesaja meetri pikkusest tunnelist minutiga end välja vingerdada. Aga kuna filmi tehnilisteks konsultantideks olid reaalselt neid samu tunneleid kaevand mehed ju ta siis väga vale või kunstiliselt liialdatud ei saanud olla. Säh sulle kuulsat Saksa täpsust.

Kui tunnel valmis ja sõjavangid Saksamaa peale valla pääsenud võtab aga film hoopis teise tooni. Kerge muhe huumor asendub pingelisemate taagajamiste maal, õhus ja vees ning sakslaste eest varjamistega mis omakorda kulmineerub üsna ootamatult draamaga. Gestaapol saab mõõt täis ja ohvitseride väikesele naljategemisele ja põgenemismängudele tõmmatakse resoluutselt kriips peale. Raske pole ka ära arvata näitlejaid vaadates juba alguses kes neist viimaks kuiva nahaga minema pääseb. Aga  kokkuvõtteks igati viisakas ajasisustus. 8/10

Rasputin: The Mad Monk (1966)

Hammeri versioonis meenutas hull munk Rasputin mulle pidevalt Jose Marinsi Zé do Caixão't. Mees noris kohalikega tüli ja peksis ning kasutas naisi ära täpselt samasuguse agarusega nagu tema Braziilia kolleeg Coffin Joe. Mõlemad töötasid ka religioosetel ametitel ehk üks oli surnumatja ja teine munk kuid olekult olid pigem ateistid. Suremises olid mehed samuti vintsked sellid. Ronis ju Joe igast laukast lõpuks taas välja Peamine erinevus oli neil see, et Rasputin omas tervet rodu müstilisi võimeid nagu pilguga hüpnotiseerimine ja puhtalt käte abil raskete haigete ravimine. Peale õhtut kärakapanekut kippus viimasele seetõttu peale tulema kange himu kedagi tervendada.

Üldiselt fun film. Väikseid muigama võtvaid humoorikaid nükkeid oli omajagu. Mingil põhjusel jõid näiteks kõik venelased ainult pudelite viisi veini?! Christopher Lee oli aga nii osavalt leivalabida suuruse habeme taha peidetud, et ma ei saanud kuni lõpuni aru, et tema seda hullu munka mängib. Lõpp oli ainult tiba mage. Mind häiris eriti, et Hammeri mehed ei söandanud minna sama kaugele kui reaalsuses kus munka peksti, mürgitati, tulistati ning visati vette, kus ta viimaks ka uppus. Filmis söödeti talle vaid sokolaadi, maadeldi veidi ning heideti  aknast välja. Muigama võttis seejuures ka asjaolu, et samasse vallikraavi kuhu Rasputin kukkus uputati ühes teises filmis Dracula (samuti Lee). Huvitav kas see lomp on veel mõnes Hammeri filmis olulist rolli mänginud ? 5/10

RA RA RASPUTIN Lover of the Russian queen There was a cat that really was gone RA RA RASPUTIN Russia's greatest love machin It was a shame how he carried on

The Appeared (2007)

Käesoleva filmi pildipoolel pole viga kuigi samas ka kiita ei saaks, selline keskmine tänapäevane maksimaalselt realistlikku maailmat kättesaadev lähenemine ilma eriliste konrastsuste või värvirohkuseta. Mõningaste erieffektide järgi otsustades päris korteris koduarvutil seda kokku pole monteeritud ja spetsialistikätt on materjal ikka tunda saanud. Asi mis lonkab on stsenaarium ja seda kõigil olemasolevatel jalgadel.

Teemaks taas kooma langenud ja astraalkehana ringi müdistav tegelane. Kuid seda ideed suudetakse õnnetuseks veelgi halvemalt välja mängida kui Lucio Fulci filmis Aenigma (1987), ausaltöeldes tundub nimetatud Itaalia teos selle uue Hispaania filmi valguses suisa päris hea. Lugu jätab lihtsalt läbimõtlemata mulje, pole justkui õige tervik vaid rohkem igas suunas rebenev ja segaseid otsi jättev sokk. Näiteks kesk filmi hakatakse hoopis sõjakoledusi meenutama ja draamat keerutama. Peategelased on aga klassikaliselt ja häirivalt tuhmid, kellede käitumine on läbinisti ebaloogiline.

Ma saan üldiselt aru näiteks neist stseenidest kui vanas majas läheb keegi uitama või krõbistamise peale asja uurima - olen seda ka ise teinud sest minuarust teadmatuses istuda on palju närvesöövam sest aju suudab igasuguseid jälkusi silmade ette maalida. Kuid ma ei mõista mis võiks toimuda inimeste peades kes on kohtunud just oma senise mugava väikekodanliku elu kõige jõledama tondiga ning peale seda tuhatnelja suvalises suunas gaasi andmise asemel siirduvad vanasse tehasesse tuustima. Kus muide vastavalt arusaamatutel asjaoludel välja ilmunud päevikule (mille päritolule hakatakse mõtlema siis kui loogilist mõtlemist mitte välja lülitanud vaataja juba valust oigab) peaks tegutsema tont-sarimõrvar. Minu pea seda loogikat välja ei mõtle kust selline julgus tuleb või vastupidi rumalus ronida karukoopasse uudistama. Sellised idiootsuse puhangud hävitasid usutavuse ja kahandasid kõhedate kohtade mõju pea nullini. Lõpust ma ei hakka ka parem rääkima, kas õde-venda omandasid nüüd siis võime kõiki vaime näha ? ei tea. Natuke niru. 4/10