Twins of Evil (1971)

Eksivad need kes arvavad, et rumalad ja enda rinnakarvu igal võimalusel eksponeerivad vampiirid on tänapäevane leiutis. Ka siia vanasse Hammeri filmi on üks selline isend ära eksinud. Noor parunihärra tahaks kangesti kuri olla ja paha teha. Siiani pole tema võltsrituaalid aga suutnud põrguvürsti väävlihaisugi kohale meelitada. Proovib siis meeleheites noormees viimase abinõuna ka inimohvri ära ning suudab õnnetliku juhusena lödistada sortsu verd ühe sarkofaagi põhjas olevale vampiiri muumiale. Peletis ärkab sedamaid ellu ja meisterdab lahkelt mehikesest vampiiri. Noorhärra ei jõua seepeale enda õnne ära uskuda. Õmbleb juba järgmine öö mantlile punase voodri külge ja veab ettejuhtuvaid noori neiusid peegli ette stiilis: "hei beibe, tsekka, mul pole varju! tahad ka vampiiriks hakata nagu mina?". Õnnetuseks satub ta esimeseks ohvriks üks kaksikõdedest, kes on omakorda antud kohaliku fanaatilise nõiaküti - Peter Cushing - eestkostele. Viimane on seda sorti mees kes ei saa öösel rahulikult magada kui pole mõnd noort tüdrukut kinni püüdnud ja tuleriidal ära põletanud. Tema produktiivsust vaadates tekkis lausa küsimus, et kuidas seal kandis üldse ilusaid tüdrukuid alles oli. Igaljuhul pole Cushingule ülbe noorhärra kunagi meeldinud ja nüüd on soodne võimalus ta paika panna justkui taevast kukkunud. Seega asub inkvisiitor koos sidekickiks oleva kooliõpetajaga teele (kes tutvustab moodsat vampiiritapmise abivahendit - vaia) kurjust karistama.

Cushing näeb filmis üllatavalt elav välja ja veab rolli tuntavalt hingega. Huvitav kas asi selles, et paljaste tisside ning lesbiseksi sisaldus on tavapärasest (Hammeri skaalal) nõksu madalam ? Talle, kui kunagi Hamleti mänginud näitlejale, tundus see võib-olla lootuskiirena, et ehk siiski murrab veel tõsistesse rollidesse tagasi? Pole näitleja karjäär ikka päris mutiauku libisemas ? No tont seda teab. Film on enda äärmiselt ootuspärasest ja klisheelikust lõpust ja inkvisitsiooni positiivse ning vajaliku asjana näitamisest hoolimata igati tahe suutäis. Paraja soolasusega ja krõmpsuv, mis sobib kenasti sõpradega õlle kõrvale hammustada. Hammer nagu Hammer ikka. Loss polnud seekord ka papist vaid päris kivist ning, et mitte paista valgeid vampiire eelistavate rassistidena lasid autorid ka ühest neegrist puuvaia läbi lüüa, erinevus rikastab. 7/10
K-Jaanuse jutt samast filmist siin.

Koomiksisõpradele ka silmarõõmu..