Más negro que la noche/Blacker Than the Night (1975)

Vanem naisterahvas sureb ning pärandab enda suure antiikse häärberi õetütrele. Tädi ainukeseks tingimuseks on, et hoolitsetaks musta kassi eest, kes aastaid tema parimaks sõbraks olnud. Neiu rõõmustab süllekukkunud varanduse pärast muidugi väga ning kolib peatselt koos kolme sõbrannaga lossi sisse.

Kui aga pärijaks olev neiu on üsna leebe iseloomuga loomaarmastaja, siis tema sõbrannad meenutavad rohkem mõne muinasjutu-võõrasema kasutütreid. Ärahellitatud küünilised ja tigedad naisterahvad, kes kasutavad igat juhust, et mõista anda, kuivõrd neile kassid ja eriti kohalik must kiisu vastumeelt on. Asi päädib sellega, et kurjad mõrrad peksavad hetkel, mil noor perenaine eemal viibib, kassi surnuks. See saab aga omakorda viimaseks piisaks tädi vaimule, kellele niigi noorte kombed juba mõnda aega närvidele käinud on, ning raevunud tont asub oma lemmiku eest kätte maksma.

Filmi suurimaks veaks on liigne etteaimatavus. Lisaks sellele, et algusest peale on teada, millised neiud surevad, on lihtne aimata isegi seda, mis järjekorras nad seda teevad, ehk esimesena kõige suuremad kassivihkajad. Ka puudub lõpus igasugune twist või ootamatu pööre - vanamutt lihtsalt tuleb kohale, karistab pahategijaid ning kobistab taas minema. Teiseks on ohvrid sedavõrd ebameeldivateks mängitud, et pigem kipub sümpaatia ja mõistmine tädi poolele langevat. Pealegi ei võta tüdrukud isegi surmi väga tõsiselt. Eriti pohhui olekuga paistab silma peategelane, aga ega ma oleks ka selliste sõbrannade kadumise peale pigem rõõmustanud.

Atmosfäär ja stiil on filmil seejuures kiiduväärsed, vana maja potentsiaal leiab hästi ärakasutamist ning tädi vaimu ilmumine oli suisa kõhedalt tehtud, kuid neist üksi on vähe, et film heaks teha. 5/10

Mustem kui öö..