Valgus Koordis (1951)

Eesti esimene värvifilm siis, kuigi natuke poolikult kuna tehtud Lenfilmi nimeall ja rezisöör saadeti Moskvast kohale. Näitlejad ja tegevuskohad aga samas ikkagi eht kodumaised. Film algab vene punaarmeelaste Eestisse saabumisega, koos nendega jõuab kodukülla Koordi tagasi ka sangar-vägilane Runge, keda mängib noor Georg Ots, keedes soovist uut elu üles ehitama hakata. Himu on tal nii suur ,et vaevalt saanud rongist maha haarab esimesena ühelt ätilt põllult adra ning kukub kündma, kündnud paar meetrit hakkab aga mulda sõrmitsema . Meil tekkis Blondiga juba hirm ,et järgmisena hakkab ta selles veel püherdama, kraevahele-püksi toppima ja sööma. Õnneks seltsimeeste abiga ta siiski rahuneb. Ja asub talu-kodu looma/ehitama. Varsti avastab ta aga koos teiste külameestega ,et vanaviisi enam ei saa. Tuleb teistmoodi teha. Tuleb kolhoosi luua. Ja nii asuvad nad üheskoos iseseisvalt ühistut kokkuklopsima. Siin astub neile vastu suurtalupidaja koos enda natsidest-metsavendadest käsilastega ja tekib terav konflikt. Mingihetk puhkeb lausa metsiku lääne stiilis lahing. Lõpeb see siiski mõlemale pooltele ohvriteta ja kulak saadetakse karistuseks venemaa (näidis)kolhoose vaatama mis mehe täielikult ümber kasvatab. Nii ,et hea sõna võidab võõra väe (kuigi mis karistuse metsavennad said me ei näe). Tegemist on üdini propagandistliku filmiga - sotsialistliku muinasjutuga. Ei väsita näitamast kui palju inimeste heaks teeb komminism, üks muhedamaid kohti filmis on kui Runge loeb sõpradele-perele ette vene sõbra kirja kes räägib kuidas neil teeb kolhoosis juba kõiki tööd elekter ja puhkamas käivad klubis. Pime vanamees saab samuti tänu nõukogude korrale ja meditsiinile nägijaks. Tänapeval võibolla selle sümbooltset tähendust raske mõista sest tollal oli poolpimedaid vanainimesi palju. Eks paljud said muutunud korrale tõesti ka abi. Filmi üheks läbivaks teemaks on aga soo. Juba rongis tuntakse muret soode saatuse üle ja leitakse ,et ega inimese ramm neile peale hakka. Hiljem näidatakse veel külameest keset sood labidaga müttamas nagu kratt, kes üritas liivast köit teha. Ning filmi ja kommunismi tippsaavutuseks ongi lõpp kui kogu küla ühiselt võimsate hiigelmasinatega sood üksmeelselt kuivendab, millele järgneb pompöösne tantsupidu stalini pildi all. Ma ei kujuta ette kuidas seda filmi juba tollal suudeti tõsiselt võtta ja kinos naeru tagasi hoida (naerda kindlasti ju ei tohtinud). Toimuv on ju täielik kommunismi naeruvääristamine. Ma usun ,et tänapäeval ei suudetaks paremalgi tahtmisel niivõrd head campi paroodiat teha kommunistlikust korras kui tolleaegsed ise sellega tahtmatult hakkama said. Ma kohati naersin nii ,et õhust jäi puudu. Kõigi nende tobeduste peale ei ole võimalik ju vihastada kuna see on nii siiralt ja ülepingutatult-mängitult tehtud ning kogu dialoog täiesti ajuvaba. Film on justkui kirjutamata peatükk Andrus Kivirähu Ivan Orava seiklustest. Absurdi hulk ja naljad on täpselt samasugused. Poleks imestanud kui vana sepp oleks ise kaadrisse korra eksinud. Ka kulaku venemaale saatmine meenutas Ussisõnades külavanema Rooma saatmist. Mõlemad tagasipöördunud mehed olid nähtust põrmus ja uue korra tulised fantaatikud. Lisaks Kivirähule meenutas Valgus Koordis mulle väga hiljutivaadatud Things to Come (1936) Ülesehituselt väga sarnane film. Samaoodi sõja lõpp, vana korra jäänukid osutavad haledat viimast vastupanu millele järgneb ülesehitustööd ja tehnika võidukäik. Ei pannud vaadates kohe tähele ,et tegelikult oli antud Ameerika filmi tulevikuühiskond rangelt kommunistlik. Lausa huvitav ,et vene kinolevi seda filmi ei hankinud ega ringlusse lasknud. Kuna hea traditsiooni kohaselt oli meil Blondiga ka väike viskipudel laual avatud siis võtsime alguses joomise parooliks selle kui keegi ütleb "Seltsimees", õnnetuseks selgus väga kiirelt ,et pudelit selljuhul suult võtta ei saakski. Valisime järgmiseks kui näidatakse Stalini portreed või mainitakse ta nime. Seda oli ka liiga palju. Võib ainilt imetleda kuivõrd osavalt on pidevalt suudetud kuhugi nurka isakese portree sokutada, ja kui portreed pole siis lihtsalt peategelane loeb stalini teoseid või siis mainitakse jutuseas stalinit. Isegi õues toimuvale kolhoosi miitingule oli Stalini büst veetud. Näitlejatele oli aga täpselt seletatud kuidas nad peavad kõndima ja astuma ,et vaadet ära ei varjaks. Kuna olin eesti raadio müstilise venemaa kuulamisega just hiljuti jõudnud ka saateni "Stalin ja kinokunst" siis tekkis huvitav küsimus ,et kas isake ise kah on seda filmi näinud? Tundub üsnagi tõenäoline kuna ilma tema loata midagi eetrisse ei lastud. Istus enda Kremli erakinos, rüüpas mineraalveega lahjendatud veini ja muheles igakord kui teda mainiti. Tema seljataga istuvad Molotov ja teised ehk olid selle samuti valinud enda parooliks millepeale juua. Kaameratööga seoses tuleks kiita veel väga südamlikke maalitud taustu, Koordi kohal valitseb igavene päikeseline ning sinine taevas mida vaid kulakud ühe korra suudavad varjutada. Selline ülevindi soojus on mõnusaks kontrastiks tänapäeva eesti filmidega, kus kõik masendav ja hall tundub mulle olevat samavõrra ülepingutatud. Muide, tegemist väga eesrindliku saavutusega kinokunstis sest 1951 valmib ka esimene Jaapani värviline mängufilm, soomlased jõuavad selleni alles 1956. aastal. Kehvik, traktor ja hapuksläinud piim Traktor saaremaalt Kangelane kulaku kannust ei joo Okupatsiooni margad Kulakud Kamar ja Känd Ole nüüd vakka, sõdur on jõudnud koju, sellest peab arusaama. 11/10 (Konkurentsitult parim eesti komöödia mis jätab kõik teised kilomeetrite kaugusele maha, kohustuslik vaatamine neile kes heast huumorist lugu peavad)