pühapäev, 22. august 2010

Onu Soprano filmifestival ehk Wolverine (2009)

Wolverinega üritati tõenäoliselt Xmeni teemast seda viimast tilka veel välja pigistada. Kuid kuna originaal oli isegi paras lahja lurr ning selle järg veelgi maitsetum siis pole imestada, et tulemuseks saadi midagi pruunikat ja pahasti lehkavat.

Wolverin Meenutas oma näolt ja teolt kõige rohkem otse videolevi jaoks toodetud B-klassi filmi. Erieffektid olid keskpärased, süzee plotholesid tihedalt täis tikitud ja vaevaliselt kokku traageldatud. Lõpp kus üritati toimuvat siis ülejäänud filmisarjaga kokku sovitada kukkus kohe eriti nurgeliselt välja. Hugh Jackman saab muidugi ka ise suurepäraselt aru, et tegemist ühe haltuuraga ja pingutab just täpselt niipalju, et maksimaalselt kahe võttega saaks kõik stseenid kuidagi purki ning võiks põnevamate ajaviidete juurde tagasi pöörduda. Igaljuhul on üsna sageli näha ta silmis selget tüdimust. Fat Bastard ja üle helikopteri hüppamine tundusid olevat aga ilmselged laenud "Austin Powersist". Kokkuvõtteks võib öelda, et ainukene hea asi selle filmi juures oli tema pikkus. Kõik teised OSFF raames vaadatud filmid olid ikka üle kahe tunni. 2/10

2 kommentaari:

Offf ütles ...

Aga sama filmi põhjal tehtud mäng mulle näiteks meeldis. Oli küll veidi konsooli haisu asjal man ja veidi kohvasti porditud, aga üldjoontes selline mõnus. Wolverine on mõnus vitaaalne kangelane, kellest õhkub sellist "no nonsense" vaimu. Vaenlastega ei hakata mingit smalltalki ajama vaid lüüakse kohe küüned kühtu ja lõigtakse ribadeks. Soovitan proovida.

Metsavana ütles ...

Filmis seda konkreetsust nappis. Hundu oli rohkem segaduses õnnetult petta saanud armastaja kui halastamatu mutant-tapamasin.

Mängu proovin sõbra masinal ära niipea kui mind hetkel tabanud Silent Hunteri vaimustus alaneb.