Naksitrallid

Igasugused veidrikest tegelased on lastekirjanduses väga populaarsed. Ma ei mõtle siin sellist uut Young Adult lastekirjandust millest Sash Uusjärv Estconil ettekande tegi vaid klassikalist. Näiteks raamatu Väikevend ja Karlsson katuselt peategelane on sisseehitatud mootoriga lennuvõimeline cyborg - selline kergelt probleemne ja sõbrustab noorte poistega. Või siis Hannu Mäkelä Härra Huu, kes ebamäärases vanuses taat, elab üksi vanas majas, omab veidraid arusaamu maailma toimimisest on saanud hirmuäratavalt vanaisalt mingisuguse maagikoolituse ja peab end tondiks ning käib tänavatel inimesi ehmatamas jne. Naksitrallid liigituvad ka täpselt samasse veidrike klassi. On habemesse kasvanud hipi, ebastabiilse närvikava ja mässaja vaimuga punkar ning karvane melanhoolne emo kes kannab seljas naiste rõivaeset. Lisaks on nad kääbuskasvu, vuravad ringi tont teab kust pärit ja mis marki furgoonveokiga ning viivad väikelinnades läbi erinevaid sotsiaalprobleemidega seotud mahhinatsioone. Näiteks meelitavad ühest kõik kassid minema ja kui rotid selle vallutavad toovad jälle tagasi - Lausa Ostap Benderlik kavalus ning naksitrallid saavad kaks korda kuulsust nautida ja torti süüa. Ühesõnaga rohkem tegelased mõnest Cheech Marini, Tommy Chongi ja Marty Feldmaniga kultuslikust kanepi ja kelmikomöödiast. Kuna tegemist ikkagi ühe omanäoliseima ja tuntuima hitiga Eesti lasteraamatute vallas siis tehti neist Eno Raua lugudest lõpuks ka multifilm. Seda Avo Paistiku juhtimisel, mis minuarust oli tõsine viga, sest peale raamatu lugemist valmistas multikas paraja pettumuse. Edgar Valteri ilusad detailirohked, värvikad ja teravapiirilised illustratsioonid ei ole ikka võrreldavad selle häguse laialivalguva stiiliga mida animatsioonis näha võib. No kui esimesest pettumusest üle saada siis väga hull ei olegi, tekste peale lugema oli muretsetud parimad Eesti näitlejad nagu Üksküla, Kibuspuu jne. Muusikalise tausta eest aga hoolitses Sven Grünberg. Kõik on nagu super kui välja arvata see ,et kuramuse Paistik pandi seda joonistama mitte Valter. Ega ma ei tea neid tagamaid, võibolla paluti meistrit põlvili ukse taga aga tema ütles ikka ,et ei saa ning polnudki muud teha sest palju neid häid kunstnikke ikka eestis on. Aga no kurat mingiks tehniliseks konsultandiks vms oleks Valteri ikka saanud võtta ja mul on ikka väike kahtlusepisik hinges ,et teda isegi ei püütud kampa kutsuda. Ja kui aus olla siis Sven Grünbergi muusika on lastele liiga diip. Mäletan ,et paar kohta võtsid mul väiksena ikka junni jahedaks küll. Kõle visuaalne stiil ja siis selline õudusfilmilik muusika ka taustaks brr. Kunagi vaatasime Lorenzoga neid naksitralle väga täis olekus ja kammis totaalselt ära. Hakkasin mõtlema praegu ,et kuna Valteri rong on nüüd läinud siis kes oleks veel õige mees Naksitrallidest uusversiooni tegema ning tuli esimesena pähe Hayo Myazaki. See veidi roheline ja looduse pärast muretsev stoori oleks täiesti temalik ja vanamehe mõnus joonistus stiil sellele multikale justkui loodud. Küllap ta lisaks omalpoolt veel boonusena paar veidrat lennumasinat või siis monteeriks naksitrallide masinale näiteks propelleri külge Muide filmiks on tehtud vaid esimesed raamatud. Kui natuke kolmandat sirvida saab aru ka miks. Viimases läheb lugu juba isegi lasteraamatu kohta veidraks. Pean eriti silmas neid sekeldusi suurlinnas kus keegi võimukas daam hipi röövib ja hakkab temaga kahtlast emand-ori sadomaso suhet arendama. Veab vaest sammalhabet kui mingit hardcore bondagemängu ohvrit nahkrihmades ja suukorvis mööda linna neljakäpukil ringi.

Kõigest hoolimata tuleb aga tunnistada ,et Naksitrallid on üks paremaid Eesti Joonisfilmi täispikki multikaid mida ma näinud.Vähemalt praegu hoobilt ühtegi teist samaväärset ei meenu. Näiteks Suur Tõll läheb rohkem lühifilmi alla. Priit Pärna sai aga vaadatud natuke liiga vales vanuses, kus ta mõjus masendava arusaamatu saastana ning milletõttu pole ka edaspidi rohkem julgenud seda kätte võtta. Kuigi nüüd ehk saaks toimuvast palju paremini aru. Lottesid jms viimase aja hitte pole ma aga veel näinud. Muide kui viimati Eesti Joonisfilmis käisin siis olid nad keldrisse Euroopa rahadega korraliku 3d arvutusfarmi ehitanud. Nii ,et mine tea, ehk areneb korraliku tehnika toel sellest veel uus Studio 4C või midagi sarnast.

Mr. Vampire (1985)

Hauakambri valvuril ja kurjade vaimude peletajal Master Gaul palutakse viia läbi rikka mehe ümbermatmine. Selle käigus avastab ta aga laiba juures kahtlased vampiirile viitavad tunnused (ei lagune, sõrmeküüned kasvavad mühinal jne). Kuna omaksed keelduvad lahkelt pakutud põletusmatusest tassib preester koolnu enda poole ,et seal siis ta hävitamiseks mingi plaan leiutada. Vampiir aga teeb öösel minekut ja nakatab nii oma poja kui Master Gau juhmi abilise. Lisaks suurendab segadust asjaolu ,et masteri teine õpilane on sattunud samal ajal seksihimulise naisdeemoni küüsi. Järjekordne väga kobe Hong Kong'i kinopilt mis sai hangitud tänu Trashi soovitusele. Tegemist on korraliku situatsioonikomöödiaga kus on slapstik naljadega kõrvuti ohtralt loitse, rituaale, musta maagiat ning kung-fu võitlust. Lemmiktegelaseks oli loomulikult Ching-Ying Lam mängitud kõige üleloomulikuga hästi kodus olev Master Gau kes oma meistritiitli filmi käigus auga välja teenis. Mõnusalt ja originaalselt oli ka kujutatud Hiina traditsioonilisi vampiire ehk Jiang Shi'sid. Kes kannatavad sametmütsikesi ja ühesuguseid hõlste, liiguvad ringi jänese kombel hüpeldes ning ei oma just eriti palju taipu. Näiteks takerduvad nad sageli ülehüppamiseks liiga kõrgete takistuste taha ja kogenud maag suudab neist nõrgemaid kergelt juhtida. Ka pole sellise ebasurnu rahustamiseks vaja hakata puuvaiu meisterdama. Piisab riisitindiga maalitud spelli otsaette kinnitamisest. Hakkasin isegi kahtlema kas neid olevusi on õige nimetada vampiirideks, meenutasid rohkem zombisid ja vereimemisest nad ka suurt ei hoolinud. Mr. Stiff Corpse oleks seetõttu filmile isegi sobivam nimi kui mr Vampire. Igaljuhul suurepärane ja hoogse stiiliga komöödia mida fantaasiavaesuses küll süüdistada ei saa, soovitan 9/10. salapärane maag koos enda kodustatud vampiiridega. Rated PG-13 for vampire violence and some sexuality. Hüppavate vampiiride välimääraja. Virutatud siit blogist. Vampiirisalk läheb rünnakule ...kogenud maagi juhtimise all loomulikult Ohutuks muudetud vampiirid

Teine aasta

Täna sai täismetallist metsataadi blogi täpselt kaks aastat vanaks. Mitte küll juubel aga ilus ja auväärne number sellest hoolimata. Peab tunnistama ,et viimne aasta oli väga produktiivne. Käisin Baka veebi kokkutulekul, Haapsalu õudusfilmide festivalil, Estconil ja onu Kalveriga kombineerisime Filmiblogijate kokkutuleku mis õnnestus üle ootuste hästi ja kus sai paljude kaas(filmi)blogijatega korralikult õlut rüübatud. Muudest märkimisväärsetest saavutustest on olulisemad ehk ,et olen hakanud blogisse ka koomiksijuttu kirjutama, löön vahelduva eduga kaasa Suborinurgas ja meelitasin Juuraku blogi pidama. Hea on ka see ,et kuulus rott saast võib lõpuks hakata tegelema jõukohasemate ülesannetega, näiteks mulle ajalehe ja susside kätte kandmisega, sest filme hangib nüüdsest kahepeaga ahv kes ei pea närilise kombel salaja keldrisse lipsama vaid murrab lihaserammuga läbi uste ja raputab filmideomanikku senikaua kuni see vabatahtlikult kõik paremad plaadid riita kannab, nende äraveoks sobiva suurusega Soome kilekoti otsib ja lubab teinekord head filmid ise kohale tuua. Aga see ei tähenda ,et kelder nüüdsest tühjalt seisaks. Sinna on kolinud Kole-Jaanus kelle ma võtsin endale õpipoisiks ja kellest üritan ohtra viski, peksu ja paljude halbade filmide abiga Porutsik Rzevski maneere välja juurida ja tast viisaka välimusega härrat kasvatada ,et mees siis Ostap Benderilt ja Kaval Antsult õpitud tarkusega suudaks ka Jaan Ruusi, Ilmar Raagi ja Mart Sandri suguste gurude poole end sisse rääkida, sest nagu teada valvavad nende härrade filmikollektsioone Godzilla laadsed Lovecraftlikud õudused millede vastu ahv on kasutu. Miinustest on õigekiri endiselt sama kehv, laused kohati sellised ,et järgmine päev ülelugedes hoia ainult kahe käega peast ja ka pole ma taaskordselt suutnud kinni pidada lubadusest kõik nähtud filmid kenasti blogisse üles tähendada. Kui blogisse suudan aasta jooksul teha keskmiselt 200~ jutukest siis tegelikult vaadatud filmide arv jääb kuhugi 250-300 kanti. Aga nüüd mõned meeleolukad pildid sellest filmiaastast ja HÖFFil kohtume, raisk! Tarbatu blogimeeskond Filmisõbrad varahommikul koduteel peale pikka Metsavana pool toimunud filmivaatamist. Välikino eksperiment jaanipäeval BöfBöf Postapokalüptiline seltskond asub enda varjendist teele ,et võidelda kütuse nimel. Kus ma saan siis ära öelda kui nii lahkelt pakutakse Metsavana ja MNC kosuvad peale väsitavat filmiööd onu Kalveri pool. Veidi karastavat joogikest filmi kõrvale

The Magic Crane (1993)

Kung-fu meistrite üleriigilisel kongressil puhkeb kohaletulnud koolide vaheline tüli mis paisub viimaks sõjaks. Ringi lendab pirakas maagiline kurg koos enda kauni käskijannaga. Mürgitatud meistrite tervendamiseks on vaja tappa Godzilla suurune kilpkonn ja tuua üks tema maagilist ravitossu eritav elund. Lisaks sekkuvad mingihetk mängu veel vana võitluskunstide guru ja tema tütar kes enda muusikariistaga suudab tekitada hävitavaid helilaineid ning filmi lõpus võideldakse maagilist raamatut söönud kurja maagiga kes kasutab relvana mitmetonnist kirikukella. Need on vaid mõned peamised märksõnad filmist mis osutus järjekordseks Honk Kongist pärinevaks vääriskiviks. Kohati kippus tegevusliin küll peost kaduma ja mõni asi jäi segaseks kuid üleüldine tempokas möll oli nii vinge ,et see ei seganud vähimalgi määral. Mõtlesin filmi vaatama hakates kusjuures ,et kurat, maagiline kraana natuke imelik pealkiri ühele Kung-Fu filmile. Ei tulnud meelde ,et see inglisekeeles lisaks veel kurge tähendab. Eks kraana oleks ka sobiv nimi olnud sest trossidel lendamist oli päris ohtralt. Uurisin wikist järgi ,et sedalaadi stiili kutsutakse muide wire fu'ks. Igaljuhul tubli tund ja pool hoogsat fantaasialendu, huumorit ja idamaiseid võitluskunste. Võib julgelt soovitada. 9/10

High Noon (1952)

Päris mõnus film oli, mulle on kuskilt hämarast ajast juurdunud arusaamine ,et Ameerika originaalsed vesternid, sellised mis selle zanri defineerisid ja paika panid on igavad. Ei mäleta tõesti kust see eelarvamus tulnud on aga üldiselt olen seetõttu eelistanud pigem vaadata Itaalia, Jaapani või hoopis Vene Metsiku Lääne filme. Nii tuli üllatuseks ,et “Keskpäev” oli päris hea, mitte küll hea nagu Leone või noh näiteks Sergio Corbucci Django aga ootusi ületas sellest hoolimata korralikut. Vastavalt Hillar Palametsa raamatule "Superid Vesternid ja Staarid" on maailmas olemas hoolimata teemade näilisele kirevusele vaid seitse põhimõtteliselt erinevat Metsiku Lääne narratiivi. 1) Võitlus loodusega (tavaliselt Union Pacific raudtee ehitamise mõne episoodi näol), 2) karjapidajate võitlus loomavaraste või ümberasujatega (nn rantsolugu), 3) preeriakuningate-suurmaaomanike lugu, 4) õiglase kättemaksja lugu, 5) indiaanlastega võitlemise lugu, 6) kuulsa röövli lugu, 7) õiglase sherifi lugu (seadus ülekohtu vastu). Vot viimast liiki on ka "Keskpäev". Film algab sherif Will Kane (Gary Cooper) pulmadega mis nö punkti panekuks ta pikale karjäärile selles ametis. Paneb siis mees oma sherifimärgi lauale ja asub naisega lahkuma kui järsku tuleb teade ,et kell 12 saabub rongil linna retsidivist kelle Kane kunagi aastaid tagasi kinni nabis ja kes nüüd vabaks lastuna tuleb talle kätte maksma. Kuna uus sherif on silmaga nähtavalt noor könn ja põgenemine oleks ka ajutine lahendus (mingihetk võivad ikkagi teed ristuda) otsustab Kane paigale jääda ja linnarahvast maleva kokku ajada. Kogu filmi edasine tegevus toimub tunni jooksul enne rongi saabumist kus Cooper kõnnib mööda linna ühe vana sõbra või tuttava juurest teise juurde ning kaupleb teda endale abisherifiks. Kõik ütlevad aga ära ning soovitavad (kes sõbralikumalt kes karmimalt) ka mehel endal asi sinnapaika jätta ja linnast minekut teha enne kui vana vaenlane enda kambaga turja kargab. Tegemist on klassikalise vesterniga kus kangelane on napisõnaline, sihikindel ja heledasse riietuv. Selline mees kes naist ei löö ega alkoholi (vähemalt töötades) ei pruugi. Ühesõnaga musterameeriklane ja patrioot. Eeskuju mitte ainult USA noortele vaid ka riigipeadele. Keskpäev olevat nimelt Ameerika presidentide kõige armastatuim film. Kahtlane lugu minumeelest, kui ikka demokraatliku riigi liidri lemmikuks ja samastusobjektiks on kangelane kes lõpuks küll päästab linna kuid on valmis seejuures täielikult ignoreerima igas mõttes rahva tahet ? Valmis minema olematute shansidega õiglust jalule seadma, lennaku linn selle käigus kasvõi õhku. Risk mida võib võtta väikelinna seadusesilm ei ole sobiv tuumapomme käsutavale liidrile. Filmi vaatamisele eelnes sissejuhatus mida läbi viinud härra mainis põgusalt ka eri riikide filmikangelaste erinevusi ,et näiteks võrreldes Nliidu kangelasi USA (või üldse lääne) omadega on viimased värvikamad ja mitte nii üheplaanilised. Itaalia spagetivesternide osas olen täiesti nõus kuid käesolevas kinoloos ma küll mingit vahet ei leidnud ühe siira parteijüngri ning patrioodi ja põhimõttekindla jänki vahel. Näiteks Ergava kõrbepäikese kangelane Sukhov on suht sama masti mees. Kane nagu jah rabeleb mida edasi seda aktiivsemalt abiliste otsingul kuid meeleheidet või murdumishetke päris ei ole. Hetke küll seisab õnnetult õlad longus keset tühja peaväljakut aga siis sammub reipalt edasi. Sukhov kuram vähemalt viskas sellised hetked naljagi. Lisaks kuna film tehtud Ameerikas McCarthy ajastul siis nii sissejuhataja kui netiallikad viitavad peidetud allegooriale tolle ajastu kommunismipaanika ja sõnavabaduse piiramise vastu. Kurat, see ikka tõesti väga peen vihjamine. Mina ei suutnud filmist küll seda kriitikat leida. Et neid asju tuleb alati ka niivõrd tasahilju vihjata nt nagu ühes filmis millest Jaanus enda blogis kirjutas kus voodivedrud sümboliseerisid natsikuritegusid jms. Aga kokkuvõtteks üks päris hea vestern. Motiveeris mind otsima netist selliseid nimekirju teistest kuulsatest kinupiltidest ja 3:10 to Yuma (pean silmas vana, uus mulle ei meeldinud) peaks kindlasti ka kunagi äravaatama. 8/10 Musta riietatud antikangelased viskit joomas ja rongi ootamas

Horror Express (1972)

Tegelikult pidime Xipega laupäeva õhtu hoopis Genialistide klubis veetma ja koos Trashi ning animatsuri rahvaga liitrite kaupa õlut kummutama. Aga kuna Trash ei viitsinud ikka Tarbatu ööeluga tutvuda ja sõitis päälinna tagasi siis auras ka meil motivatsioon end kluppi vedada ära nagu piiritus teeklaasist. Nii otsustasime lihtsalt mu flätis patjadel lebada ja Jaanuse lapsepõlvekangelase Peter Cushingu filme vaadata. Huvitav lugu selle lapsepõlvega, peaksime ju küll üsna ühe põlvkonna mehed olema aga näiteks mina küll enda noorusest Peter Cushing'ut ei mäleta. Vot Louis de Funèsi mäletan, Roger Moore't mäletan ja Pierre Richardit ka, aga kust see Cuching välja ilmus ? Enda arust raiskasin suurema osa väärtuslikust noorusest, kui oleks pidanud mässama, vanemaid shokeerima ja õues viina jooma, hoopis telekat vaadates aga see härra on rohkem tuttav ikka hilisemast ajast. Esimeseks filmiks sai valitud Horror Express. Tundus selline tore film kus lisaks Cushing'ule mängib veel Christopher Lee. Ehk nö raudkindel kombinatsioon millega alt minna ei ole võimalik. Mõlemad on siin ka oma levinuimas tüüprollis ehk mängivad härrasmeestest teadureid. Lee on nimelt kuskilt Udrimudristani koopast kaevanud välja inimese ja ahvi vahelise olulise puuduva (kahe miljoni aasta vanuse) lüli. Ja veab seda nüüd rongiga läbi siberi Londoni. Puuduv lüli aga teeb varsti silmad lahti ja hakkab laamendama. Vägi on tal seejuures pilgus millega on võimeline ohvri silmamunad ära keetma (nb allpool kõvasti pilte keenud silmamunadest!) ja aju siledaks tõmbama. Aga üllatusi on "puuduval lülil" veel varuks ning kuskil keskpigast pöördub film tüüpilisest koletisfilmist hoopis ulme põnevikuks. Kuna on keeruline aeg ehk 1906 aasta siis on rongil peale nimetatud horrori legendide veel hulk kummalisi tegelasi, näiteks kosmonautika teoreetiku Konstantin Tsiolkovski õpilane, satanistist papp Pujardov, erilise metalli valemit teadev krahv Maryan Petrovski koos uudishimuliku krahvinnaga ja juhmivõitu tsaaripolitseinik Mirov. Mingihetk ründavad rongi ka kasakad ning filmi alguses näeb paari hiinlast. Mina oleks asja veel üle võlli keeranud ning näiteks asumiselt põgeneva Lenini ka nurka või rongikatusele passima sokutanud. Aga liiga palju ei saa ka tahta. Õudne Ekspress või Pánico en el Transiberiano on Hispaania – Inglismaa koostööprojekt. Inglise osa piirdus siin küll vist peamiselt Cushingu ja Lee laenamisega. Filmitud on ta Madridis ja kulus kokku sellele vaid 300 000 dollarit. Samuti võeti kogu tegevus üles põhimõtteliselt ühes vagunis kus enne järgmist stseeni lihtsalt uued kulissid asemele veeti. Nende nappide vahenditega on aga saavutatud tõeliselt kiitust vääriv tulemus. Hea fantaasialennu ning korralike näitlejatega ulme-õudus. Ka üle Siber lumiste väljade tormav 19 sajandi lõpu luksuslik hämar rong oli üllatavalt korraliku väljanägemisega, igati stiilne ja atmosfäärikas tegevuskoht. Lugesin posti veel üle ,et mitu korda ma nime Cushing mainisin, tuli välja ,et ainult neli korda, okei nüüd viis. Arvasin ,et märksa rohkem. Igaljuhul vanem horrori vääriskivi, igati enda kõrget hinnet väärt. 8/10 mõtlesin alguses isegi 9 punkti anda aga arvan ,et mingi kaheksa ja pool oleks vististi kõige õiglasem. Imdb trivias on toodud ära selline fakt ,et Mirov kasutas automaatpüstolit mitte nagaani M1895 nagu tegelikult tsaarisulased tollajal. Ma ikka ei suuda endiselt aru saada neist inimesest kellele kõik reptiilid, tulnukad, üle võlli keeratud pseudoteadus on ok. Aga äkki kukub hädaldama mõne ekraanile ilmunud mingi täiesti märkamatu pisiasja üle. Näiteks teatab ,et munder oli valepidi seljas, või vale marki padrunitega lasti. No kurat ühest õudukast ei ole mõtet ikka dokumentaal lavastusega samaväärset audentsust ootama asuda. Vana soldat teeb rasket kirjatööd, pool pudelit viina ka juba kulunud Aju Koletise veri Mul hakkas fantaasia lõpupoole suht lendama, kujutasin selgelt vaimusilmas juba ette kuidas kuskil Siber mahajäetud tehases käib hoolas tähtedevahelise raketi kokkuklopsimine.

Horrori lühikokkuvõte

Järjekordne lühikokkuvõte vaadatud filmidest. Seekord uuematest horroritest mis sai vaatamisele võetud peamiselt seoses Trashi poolt orkutis tehtud üleskutsele. Fantaasiat ning perverssusi oli kuid huumori nappis. Vaatamisaeg oli ka liiga hiline (või varajane) ja nii jäingi mingi 20 minutit enne lõppu magama ning ülevaadata pole ka siiani viitsinud. Kahtlen kas viitsingi. Hindeks mingi 5 punkti Kõvasti naljapunnitamist ja seejuures isegi paar head kohta kuid kokkuvõtteks liiga vähe erinev kõigist neist teistest uutest filmidest kus peategelasteks deformeerunud insesti armastavad maakad. Oleks soovinud rohkem uusi tuuli siia juba roiskumise järgi haisvasse zanrisse. Hindeks ehk viis punkti, okei pingutamise eest isegi kuus ja veel pool Üks igati kobe horror, päris tõsiselt. Erinevalt eelmisest filmist oli siin suudetud teada-tuntud survival zanris igati uudselt mõjuv lugu kokku panna. Lisatud oli peamiselt just ilustamata julmust ja vägivalda. Mõningast ebaloogilisust oli ka aga tänu pingelisele ja jõhkrale sisule võib selle osas läbi sõrmede vaadata. Kaheksa punkti. Järjekordne Children of the Corn'ist idee saanud film. Eelkäiatest aga peajagu üle tänu pinevale loole, heale visuaalsele stiilile ja ohtra naturaalse kurjuse ja sadismi eksponeerimisele. Hea näide ,et lapsed võivad olla hirmuäratavamad igast inimnahast maskiga maniakist. 8 punkti. Uus Meremaa väikese eelarveline zombikomöödia. Mõnusaid kohti leidus aga kahjuks peamiselt filmi esimeses pooles kui kolmest liikmest koosnev meese kamp zombirünnakust kasu lõikas. Maailmapäästmise teema mängu tulekuga läks film kahjuks liiga venivaks ja igavaks. Kuus punkti.

Night of the Demon (1957)

Filmi peategelaseks on Dr. John Holden kes saabub Londonisse sümpoosionile mis keskendunud paganliku kultuse liidri - Julian Karswelli - paljastamisele. Tema eelkäia Harrington on seejuures kahtlasevõitu autoõnnetuses kombel surma saanud. Nii hakkabki siis John koos Harringtoni kena sugulase Joanna'ga asja tasapisi uurima. John ja Johanna moodustavad kena vastandliku paari kus mees on absoluutne skeptik kellele näita näpuga kummitust ja tema vahib näppu ning keeldub uskumast ka siis kui deemon teda persest näksab. Johanna aga usub üleloomulikku liigagi ja üritab tõestada ,et tema onu tappis koletis kelle Julian siia maailma kutsus. Seda arvestades on eriti veider Juliani enda käitumine kes maksku mis maksab üritab Johnile tõestada vaimumaailma olemasolu ning sokutab mehele veel deemonigi sappa. Ma õigupoolest ei saanud lõpuni täielikult aru selle mehe motiividest ja miks ta nii kangekaelselt üritas tõestada ,et tema on mõrvar kui kõik (ka üks peategelastest) uskusid õnnetusjuhtumisse ? Ta oleks võinud enda uhkuse lihtsalt alla neelata, lasta sel sümpoosiumil oma nurgas teda petiseks edasi tembeldada ja seda pealt vaadates veel pihku naerda. Aga tema pidi kohe hakkama igaühele kes kultust halvustas ruunimärke tasku sokutama. Harringtoni mõrvast sai veel aru kuna ta naeruvääristas Juliani lehes ja pärast veel provotseeris. kuid John? Kas lihtsalt tugev paranoia või suurusehullustusest toidetud soov kõik enda vaenlased hävitada, tunnustusejanu ? Ei oska tõesti öelda. Tegelikult läheb see Johni ja Juliani võitlus isegi päris pinevaks ja filmi lõpus rongis toimuv oli juba tõsiselt hea. Kui filmi onu Kalveriga vaatama hakkasime siis oletasin ,et ju see üks selline vana kummist koletiste film ole, Kalver vaidles vastu ,et talle paistab tegemist olevat ikka psühholoogilisema filmiga. Mille peale minut hiljem ülalolev peletis kaadrisse sammus. Aga ega ta kõige hullem välja ei näinudki, suisa päris viisakas ja ekraanil oli ta kokku filmijooksul ka vaid minuti või kaks. Kui miski ülepingutatud oli siis ehk võitlus tont-kassiga (meenutas Ed-Wood'i ja kohta kus Lugosi maadles kummimaoga). Üldiselt rõhuti aga tontide asemel siiski atmosfäärile ja kaameratööle mis oli täiesti vaimustav. Niivõrd häid piltpostkaart vaateid näeb harva, isegi trepist allatulek oli suudetud selliselt lahendada ,et tahaks sealt kümme screenshotti võtta. Kahju ,et mustvalge film enda varjude-valguste mängudega on tänapäeval unustatud kunstiliik. Muide filmis näeb ka ühte bizarremat transsi langemise viisi mida tean. Selliseid häid camp kohti leidus aga veelgi. M.R. James'i lugude järgi tehtud filme vaataks heameelega veel mitu ja katsun lähiajal ta eestikeeles ilmunud raamatu ka enda käppade vahele saada. 8/10 Juliani emaga oli valmis igale huvilisele kohe Necronomiconit tutvustama. Ja jäätist jagama Ma ei süüdista peategelast ,et ta meediumit tõsiselt võtta ei suutnud Ovele ka nukake silmarõõmu Maag ja tema tubli valvur Mitte ülemäära suur täiskuu vaid avanev värav võõrasse dimensiooni kah üks para spesialist

Wolfhound (2002)

Selle filmi sain sünnipäevakingituseks Mannult koos Dagoni ning ühe sõjamänguga kenasti tuntud viskitootja kirjaga lippu mähitult ning saapapaelaga kokkuseotult. Lugu mida filmis kasutatakse on üks enim ekspulateeritud horrori narratiiv üldse läbi aegade. Taaskord esitletakse vaatajale üht kena New Yorgi perekonda kes on otsustanud linnaelu seljataha jätta ning asuda mingisse kolkasse elama. Pereisa nimelt loodab enda kunagises lapsepõlvekodus rahulikult raamatu kirjutada – see mida või mis zanrit ta kirjutab jäi seejuures lõpuni segaseks aga ega see mingit olulist rolli ei mängigi. Kolkaks on seekord Iirimaa maakohake, selline hulga küngastega mis täis sammaldunud varemeid, veidraid viskilembeseid tugeva Iiri aktsendiga kohalikke jms asjajuurde kuuluvat. Millegipärast on filmitegijad aga üritanud originaalitseda või siis omanud kuidagi eriti vähe rahalisi vahendeid. Libahundiloo asemel on seekord hoopis libakoeralugu (karbil tutvustuses nimetatakse neid ikkagi kangekaelselt libahuntideks, ka eestikeelne pealkiri on Libahundi). Teiseks veidruseks on filmis leiduv seksirohkus, horrori asemel võiks seda suisa nimetada atmosfäärikaks soft erootikaks. Nimelt hiilivad iga öö pere tarekese manu koeraks moondunud rinnakad neiud kelledega pereisa siis terve öö oimetuks möllab. Koeraks moondumine tundub seejuures pigem vajalik olevat kiiremaks edasiliikumiseks. Nii seksiks kui kaklusteks võetakse inimlik vorm ikka kenasti tagasi. Mingis mõttes on selline lähenemine ju igati originaalitruu. Mäletan ähmaselt ja osaliselt tänu Xipe jagatud demonoloogia materjalidele ,et ega rahvapärimustes olidki need igasugused vampid ja soerdid eelkõige ikka seksipeal väljas ja vereimemine või inimsöömine olid rohkem hilisema aja kombed. Noh igaljuhul peale pika seksi ja mõnede ahelatega sidumismängude peetakse viimaks filmi teises pooles maha ka üks kõrtsikaklus ning lõpurüselus, kuna koreakamba liider tunneb end uue meesisendi poolt ohustatuna, mille järel pereisa leiab siiski maaelu endale liiga ebameeldiva ning reisib koos naise ja lastega linna tagasi. Tegemist on kokkuvõtteks vana B filmi traditsioone kas nüüd tahtlikult või tahtmatult jäljendada üritava teosega. Mis aga kahjuks hoolimata kõigest campist, jaburast sisust, titshottidest ja põhjendamatutest paljastustes jääb võrreldes lugematute teiste endasarnastega hingetuks. Näiteks Jean Rollini filmid on ju põhimõtteliselt ka üsna sarnastest komponentidest kokku laotud kuid jätavad märksa stiilsema mulje. Ise süüdistaks siin filmitegijate laiskust võrreldes eelkäiatega, kenad karvased kostüümid ning kummimaskid on asendatud kõige odavama arvutigraafikaga ning kirkate eredate värvidega pildi asemel on hallikassinine hämar digistiil. Ma ei saa aru miks pole selliste moodsate B filmide tegijatel enam üldse julgust kas filmi värve lisada või üritada seda üldse mustvalgelt teha. Praegusel juhul tavavaataja punnitab silmi ning temast läheb toimuv mööda ja friigid jälle kehitavad õlgu ning ei leia filmis midagi erilist. Võibolla 70nendate friigid heitsid omaaegsetele filmiloojatele ka nende stiili ette ning käesolev film peaks lihtsalt veel tubli kümmekond aastat marineerima? Eks seda näeb ajajooksul. Kuna vaatasin seda filmi nii purukaine kui täiesti pohmellita siis objektiivne hinne oleks 3/10. Sedasorti filmid pole mõeldud ikka üksi vaatamiseks. Teises seltskonnas ning väikese viskiga võib see konsumi allahinnatud kinupilt isegi ma arvan kuni viis ja rohkem punkti ära venitada. Mingiaeg leiti filmi keskel ,et koertest jääb ikka jah väheks vaja on veel midagi ja nii toodi mängu gooti tsikk kes oskas rongaks moonduda (pildil räägib üht kehva muinasjutu). Täitsa huvitav mis loomaklanne seal vanal heal Iirimaal veel leidub, kas on ka nt joodikuid kes oskavad mutiks või mägraks moonduda ? Niikaua kui naine kõrtsis kütab mees õues koer-naisele Koerast inimeseks moondumine

The League of Extraordinary Gentlemen

Paljud mu lugejad on kindlasti vaadanud 2003 aasta filmi The League of Extraordinary Gentleme (mis mulle ei meeldinud) nii ,et ütlen kohe alguses ja esimesena ära. Koomiks on täiesti midagi muud kui film. Ei imesta ,et Alan Moore viimaks end kogu sellest kinovärgist distantseeris.

Vahe pole küll nii märgatav kui oli näiteks Hollywoodi I roboti ja Asimovi I robotiga. Kuid see on ikkagi suur. Näiteks ei ürita Professor Moriarty ehitada Arktikasse mitte baasi vaid hoopis võidurelvastub koos Fu Mancuga õhulaevade vallas, Allan Quatermain ei saa surma, marslased ründavad ootamatult Londonit ning ma parem ei hakka rääkima mis lõpp nähtamatule mehele osaks saab. Ütleks vaid niipalju ,et filmis sellist asja juba ei näe. Paar tegelased nagu Tom Sawyer ja Dorian Gray puuduvad seejuures sootuks – mis on väga hea sest mõlemad olid suhteliselt jõledad kasutud isikud kelledele filmis minuarvates õiget rakendust ei suudetud leida. Küllap oli Sawyeri tegelaskuju lihtsalt selleks juurde sokutatud ,et Ameerika vaatajad saaksid rohkem äratundmisrõõmu. Kui filmis mind üldiselt kõige nende raamatutegelaste ühte patta kokku keeramine häiris siis koomiksis on see kuidagi mõnusam. Äratundmisrõõmu on palju ja lisaks varem mainitutele on seal veel näiteks Professor Cavor, Holmes, Dr. Moreau ja veel palju teisi kelledest enamusi mainiti vaid mõne reaga. Varajases ulmekirjanduses on Moore tundub väga kodus.

Seda tuleb aga küll tunnistada ,et kapten Nemo on koomiksis sama harjumatu välimuse ja ebaloogilise käitumisega kui ta oli filmis - ehk törtsu süngem, vähem häirivam ning mitte kasvult päkapikk. Kuid siiani ei suuda ma mõista kuidas suur inglaste vihkaja, mees kes lubas mitte kunagi enda jalga enam maapeale tõsta sammub nüüd rahumeeli mööda Thamesi kallast ja töötab briti võimude heaks. No ei võta minu pea seda kinni. Ju olen lihtsalt väiksena Jules Verne 20 000 ljööd veel all liiga palju lugenud ning nõnda on mu peasisse liiga erinev kujutluspilt Nemost ka kinnistunud. Kokkuvõtteks mõnus aurupunk koos ohtra seksi ja vägivallaga. Kordades parem kui kehvapoolne filmiversioon. Lugesin praegu läbi Volume 1 ja 2. Vahepealse lisa the Black Dossier jätan vahele sest see olevat kidur kuid hetkel töös olev Volume III tõotavat tulla sama mõnus kui kaks esimest. Eks näeb. Holmesi ja Moriarty kähmlust vaadates, mis korra tagasivaatena läbi vilksatas, tuli pähe mõte ,et kaks oma aja geniaalsemat tegelast ja suuremat härrasmeest tervel Briti saarel ning kui isegi nemad ei suuda erimeelsusi puhtalt sõnade tasandil lahendada ja peavad hakkama lihtsalt molli kütma siis mis lootust üldse võiks selleks teistel olla. Arvestades päästetud poisile kulutatud aega ning tema poolt öeldud sõnu on tõenäoline ,et teda võib kunagi vanemana koomiksis veelgi kohata.

Ehk astub tulevastes seeriates esile ka põgusalt mainitud der luftpiraten captain Mors koos oma tähtedevahelise laevaga.

Inglourious Basterds (2009)

Uute filmidega on alati see häda ,et kui viimaks vaadatud saan on nooremad ja nobedamad jõudnud sellest juba iiveldama ajavalt palju kirjutada. Ja seejuures ka väga hästi ja põhjalikult kirjutada nii ,et tuleb märksa rohkem kui tavaliselt pingutada ,et mitte juba öeldut korrata. Teine häda on selles ,et pilte on napilt saada, armastan väga filmidest ise screene välja võtta ning netist neid virutada tundub igav (pealegi on ringluses tavaliselt ühed ja samad fotod). Nii lööngi sageli käega ja teen posti hoopis mõnest vanemast ja vähemtuntud teisest. Bastarditega mõtlesin aga erandi teha ja paar rida siiski kirja panna kuna tegemist oli väga kvaliteetse meelelahutusega. Üks peamine tegur mis minuarvates Tarantino filmid heaks teeb on nende etteaimamatus. Paljude teiste lavastajate filmidega on ju kohe selge ,et Loll Ivan saab pool kuningriiki, tüdruk lõpuks poeb ikkagi tolle kuti voodisse kellega alguses tülitsesid ja kui läbitümitatud superkangelane ikka poleks tõuseb ta ikka püsti jne. Lõpuks see mis loeb on puhtalt jutustamisoskus sest narratiiv ise on tuttav. Tarantino aga ei karda tegelasele ka malakat anda ja aegajalt neid keset filmi ning mitte kõige kaunimatel meetoditel likvideerida. Samuti ei ole tal ajaloo ees erilist aukartust ning võib selle vajadusel täiesti pea peale keerata. Kõigil neil kes pole filmi veel vaadanud soovitan selle eksitavat trailerit vältida (mis sisaldab paar filmis mitte leiduvat kohta). Muidu võib jääda veel vale mulje ,et tegemist on tõsise möllufilmiga kus natse vahetpidamata tapetakse. Tegelikult on tõprad ikka eelkõike üks korralik must komöödia ja kuigi Tarantino laseb paar korda mõne natsi skalpeerida või ta pea pesapallikurikaga lömmi lüüa on see üldisemas plaanis üsna verevaene. Muide filmi esimene pool on veidi veniv kus hoogu vähe. Kuid õnneks toimub kuskil kespaigus keldribaari stseenist alates tõsine pööre ja sealt järgnev on juba puhas kuld mis iga hetkega läheb ainult paremaks. Nagu oodata oligi käis kinopublik taas korralikult närvidele. Täpsemalt tegid seda kamp eitesid kes külajutte rääkisid ning omaette naerda möirgasid. Küllap mingid Pitti fännid sest nimetatu ekraanile ilmumisel läksid nad korduvalt märjaks st möla tempo ja hääletoon tõusis märgatavalt. Olin mitu korda kahevahel ,et kas peaksin püsti tõusma ja hakkama üle saali lõugama või ei. Tundus kuidagi imelik seda teha ja jutuvada oli ka nii pooles vinnas ,et vahepeal ei kostnud üldse ja siis jälle oli selgelt kuulda. Hiljem mõtlesin ,et oleks ikka pidanud. Mõnus ja kõrge meelelahutusliku väärtusega film. Korralik pealetööpäevane huumoripomm. 9/10

Der Name der Rose (1986)

Lugupeetud ja haritud frantsiskaanide munk William von Baskerville (Sean Connery) saabub aastal 1327 koos enda noore õpipoisiga ühte eraldatud paigas mägede vahel asuvasse suursugusesse kloostrisse ,et uurida seal toimunud kummalist surma. Põhjus, milleks oli enesetapp, selgub küll kiirelt kuid laipu tekib peatselt robinal juurde ja uurimistööd piitsutab tagant varsti samas kloostris toimuv tähtis konverents mille ajaks peaks olema kurjategija kindlasti tabatud. Juhtum muutub aga iga hetkega aina keerulisemaks ja uurimistööle ei aita eriti kaasa ka kloostrielanikud kes näevad toimuvas saatana kätetööd ning viimsepäevamärke ja kõigetipuks kutsutakse asja uurima ka Baskerville vana vaenlane, inkvisitsiooni nõiakütt Bernardo Gui, kes näeks heameelega Conneryt ennast tuleriidal. Atmosfäärikas, stiilne ja sünge oleksid kolm peamist iseloomustavat sõna tegevuskoha kohta. Tegemist pole kindlasti sellise keskajaga mida larpijad ja rollimängijad harlikikult endale ette kujutavad ja kus nad elada sooviksid. Nimetatud ajastut on siin filmis näidatud ilma suurema ilustuse ning halastuseta ühe räpase, julma, ebauskumusi ja rumalust täis ajastuna (ehk siis sellisena nagu ta ka arvatavasti oli) kus igasugused intelligentsuse ilmingud on karmilt karistatavad. Filmi käigus soovitatakse korduvalt ka Baskervillile oma teadmisi varjata ja vähem raamatutes tuhnida kuna head pole sealt kellelegi veel tulnud. Seda filmi vaadates tuleb pähe tahes tahtmata mõte ,et jumal võis küll ristiusule aluse panna kuid viimase lihvi andis talle ikka Lucifer Morningstar, sest jumalateenimise koda klooster meenutab iseenesest siin rohkem saatanakummardajate pesa, kus palvetamise ja lihasuretamisele mõtlevad vagad vennad viimases hädas. Pigem ostetakse toidu eest külaneiude "teenuseid", aetakse noortele poistele ligi, nuumatakse endid õgimise läbi, loetakse raskelt keelatud kirjandust (huumorist) või tegeletakse suisa otsese kuke ja musta kassi abil saatana väljakutsumisega. Nõiakütt Bernrdo näeb selle keskel välja justkui materialiseerunud kurat ise ning põhilise aja tegeleb ta kirikuvaenlaste hukkamisega kes julgevad öelda asju stiilis ,et piiblis pole kunagi kirjutatud nagu peaks paavst kirikumakse koguma või jumala austamiseks on vaja hiiglaslikke pühakodasid püstitada ja kiriku tegevuse tõttu talumatsid nälgivad. Sisu meenutab stiililt üht veidi müstilist krimilugu mis keskaega ülekantud. Kui inkvisitsioon juba mängu tuleb siis see mulje küll (kahjuks) veidi hajub. Ahjah mulle tegelikult meeldis see ,et lõpuks mingit maagiat ning sarvilist kapjadega vanakurardit mängu ei tulnudki ja salapärane kreekakeelne raamat ei osutunud samuti Necronomiconiks vaid millekski hoopis maisemaks. Stsenaariumi algallikaks on Umberto Eco samanimeline raamat. Filmi põhjal otsustades võib see isegi päris huvitav olla, kui kunagi maakeeles kätte peaks juhtuma siis loeks küll. Näitlejatest tasub lisaks Conneryle äramärkida veel Ron Perlman'i küürakas protokommunist – endine ketser kel vanad harjumused endiselt küljes ja Vatikani vastu kibe viha südames. See mees on igaljuhul justkui loodud sellistesse veidratesse rollidesse. Dialoogid olid samuti head, ei muutunud tüütuks targutamiseks ja olid kohati päris teravmeelsed, mõned lühikesed näited neist ka allpool. Ühesõnaga tore film oli, mulle meeldis. Huvitav kas usk.video.ee seda enda lehel soovitada julgeks ? 8/10 Noor munk teeb külatüdrukuga pattu Ja pärast sai neiult toreda kingi kah veel Vana on taevas Hoolimata ,et ajastu ning maailm hoopis teine olid sellised kohad ikkagi pisut imelikud vaadata Teie, frantsiskaanlased, siiski, kuulute ordusse, kus lõbususele...vaadatakse sallivalt. Seal oli midagi...naiselikku...midagi saatanlikku...selles noores, kes suri. Tal olid silmad nagu tüdrukul...kes otsib läbikäimist saatanaga. Näiteks, kui paganad pistsid Püha Maurus'e keevasse vette ...ta kaebas, et ta vann on liiga külm. Sultan pistis oma käe sisse, põletades selle ära.Kas sa pole kuulnud, saatan heidab ilusaid poisse akendest välja? Munk peab pidama vaikust. Ta ei tohiks välja öelda oma mõtteid... ..enne kui talt ei küsita. Munk ei tohiks naerda. Sest ainult narr on see... kes toob kuuldavale oma hääle naermiseks. Kas sa arvad, et see on...Jumalast hüljatud koht? Oled sa kunagi teadnud kohta, kus Jumal oleks end tundnud koduselt? Mõned astronoomiavahendid mis arvestades kui kiivalt Connery neid varjas oleks arvatavasti samuti kiirelt nõidumis süüdistuse kaela tõmmanud Vaesed kiriku solgikraavist toitu otsimas

The Warrior and the Sorceress (1984)

Üks vingemaid fantasy postreid mida minu silmad näinud - nelja tissiga haldjas, selja tagant paistev kombits ning Schwartz kellele David Carradine pea külge õmmeldud. Tuli seda vaadates ühtlasi veel meelde ,et suvel lahkunud Carradine surmast kirjutati meedias küll palju kuid selle tegelik põhjus jäeti arvatavasti viisakusest mainimata. Nimelt kui ta võtetele ei ilmunud leiti otsima minnes hotellitoa kapist alasti laip, saapapael ümber kaela. Alguses kahtlustati enesetappu aga võttegupp polnud nõus, sest ta oli väga elurõõmus ja lähemal uurimisel selgus, et vana oli arvatavasti harrastanud autoerotic asphyxiationi ehk tehnikat kus kägistad end samal ajal kui pihku paned suurema kaifi saamiseks. Vähemalt ta suri õndsalt. Seda filmi eriti vaadata ei viitsi kuid peaks mingiaeg mehe mäletuseks mõne ta varasema filmi programmi võtma küll.

Sandman - koomiks, mis on parem kui sliced bread

Olles jõudnud Sandmani lugemisjärjega juba viienda köiteni tekkis huvi uurida ,et mida Eestikeelses ka sellest kuulsast koomiksist kirjutatud on. Üllatuseks ega eriti polnudki, valdav enamus allikaid viitasid ajakirja "Noorus" 1996 aasta märts-aprill numbrile (lk. 24-25) ja selle netiversioonile aadressil www.ut.ee/~ivarl/ivarbook.html mis paistab juba pikemat aega maas olevat. Igaljuhul tekkis uudishimu ka oma silmaga seda peamist (ehk ainust) eestikeelset artiklit näha (eriti peale seda kui mu koomiksite allikas Lauri tunnistas ,et tema huvi Une-mati vastu tekkis just selle artikkli lugemisest) ning nii palusin Juurakul, kellel ajakiri olemas, jutt sisse skännida ning mulle meilida. Ja kuna tegemist oli tõesti päris mõnusa ülevaatega siis otsustasin ta internetti tagasi tuua ehk oma blogisse riputada. Lisaksin heameelega tekstile ka autori nime kuid kahjuks ei leidnud seda kusagilt. Kui olen igaljuhul mingeid õigusi rikkunud või sa lihtsalt ei taha selle artikli avaldamist siis anna teada ja võtan ta maha. "Kas te usute, et Jeesus Kristus on Jumala poeg? Jõulude ajal kirikus vähemalt käite? Aga äkitselt hoopistükis tõmbate kollase värviga triipe oma kiilaspeale? Või eelistate rohelist värvi? Kuid äkki ma eksin ja te kannate pigimütsikest?? Tunnete nõrkust viirüki suitsu vastu? Kummardate ehk hoopis dialektilist materialismi ja klaaskirstumuumiat? Tegelt on kõik see on bullshit, kõik need jumalad, kes nad ka ei ole. Nad elavad ju kõigest nii kaua, kuni elab viimane neisse uskuja. Vähevõitu kuidagi. EQ usub hoopis Neil Gaimanit, tõeliste jumalate leiutajat. Ja püüab seda nüüd teilegi selgeks teha, miks. Neil Gaiman ise ei ole jumalus. Jumal hoidku selle eest. Neil Gaiman on inimene, täpsemalt inglane. Ta on sündinud 10. novembril aastal 1960, armastab kanda nahktagi ja musta värvi riideid ning kuulata rockmuusikat. Ta on abielus, tal on naine Mary ja kaks last - Holly ning Michael. Viimasel ajal elab ta suurema osa ajast Ameerikas. See on ka peaaegu kõik, mis tema eraelust laiemalt teada on. Neil Gaiman on kirjanik. Kuid mitte tavaline, vaid selline, kelle loomingust enamuse moodustavad koomiksiraamatute käsikirjad. Miks, võiks küsida mõni kultuuripuritaanlane. Aga sellepärast, et nagu ta ise ütleb, on koomiks võrreldes teiste meediumidega äärmiselt vähe uuritud ja tema võimalused kõige vähem kasutatud. Sellega ta siis tegelebki - kirjutab käsikirju pildiseeriaile, mis toovad uusi tuuli üsnagi igavasse Ameerika mainstream koomiksikultuuri. Kuid Neil Gaiman tegeleb ka muuga. Alles äsja sõlmis ta kopsaka kirjastuslepingu kolmele proosaraamatule, ühel neist põhineb muuseas BBC-s varsti valmiv teleseriaal. Enne seda on ta kirjutanud näiteks "Diskworld"-sarja autori Terry Prachettiga kahasse raamatu "Good Omens" ja teinud koostööd tuntud kosmosepöidlaküütija Douglas Adamsiga. Ka on ta oma karjääri algusaastail kirjutanud raamatu ei kellestki muust kui bändist nimega Duran Duran. Aga seda viimast eelistab ta ise enam mitte meenutada... Tegelikult on ta siiski koomiksikirjanik. Neil Gaimani põhisaavutuseks on seriaal "Sandman", mida kirjastab kirjastus Vertigo, tuntud Bat- ja Supermane välja andva kompanii DC Comics tütartäiskasvanutekirjastus. Seriaal algas kui täiesti tavaline igakuine koomiksiseriaal, erinevuseks vaid see, et ta loodi spetsiaalselt Neil Gaimani jaoks. Tavaliselt eelistavad Ameerika kirjastused teatavasti konveiermeetodit, mis garanteerib regulaarse produkti. Kuid nagu aeg näitas, sai Gaiman 12 korda aastas ilmuva väljaande käsikirjutamisega ka üksi edukalt hakkama. Ja peagi selgus, et see sari omandas sealses tohutus koomiksitulvas täiesti erakordse koha... Juba esmapilk mõnele "Sandmani" numbrile annab aimu, et tegu ei ole tavalise pildiseeriaraamatuga. Dave McKean on see mees, kes joonistusriistade, arvuti, kääride ja värvipaljundusmasinaga on loonud kõigi "Sandmanide" fantastilised kujundused. Samuti töötab sarja kallal teine legendaarne persoon - Todd Klein, kalligraafiameister, kes kirjutab kõik koomiksilehekülgedel leiduvad tekstid. "Sandman" on käsikirjutaja koomiks. Neil Gaiman annab oma skriptis kunstnikule alati ette täpse pildi, mille see peab üles joonistama. Kirjas on nii paneelide arv leheküljel kui ka see, mis täpselt igas neist toimub. Võiks arvata, et see piirab kunstnikke, kuid nii see siiski pole. Neil Gaiman teab alati eelnevalt, kes antud raamatu kallal tööle asub, mistõttu ta kirjutades alati arvestab antud joonistaja nõrkade ja tugevate külgedega. Neid kunstnikke, kes tegelikult on Gaimani fantaasiad üles joonistanud, on parem hakata mitte ette lugemagi, neid on lihtsalt liiga palju. Seetõttu ei saa ka joonistuste taset 100%-liselt üliheaks lugeda. Kuid kehva artworki kohtab "Sandmanis" siiski õnneks harva. Pigem olid esimestes osades piiravateks teguriteks ameerikamaised standardid, mis muutsid sealsete koomiksite värvigamma küllaltki puiseks. Kuid seoses arvutite kasutuselevõtuga on ka sellest üle saadud ja koomiksite välisilme oluliselt paremaks muutunud. Ja veel lisaks eelnevaile tuleb siinkohal kindlasti ära märkida ka isikud, kes on nõustunud "Sandmani" kogumikalbumeile eessõnu kirjutama - nende hulgas on ridamisi siinmailgi tuntud kuulsusi, nagu näiteks kirjamehed Clive Barker, Stephen King, Gene Wolfe ja laulunaine Tori Amos. See vast juba ise näitab midagi... Nagu ka see, et Gaiman on "Sandmani" 19-nda, Shakespeare-teemalise novelli eest saanud esimese ja ainsa koomiksiautorina World Fantasy Awardi. Nüüd siis seriaali sisust. "Sandman" on lugu ühest perekonnast. Perekonnast nimega ENDLESS. Mitte tavalisest sellisest, sest selle pere liikmed ei ole inimesed. Ausalt öeldes ei teagi ma, kes või mis nad on. Antropomorfsed ideed? Võib ju olla. A võib ka olla, et ka mitte. Igatahes on selles peres seitse liiget. Igaühel neist on mitmeid nimesid, igas keeles, kultuuris ja ajastul oma. Siin nad on, vanuse järjekorras: esmalt DESTINY ehk Saatus, mungarüüd kandev aheldatud saatuseraamatuhoidja. Siis DEATH ehk Surm, musta riietatud äärmiselt kena NAISSOOST(!) olevus. Seejärel vanuselt kolmas - DREAM, kõhn ja pikk, lõpmatult sügavate silmadega meesisik. Dream ehk Morpheus ehk Oneiros ehk Sandman ongi selle seriaali nimitegelaseks. Siis DESTRUCTION ehk Hävitus, kaksikud DESIRE (Iha) ja DESPAIR (Lootusetus) ning lõpuks DELIRIUM. Igal neist on oma sümbol (Deathil näiteks ankh) ja ülesanne siin maailmas. Kõik koos moodustavadki nad selle maailma... Muuseas, väike vahelepõige: vaatamata sarnasusele ei põhine Deathi ja Dreami välisilme Siouxsie Siouxl jä*. Robert Smithil. Kuigi - kes teab... Ühel tegelaskujul on igatahes kodus seinal The Cure poster... Gaimani geenius seisnebki selles, et ta on osanud siduda üheks maailmaks tõsielulised faktid ja ajaloolised isikud ning omaenda väljamõeldised. Kusjuures tehes seda nii, et tema versioon tundub TUNDUVALT loogilisem ja tõepärasem kui originaal. Muuseas on ta kirja pannud ka oma variandi "Lumivalgekese" muinasjutust, seekord pajatatuna võõrasema seisukohast. Ja ma ütlen teie, et too lumi-veri-eebenipuu neiu ei saa minu jaoks enam kunagi selleks, kes teie siiani arvate ta olevat... Kummaline on see, et seejuures moodustab see kõik tõepoolest ühtse loogilise terviku - nii Batman kui Mark Twain, nii Surm, Shakespeare kui jumal Ra... Samas on "Sandman" kummaline selle poolest ,et ta kubiseb vägivallast. Mitte sellisest, mida võib näha Ameerika filmides, kus käib pauk ja inimene on surnud ja vagune. Vaid sellisest, kus torgatakse silmi välja, giljotineeritakse, naelutatakse, sõna otseses mõttes määritakse mööda seinu laiali. Kogu see vägivald võib shokeerida, kuid kummalisel kombel ei muutu ta kunagi nonsensiks. Alati on tal oma koht parajasti jutustatavas loos, vahel isegi vaat et peaosa. Kuid seda kaugeltki mitte alati. Millest see koomiks siis lõppude lõpuks räägib? Üks koomiks ei saa ju rääkida sajast asjast! Koomiks räägib kas mõnest inimese moodi hiirest, lendavast trikoomutandist või, kui ta on tehtud Jaapanis, siis hiidsilmsest inimrobotist! Aga näedsa, tuleb välja, et saab. Isegi Ameerikas. "Sandman" niielt teeb just seda. Näiteks... Lugu mehest, kes sattus südasuvises lumetuisus autoõnnetusse ja seejärel kummalisse seltskonda "Maailma Lõpu" nimelisse kohvikusse tormi vaibumist ootama... Kes kuulis seal lugusid unistavatest linnadest ja haldjakuninga saadikust, Nekropolisest, mille elanikud valmistavad surnuid ette nende viimseks teekonnaks, ja sealseist tudengeist ning salapärastest lõpututest katakombidest... Kuldsest Poisist nimega Prez, kellest sai Ameerika president, ja sealsest kõikvõimsast bossist Smileyst... Kuningast, kes kinkis oma kaasale surematuse andva õuna ja sai sama õuna veidi hiljem oma linna kõige võluvamalt kurtisaanilt tagasi; kes seejärel laskis tappa oma naise ja tolle armukese ning siis sama õuna abil muutis end igaveseks ränduriks... Sellest, mis juhtus aastal 1273 noore Marco Pologa Gobi kõrbes, kui ta karavanist eemaldunult ära eksis ja pääsemislootuse kaotas... Millise ränga hinnaga sai Augustus oma onu Julius Caesari järel Rooma Äi keisriks ja kuidas veetis ta päeva kerjusena omaenda impeeriumi pealinnas... Kuidas Sandmani ehk Morpheuse ja muusa Calliope poeg Orpheus allilmast oma pruuti Eurydicet püüdis tagasi tuua ja kuidas ta Dionysosepiduliste naiste raevu läbi hukkus... Ja kuidas kunagi palju, palju hiljem Johanna Constantine, üks neist inimestest, kellele Dreami ja Deathi kokkulepe on andnud surematuse, Suure Revolutsiooni päevil Orpheuse pead Pariisist (mis tollal kubises giljotineeritud peadest) tagasi Naxose saarel asuvasse templisse püüdis toimetada...' "Ja kuidas Robespierrel elu lõppes nii, nagu ta ise oli varem sadu elusid lõpetanud... Kuidas Ric Madoc, suhteliselt õnnestunud debüütromaani autor, lootusetus seisus, omamata vähimatki ideed oma järgmiseks kirjatööks, sai bezoari eest Erasmus Frylt, teiselt kirjanikult vangistatud muusa... Tolle abil rahuldas ta oma ihulisi vajadusi ja sai ühtlasi ka inspiratsiooni loomaks geniaalseid teoseid, mis tõstsid ta kuulsuse tippu. Kuid kes kaotas kõik, kui Sandman, vabastades Calliope, andis talle üle jõu palju ideesid ja siis võttis talt viimase kui ühe... Kuidas Inglise talumees Hob Gadling Issanda aastal 1389 pubis istudes otsustas jätta osalemata üldises rumaluses ning mitte surra. Ja kes seejuures iga saja aasta järel kohtub samas Sandmaniga, et rääkida läbielatust, ja kes, olles kord kerjus, kord rikas orjakaupmees ja on mitmeid kordi matnud oma pere, siiski kordagi ei tahtnud loobuda ELUST... Nende järgmine kohtumine on aastal 2089 - Kuidas kord samas kõrtsis William Shaxberd, mees, kelle nime hiljem vägagi erinevalt kirja on pandud, oma kolleegi, kuulsat näitemängukirjanikku Christopher Marlowe'd kadestas ja kellele seda märganud Morpheus, vastutasuks kahe näidendi eest, andis võime kirjutada igavesti inimmeeli kütkestavaid teoseid. Ja kuidas mõni aasta hiljem, 23. juunil 1593, näiteseltskond nimega "Lord Strange's Men" Richard Burbage'1 juhtimisel ja tollesama Willi ja ta poja Hamneti osalusel etendas esimest neist tellitud näidendeist, "A Midsummer Nights DreamT. Esituspaigaks Sussexi põlluserv hiiglasliku kriidikivijoonistuse Wendeli lähedal ja publikuks Lord Morpheus, Lady Titania, haldjakuningas Auberon, Puck ning kõik teised haldjamaailma esindajad, ühtasi ka etendatava näitemängu tegelaskujud, kes seejärel lõplikult inimeste ilmast lahkusid. Välja arvatud Puck... Esimese maailmasõja lõpp... Maailmas toimub midagi kummalist. Inimesi uinub, et mitte enam ärgata... Osa inimesi ei uinu enam üldse... Väike seltskond püüab vangistada Surma, kuid vangistab hoopis Dreami... Läheb hulk aastaid, kuni ta vabaneb ja saab tagasi oma jõu ja võimu sümbolid... Ja viib vahepeal inimilmas ringi liikunud Painajad tagasi nende õigesse paika, Dreamingusse... Lugu unede keerisest, mis ähvardab purustada maailma... Ja kolmest nõiast, kes püüavad saada mõttemaailma valitsejaiks... Ja lugu Wandast, keda küll ta vanemad kutsusid Alwmiks, Hazelist, Thessalyst ja Foxglovest, kes seinale naelutatud näonaha, täiskuu ja ...vere abil Barbie unistustemaailma sisenevad, et hävitada seal võimutsev Cuckoo, kes osutub väikeseks Barbieks endaks... Ja nii edasi ja nü edasi. Üks stoori hämmastavam kui teine. "Sandmani" lugedes olen ma saanud palju targemaks. Olen saanud teada, et Ameerika Ühendriikidel on olnud imperaator - Norton I, ajalooline isik, kes oli Samuel Clemensi hea tuttav ja kelle matuserong aastal 1880 oli üle kahe miili pikk... Et Aadamal oli kolm naist esmalt Lilith, seejärel keegi nimetu ja alles siis loodi Eva... Ja loomulikult kõik selle, millest oli juttu eespool. See on hämmastav maailm, mille sarnast pole ma leidnud ühestki muust allikast, olgu see siis raamat, film või mistahes muu ollus Ausalt öeldes olen ma 75-st "Sandmanist" lugenud vaid neljakümmet üht. Lugeda on veel pea teist samapalju - lisaks tavalistele novellidele ka paar lühisarja, mille pea- ja nimitegelaseks Morpheuse vanem õde, tapvalt kena Death. Muuseas ka novell, mille tegevuspaigaks Liivimaa!"

Imago mortis (2009)

Aegade jooksul on leidnud palju müstikuid kes on väidetavalt suutnud konstrueerida fotoaparaadi millega on võimalik jäädvustada inimsilmale nähtamatut. Näiteks olevat de la Warri nimeline härra ehitanud eelmise sajandi alguses fotoka millega pildistades liiliaseemneid ilmus fotopaberile hoopis õitsev lill. Samuti on palju juhtumeid kui fotole on ilmunud äkitselt eikusagilt mõni hirmuäratav nägu või kahtlane vari. Seda viimast teemat on käsitlenud korduvalt ka Jaapani filmiloojad. Kuid ei peagi isegi nii kaugele minema, ka kodumaise õuduskirjaniku Maniakkide Tänava ühes jutus on keskseks objektiks deemonilt saadud pildimasin. Ning mäletan veel ühte väga kõhedat järjejuttu mida kunagi ammu videvikutunnil raadiost kuulsin kus ühes antiikses suures fotoaparaadis elas vaim kes armastas mingil põhjusel fotograafi kätt silitada. Maagilise fotograafia ümber keerleb ka käesoleva filmi tegevus. Nimelt on siin peategelaseks filmikooli tudeng, kes hiljutise traagilise kaotuse tõttu vastuvõtlikuks ning tundlikuks muutununa hakkab nägema noormehe vaimu kelle poolt antud vihjed juhatavad ta kooli lähedasse koopasse kust ta leiab 1600ndatel aastatel, ammu enne fotograafia leiutamist, elanud alkeemiku ja musta maagi Girolamo Fumagalli seadme nimega thanatograph millega saab surnu silmadest salvestada klaasplaadile tema viimasena nähtu. Koolis enda avastusest rääkides leiab ta aga hirmuga ,et juhtkond satub masinavärgist kahtlustäratavalt suurde vaimustusse ning ei lähe eriti kaua kui kohver sellega talt sisse vehitakse ja inimesed kaduma hakkavad. Purki võetud maailm on tõeliselt hea. Tegevuskohaks olev filmikool on sünge, hirmuäratav, hämar ning äärmiselt stiilne koht kus liiguvad ringi mitmesugused karismaatilised tegelaskujud. Ühesõnaga loodud õhustikule, võtteplatsile ning kaameramehele high five. Stsenaristile näitaks ainult rusikat sest lõpp oli täielik pettumus. Müstiline "imago mortis" stiilis salvestatud kaader ei osutunud ei aknaks surnute maailma, ega kujutanud ta ka mõnd hirmuäratavat mitte inimsilmale mõeldud saladust tõestades näiteks jumala või surematu inimhinge eksisteerimist, vaid oligi lihtsalt ülesvõte läbi surnute silmade, küll visuaalselt efektne ning väikese konksuga kuid muus siiski tavaline foto millesarnast on võimalik saada ka märksa maisema tehnoloogia abil ning mis kindlasti polnud kellegi surma väärt. Tegemist pole pealegi mingi originaalse ideega vaid seda on filmides korduvalt varemgi kasutatud. Näiteks Sherlock Holmes üritas sama teooriat tulutult tõestada, Dario Argento soojendas vana legendi üles filmis 4 mosche di velluto grigio (1971) ning kui ma ei eksi kasutati nimetatud tehnikat isegi filmis Wild Wild West (1999). Filmi ootamatult lihtsa lahendusega oleks võinud isegi leppida kui mängu poleks eelnevalt toodud vaime kes sedavõrd ilmaliku lõpu tõttu jäid nüüd filmi täiesti ebasobivateks lisadeks. Nii jäigi kokkuvõtteks häirima ,et Randolph Carteri hingega vaprate võõraste maailmate uurijad osutusid hoopis järjekordseteks sedasorti "kunstnikeks" kes peavad kunstiks prepareeritud laipu ning vareseraipeid ja tegemist oli lihtsalt ühe purki sittumise ja keset jäävälju ulumisega võrdväärse performansiga. Vaatajale aga ei näidatud mitte midagi müstilist vaid kampa ärapööranud filmimehi. 7/10 thanatographia sõprade klubi

Psychomania (1973)

Filmi peategelaseks on kuskil uduses Inglise maakolkas tegutseva enesehävitusliku motikagängi liider kes pärineb veidra paganliku konnakultusega tegutsevast perekonnast. Isa on tal oletatavasti mingi rituaali või muu musta mahhinatsooniga teise ilma läinud ning kasvatavad teda ema ja kahtlustäratavalt hästi maagiaga kursis olev ülemteener. Perekonna hämarad saladused muudavad noormehe uudishimulikuks ning võtab ta ühel päeval julguse kokku ja pressib neilt välja seni lukustatuna seisnud toa võtme, kus ta näeb peeglis saatanaga lepingu sõlmimist tema hinge peale, hiiglaslikku konnakujutist ning saab teada ,et kui surres siiralt uskuda ,et sa tegelikult ei sure siis saad võimaluse tagasi tulla. Tüüp tapab end loomulikult peatselt ära ning naaseb elavate maailma erakordse jõu ja täieliku empaatia kaotanud surematuna. Bossi uute võimete peale kadeda kambaliikmed järgnevad peagi ta eeskujule korraldades üksmeelse suitsiidi ning varsti rallib mööda uduseid käänulisi maanteid terve jõuk lõbujanulisi zombisid kes keskenduvad kirglikult kõige ettejuhtuva purustamisele, hävitamisele ja mõrvamisele. Psychomania näol on tegemist väga veidra müstilise õudusfilmiga mis täis ohtralt kummalisi sümboleid ja stiilseid unenäolisi kaadreid. Veidral kombel ei häirinud mind ka üldse see ,et paljud maagiaga seotud asjad jäid kokkuvõtteks segaseks. Pigem selle külje veidi sürrealistlikuks ning ebaloogiliseks jäämine oli isegi hea lahendus mis muutis rituaalid salapärasteks ja ebamaisteks. Kui aga millegi üle nuriseda siis kohati oli tegevuse tempo liiga aeglane ja “elavatelt surnutelt” oleks lootnud rohkem mõrvamisi ning laamendamist linnapeal. Muidu aga igati viisakas kinopilt. 8/10 mõtlesin kusjuures vaatamise aeg ,et täitsa lahedad prillid poistel ,et enda silmnägu kuritegude sooritamisel varjata ning alles Rodentroniteinvasiooni blogi lugedes sain teada ,et arvatavasti sümboliseeris nende säherdune disain pealuud. Kunstniku silm on sedalaadi asjade peale ikka kõvasti teravam kui inseneri oma. Stiilne! Projektoriga suurel ekraanil oli väga mõnus vaadata filmis ohtralt leiduvaid ratastel kihutamist. Konnasõbrad, teenriga tekkis mul mõte ,et ehk tema oligi müstiline mees mustas. Lõpustseen ja see kuidas ta kogueg takka ässitas ning risti kartis justkui vihjasid sellele.