Postitused
Umberto Lenzi (Cannibal Feroxi ja Kriminal) lavastatud Edgar Wallace'i
romaanil põhinev giallo sarimõrvarist, kes mõrvab noori neide ja jätab
sündkuskohta maha poolkuukujulisi võtmehoidjaid. Süžeelt tegemist kõige klassikalisema "kollase" filmiga, mis võimalik teha. Olemas on kõik sellised žanri
põhielemendid nagu mustad nahkkindad, läikiv noatera, juhm Itaalia
politsei, kes kurjategijast alati terve hulk samme tagapool ja juhtumit
uuriv loomulikult ameerika tõugu paarike. Mis aga filmist kahjuks puudub, on sleazy räpane, perversne atmosfäär. See raskesti
kirjeldatav, kuid hädavajalik, komponent, mida on suurepäraselt iseloomustanud Edasi oma "Delirumi" (1972) postis. Seetõttu jääb "Seven Blood Stained Orchids" tsuti kuivaks giallo elementidega krimilooks.
Näitlejatest pole siin samuti kedagi meeldejäävat. Naised vahetuvad ekraanil liiga kiirelt, et suudaks kellegi näo meelde jätta. Peategelasest jänki on aga sirgjooneline värvitu mees, kes kihutab kogu film
emotsioonitult ühest vihjest teiseni. Kaameratöö on puine ja värvi võiks valmimisaasta kohta rohkem olla. Erksa visuaali puudumine torkab eriti tugevalt silma, kuna vaatasin äsja ühe kaks aastat varasema Mario Bava pala, mis oli selle filmiga võrreldes hagu öö ja päev. Käesolevat filmi on isegi krimiloona raske nautida, kuna pinge ei püsi pidevalt üleval, mõrvari motiiv tuleb liiga kiirelt välja ja tema isiku suhtes antakse kuskil poole filmi pealt ülemäära paljastav vihje.
Tõenäoliselt viskas stuudio lihtsalt Lenzile raamatu põhjal klopsitud stsenaariumi ette ja käskis nn "tellimustööna" ära teha. Bava oleks usutavasti käega löönud ja süvenenud enda värviliste prožektorite-kaamerate maailma, Lenzi - tundub - nii kõva kunstnikukäega mees pole. Seetõttu kukkus välja selline n-ö kindlale kassaedule minek, kus üritatud võimalikult palju publikule meele järgi olla ja mitte eriti žanripiirest väljapoole eksperimenteerida. 5/10
Näitlejatest pole siin samuti kedagi meeldejäävat. Naised vahetuvad ekraanil liiga kiirelt, et suudaks kellegi näo meelde jätta. Peategelasest jänki on aga sirgjooneline värvitu mees, kes kihutab kogu film
emotsioonitult ühest vihjest teiseni. Kaameratöö on puine ja värvi võiks valmimisaasta kohta rohkem olla. Erksa visuaali puudumine torkab eriti tugevalt silma, kuna vaatasin äsja ühe kaks aastat varasema Mario Bava pala, mis oli selle filmiga võrreldes hagu öö ja päev. Käesolevat filmi on isegi krimiloona raske nautida, kuna pinge ei püsi pidevalt üleval, mõrvari motiiv tuleb liiga kiirelt välja ja tema isiku suhtes antakse kuskil poole filmi pealt ülemäära paljastav vihje.
Tõenäoliselt viskas stuudio lihtsalt Lenzile raamatu põhjal klopsitud stsenaariumi ette ja käskis nn "tellimustööna" ära teha. Bava oleks usutavasti käega löönud ja süvenenud enda värviliste prožektorite-kaamerate maailma, Lenzi - tundub - nii kõva kunstnikukäega mees pole. Seetõttu kukkus välja selline n-ö kindlale kassaedule minek, kus üritatud võimalikult palju publikule meele järgi olla ja mitte eriti žanripiirest väljapoole eksperimenteerida. 5/10
Üks filmi ebamugavamaid kohti, punkt vähemalt selle eest juurde. Võimalik, et siin mängis rolli ka asjaolu, et tulin äsja hambaarsti juurest ning olin puuride suhtes allergiline.
No vaadake milline pilk, sellel tädil mõtteis vaevalt head kavatsused.
2 kommentaari:
Mulle ikka meeldib see silt pildil "American hospital" :D
Jap, mulle see silt ka meeldis :)
Postita kommentaar