New York Ripper (1982)

Kevad on tabanud jälle enda hapnikurohke õhuga ootamatult kõiki blogijaid. Niiske ja O2 rikas paks õhk on pannud ajurakud tursuma ja normaalne mõttetegevus on häiritud. Nii on Xipe kaotanud täielikult oma endise teravuse, Trash püüab napisõnalisi ja vastupuiklevaid muusikuid enda eest kirjutama sundida, Onu Kalver rahmeldab jalgpallitrennides kui segane, Mannut vaevab stabiilselt krooniline kevadpohmell ja mina üritan pool tundi ühte või teist filmiposti alustada. Kui Saalomon Vesipruulil olid lugude suurejoonelised lõpud juba ette valmis kirjutatud, aga vaat see algus ei tahtnud tulla, siis tavaliselt on minul olnud ikka vastupidi – algus tuleb ludinal, kuid kokku võtta juttu on raske ja kukub välja kohmakalt. Praegu ei taha aga see algus ka edeneda ja mööda pead ujuvad vaid üksikud hägused  ideed. Huvitaval kombel on kogu see kevadejant mõjunud ainsana soodsalt Isa Pjotrile, kes on selle kuu jooksul kirjutanud juba kolm teravmeelsusest pakatavat posti, alustanud kahe ulmejutu kirjutamist ning tõlkinud eesti keelde ühe Lovecrafti loo, kahtlustan salamisi, et tema sees on veidi neandertaallase verd, sest nagu teame raamatust “Härjapõlvlaste kaitseala”, on viimased äärmiselt arukad elukad.

Kirjutamata jätta ka päris ei saa, mingi seletamatu jõud veab ikka pidevalt blogi kallale ega anna rahu, enne kui olen üritanud midagi kokku punnitada. Hoolimata sellest, et vaim on ammu käed üles tõstnud ja piiksudes diivani taha peitu pugenud.

„Minu mõte oli teha absoluutset filmi. Loogika pole oluline, ainult pildikujundite järgnevus” on Lucio Fulci ise öelnud. "New York ripperis" on seda tema põhimõtet päris hästi näha. Sisu poolest on see õigupoolest üks väga lihtsate liinidega krimi-põnevik. Samas on vanamees selle keskpärase skeleti katnud väga mahlase lihaga ja sidunud julgelt omavahel äärmiselt sadistliku vägivalla ning seksuaalsed perverssused. Näiteks käib mõrvade vahepeal üks naistegelane luksuslikus pornoteatris laval etendatavat seksuaalakti saatvaid helisid lindistamas – tal mees nimelt kogub kodus selliseid linte. Ja ükshetk satub ta ühte kõrvaltänava restorani, kus mingi kohalik pätt hakkab teda laua alt jalaga rahuldama.

Erinevalt mitmest tema teisest filmist, nagu "Manhattan Baby" või "New Gladiators", on vanamees seekord asja juures kogu hingega ja selgelt on tajutav, et ta ei ürita lihtsalt hambad ristis shokeerivaid momente kokku loopida või ebamäärast kunsti punnitada, vaid filmib silmnähtava mõnuga lihtsalt seda, mis talle meeldib. Film jookseb ladusalt ning energiast pakatavalt ja iga stseenis on tugevalt tunda Fulcit raudse käega toimuvat dirigeerimas. Gorele lisab mõjukust veel Fulci aukartuse puudumine inimkeha osade, täpsemalt intiimosade vastu (vt allolevaid pilte). Igal juhul - on siis asi heas kaameratöös või julges gores - ka lühikesed gorehetked on sageli mõjuvamad kui mõnes teises filmis nähtud kümnete minutite pikkused “liharaiumised”. Juurde lisab palju veel see, et kõik need verised slasher stseenid on üles võetud hea Itaalia traditsiooni kohaselt võimalikult kontrastselt, võttes appi vajadusel erinevaid värvilisi prožektoreid. Ühesõnaga - hea film, jälk ja häiriv, kuid samas mingil piinlikkust tekitaval ja perverssel kombel lummav. 8/10