Esimene film doktor Caligarist mis mulle näppu juhtus polnud mitte kahekümmnendatest
aastatest vaid hoopis tänapäevane remake
The Cabinet of Dr. Caligari (2005).
Blond aga laitis selle vaatamismõtte maha ning arvas ,et ennem tuleks tutvust teha
ikkagi originaaliga. Hakkasin samuti mõtlema ,et kui mulje veel eriti hea ei jää
siis vaevalt ma viitsin kunagi üldse vana versiooni vaadata. Nii paningi siis uusversiooni
esialgu tagasi riiulile ja muretsesin 1920a Caligari.
Sakslased tunduvad olevat kõvadeks õudusiflmi pioneerideks. Lisaks Robert Wiene'i Dr Caligari kabinetile on sealmaal tehtud veel Paul Wegeneri Golem ja Murnau Nosferatu, kõik kuulsad nii omalajal kui tänapäevalgi. Dr Caligari tegevus toimub painajalikus ebareaalses maailmas kus kogu arhidektuur on väändunud kaasaarvatud aknad-uksed ja lihtsad igapäevased esemedki, näiteks toolid, omandanud absurdseid erinevaid vorme. Rõhutatult maalitud ja nurgelised välidekoratsioonid ning emotsioonide ülemängimine suurendab veelgi kõhedat muljet. Kahtlustan ,et antud filmi visuaal on õrnalt inspireerinud hilisemat filmiloojat Tim Burtonit. Lisaks meenus paari aasta tagune The Call of Cthulhu (2005), R'lyeh oli nimelt üsnagi sarnane
Caligari tegevuskohtadele. Igaljuhul sisaldab film paljusid päris mõjusaid kaadreid. Neist mitmeid on kinoajaloost rääkivates tekstides sageli kasutatud ja nii olid osad neist mulle varasemalt juba väga tuttavad, näiteks naise kandmine mööda katuseid.
Uskudes tuhande filmi raamatut, siis mõtles filmi sisu dementsest doktorist ja tema zombilikust olevusest välja Fritz Lang, kes oli mingil vahepealseks ajahetkeks Caligari rezisööriks määratud. Lugu on igaljuhul nii vana filmi Kohta üllatavalt hea ja kõhe sisaldades lõpus ka päris huvitavat sündmuste pööret mis teatud mõttes ka pisut seletab maailma veidrat väljanägemist. Lisaks on see tummfilmi kohta päris kiire tempoga ja ilma sagedase häiriva venitamiseta jutustatud. Vaadates tekkis veel küsimus mis mind on tabanud ka Lovecrafti lugedes ,et kui tänapäevalgi on teos hirmutav siis kuidas ta veel omaaegsetele võis mõjuda? Vaadatud DVD juures kiidaks aga hästi tehtud tummfilmi vahetekste, mis enda stiililt sobisid kenasti filmiga kokku ja häirivalt kõhedat helitausta. Kokkuvõtteks päris hüva horrorilassika, arvatavasti vaatan mingiaeg nüüd ka remake ära.
9/10
Postitused
Esimene film doktor Caligarist mis mulle näppu juhtus polnud mitte kahekümmnendatest
aastatest vaid hoopis tänapäevane remake The Cabinet of Dr. Caligari (2005).
Blond aga laitis selle vaatamismõtte maha ning arvas ,et ennem tuleks tutvust teha
ikkagi originaaliga. Hakkasin samuti mõtlema ,et kui mulje veel eriti hea ei jää
siis vaevalt ma viitsin kunagi üldse vana versiooni vaadata. Nii paningi siis uusversiooni
esialgu tagasi riiulile ja muretsesin 1920a Caligari.
Sakslased tunduvad olevat kõvadeks õudusiflmi pioneerideks. Lisaks Robert Wiene'i Dr Caligari kabinetile on sealmaal tehtud veel Paul Wegeneri Golem ja Murnau Nosferatu, kõik kuulsad nii omalajal kui tänapäevalgi. Dr Caligari tegevus toimub painajalikus ebareaalses maailmas kus kogu arhidektuur on väändunud kaasaarvatud aknad-uksed ja lihtsad igapäevased esemedki, näiteks toolid, omandanud absurdseid erinevaid vorme. Rõhutatult maalitud ja nurgelised välidekoratsioonid ning emotsioonide ülemängimine suurendab veelgi kõhedat muljet. Kahtlustan ,et antud filmi visuaal on õrnalt inspireerinud hilisemat filmiloojat Tim Burtonit. Lisaks meenus paari aasta tagune The Call of Cthulhu (2005), R'lyeh oli nimelt üsnagi sarnane
Caligari tegevuskohtadele. Igaljuhul sisaldab film paljusid päris mõjusaid kaadreid. Neist mitmeid on kinoajaloost rääkivates tekstides sageli kasutatud ja nii olid osad neist mulle varasemalt juba väga tuttavad, näiteks naise kandmine mööda katuseid.
Uskudes tuhande filmi raamatut, siis mõtles filmi sisu dementsest doktorist ja tema zombilikust olevusest välja Fritz Lang, kes oli mingil vahepealseks ajahetkeks Caligari rezisööriks määratud. Lugu on igaljuhul nii vana filmi Kohta üllatavalt hea ja kõhe sisaldades lõpus ka päris huvitavat sündmuste pööret mis teatud mõttes ka pisut seletab maailma veidrat väljanägemist. Lisaks on see tummfilmi kohta päris kiire tempoga ja ilma sagedase häiriva venitamiseta jutustatud. Vaadates tekkis veel küsimus mis mind on tabanud ka Lovecrafti lugedes ,et kui tänapäevalgi on teos hirmutav siis kuidas ta veel omaaegsetele võis mõjuda? Vaadatud DVD juures kiidaks aga hästi tehtud tummfilmi vahetekste, mis enda stiililt sobisid kenasti filmiga kokku ja häirivalt kõhedat helitausta. Kokkuvõtteks päris hüva horrorilassika, arvatavasti vaatan mingiaeg nüüd ka remake ära.
9/10
5 kommentaari:
Kindlasti üks parimaid filme mida tean!
Parimaks filmiks ei julge nimetada aga üks parimaid tummfilme kindlasti.
Seda ja Nosferatut sai esimest korda vaadatud Tallinnas, kui toimus selline asi, nagu "Saksa ekspressionistlike õudusfilmide festival". Ega seda rohkem toimunud vist polegi. Film jättis aga tugeva mulje. Nosferatule jäi küll alla.
Rob Zombie "Living Dead Girli" videot oli päris tore vaadata vahetult pärast "Caligari kabineti" nägemist.
http://www.youtube.com/watch?v=1q9PCebC3Oo
html-itud link
Hea muusika video, polnudki varem näinud. Peale filmi tõesti hea vaadata. Varem poleks ka arvatavasti sisust aru saanud.
Postita kommentaar