Onu Kalver kirjutas oma hiljutises blogipostis Ristiisad, et kui tahad jätta endast haritud ja paljulugenud inimeselooma mulje, tuleks alustada posti järgnevalt: Ringo Lam kasutab Yin Nam stsenaariumit kirka lõuendina, millele Yun-Fat Chow ja Simon Yam hirmuäratavalt laia emotsionaalse spektriga näitlejatööde abil maalida filmikunsti Mona Lisa.
Aga ausalt öeldes oleks see läbinisti vale. Esiteks kuidas saab kasutada stsenaariumit lõuendina? Ei saagi. Lõuendiks on režissööril ju tselluloid ja pintsliks kaamera. Stsenaarium on pigem värv, mida lõuendile kantakse. Vastuoluline ränk viga seega juba esimeses lauses. Ja kui aus olla, siis on siinne lõuend ka rohkem selline pandimajast ostetud ja viis korda üle maalitud palakas. Lisaks närutab otstes hirmsat moodi. Aga filmikunsti Mona Lisa? No ma ei tea, ma pole kunagi aru saanud selle rumala maali kuulsusest. Mingi inetu ammu surnud keskaegne tädike. Naerataks ta siis veel, aga rohkem muigab virilalt. Ei, las sellised võimsad epiteedid ning õõnsalt kõmisevad laused jäävad ikka edasi käima Francis Ford Coppola ja "Ristiisa" kohta. Sinna akadeemilisse filmi nad sobivad. "Full Contact" on lõbus, kiire tempoga ning rumalate naljadega märul. Ühe vana tolmunud maaliga võrdlemine pigem solvab sellist filmi. Mõiste emotsionaalne spekter kõlab aga rohkem psühhiaatrilise diagnoosina ja toob silme ette närvihaige inimese. Sellise, kellel emotsioonid kogu aeg keevad üle ja tujud vahetuvad silmapilguga. Üks hetk karjub laste peale, järgmine hetk kallistab naist ning kolmas juba üritab näiteks Tšehhi hümni lauldes rõdult alla roojata. Hirmuäratav on õige sõna selliste spektrite kohta.
Et siis alustame uuesti. Õige oleks öelda hoopis sedasi: Ringo Lam kasutab Yin Nam stsenaariumit, et filmilindile manada üks korralik Hong Kongi parimate klišeedega vürtsitatud vägivaldne lugu väiksematest ja suurematest pättidest, pangaröövidest, reetmisest ning seksist, kuhu näpuotsaga lisatud veel nihkes huumorit. Kohati kange, kuid lõbusa näitlejatöö ja stiilse visuaaliga maalitakse kangialuse telliskiviseinale vere ja poriga julge ning vaimukas graffiti. Mulle meeldis! 8/10
Kogu filmi meeldejäävaim koht on tõenäoliselt lõpp, kui maffiaboss kurdab kangelasele (isane isasele), et, näe kui kahju. Pean su nüüd tapma, aga tegelikult oleksin tahtnud sinuga hoopis seksida. Mispeale kangelane talle noa kerre lööb ja "masturbeeri põrgus" röögatab.
Aga ausalt öeldes oleks see läbinisti vale. Esiteks kuidas saab kasutada stsenaariumit lõuendina? Ei saagi. Lõuendiks on režissööril ju tselluloid ja pintsliks kaamera. Stsenaarium on pigem värv, mida lõuendile kantakse. Vastuoluline ränk viga seega juba esimeses lauses. Ja kui aus olla, siis on siinne lõuend ka rohkem selline pandimajast ostetud ja viis korda üle maalitud palakas. Lisaks närutab otstes hirmsat moodi. Aga filmikunsti Mona Lisa? No ma ei tea, ma pole kunagi aru saanud selle rumala maali kuulsusest. Mingi inetu ammu surnud keskaegne tädike. Naerataks ta siis veel, aga rohkem muigab virilalt. Ei, las sellised võimsad epiteedid ning õõnsalt kõmisevad laused jäävad ikka edasi käima Francis Ford Coppola ja "Ristiisa" kohta. Sinna akadeemilisse filmi nad sobivad. "Full Contact" on lõbus, kiire tempoga ning rumalate naljadega märul. Ühe vana tolmunud maaliga võrdlemine pigem solvab sellist filmi. Mõiste emotsionaalne spekter kõlab aga rohkem psühhiaatrilise diagnoosina ja toob silme ette närvihaige inimese. Sellise, kellel emotsioonid kogu aeg keevad üle ja tujud vahetuvad silmapilguga. Üks hetk karjub laste peale, järgmine hetk kallistab naist ning kolmas juba üritab näiteks Tšehhi hümni lauldes rõdult alla roojata. Hirmuäratav on õige sõna selliste spektrite kohta.
Et siis alustame uuesti. Õige oleks öelda hoopis sedasi: Ringo Lam kasutab Yin Nam stsenaariumit, et filmilindile manada üks korralik Hong Kongi parimate klišeedega vürtsitatud vägivaldne lugu väiksematest ja suurematest pättidest, pangaröövidest, reetmisest ning seksist, kuhu näpuotsaga lisatud veel nihkes huumorit. Kohati kange, kuid lõbusa näitlejatöö ja stiilse visuaaliga maalitakse kangialuse telliskiviseinale vere ja poriga julge ning vaimukas graffiti. Mulle meeldis! 8/10
Kogu filmi meeldejäävaim koht on tõenäoliselt lõpp, kui maffiaboss kurdab kangelasele (isane isasele), et, näe kui kahju. Pean su nüüd tapma, aga tegelikult oleksin tahtnud sinuga hoopis seksida. Mispeale kangelane talle noa kerre lööb ja "masturbeeri põrgus" röögatab.
2 kommentaari:
Uurin, mul on eriline nõrkus aasia filmide osas :)
Mul on täpselt samasugune nõrkus :) Aga uuri kindlasti! polnud sugugi paha film. NB! Kui posti all HK labelile klõmpsid saad veel aasia kraami :)
Postita kommentaar